Õisu mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Õisu mõisa peahoone

Õisu mõis (saksa keeles Euseküll) oli rüütlimõis Paistu kihelkonnas Viljandimaal.

Nüüdisajal asub kunagine mõis Mulgi vallas Viljandi maakonnas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Õisu mõis (1800). Johann Christoph Brotze kogust
Õisu mõisa tubakavabrik (1800)

Õisu mõis rajati tõenäoliselt 16. sajandil. 1744. aastal annetas Venemaa keisrinna (1741–1762) Jelizaveta Petrovna Karksi ordulinnuse põhjapoolsemad alad (praegune Õisu, Morna ja Kurvitsa mõis – hilisem Heimtali) admiral Peter von Siversi (1674–1740) lesele Sophia Elisabethile. Siversite omandusse jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. 18. sajandil lasi Friedrich Wilhelm von Sivers (1716–1781) viia mõisasüdame praegusse asupaika. Mõisa uus härrastemaja valmis aastatel 1760–1767, suur kõvertall ja viljaait 1762. aastal, teenijatemaja 1777. aastal. Samal ajal rajati ka mõisa laudad, küünid, rehealused, veskid, sepikojad (Õisu mõisa sepikoda), tubakavabrik, tislerikoda ning õlle- ja viinaköök.

1790. aastast sai mõisaomanikuks Friedrich Wilhelmi poeg August Friedrich von Sivers (1766–1823), kelle ajal rajati Õisu nii uus tubakavabrik kui ka treimis- ja vasksepakoda. Esialgu töötles tubakavabrik peamiselt Ameerikast toodud tubakat, ent peagi oli Õisus ka oma tubakaistandus. 1809. aastal külastas mõisat Aleksander I, kelle külaskäigu mälestuseks püstitati hiljem kaks marmorfiguuri, mis paiknesid esialgu pargis (praegu mõisa peahoones). Figuurid kujutasid Justitiat, õigluse ja õigusemõistmise jumalannat, ning Prudentiat, tarkuse ja ettevaatlikkuse võrdkuju. Kujude autoriks on peetud Itaalia Carrara meistrit Giovanni Antonio Cybeid.

1829. aastast oli Õisu mõisa omanik Friedrich von Sivers, seejärel August Peter Alexander von Sivers, 1870. aastast August von Sivers ning viimane omanik 1911. aastast kuni 1919. aasta maareformini Edward August von Sivers (1879–1942), kes Vabadussõjas võitles Balti pataljonis.

Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Peahoone tagakülg
Peahoone eesmine külg

Mõisakompleksi õu on poolkaarjas ning selle ümber paiknevad härrastemaja, tall-tõllakuur, ait-viinakelder ja valitsejamaja. Peale nende kuulub ansamblisse veel ligikaudu 30 hoonet.

Õisu mõisa peahoone rajati 1760. aastail.

1922. aastal asutas Põllumajanduslik Keskühistu "Estonia" endise mõisa peahoonesse Õisu Piimaasjanduse Kooli[1][2], mis varem töötas riigikoolina Kuremaal. Kool oli kaheklassiline, õppetegevus kestis 2 talve, 15. oktoobrist kuni mai alguni. Suvekuudeks saadeti õpilased täiendavale praktikale parematesse piimatalitustesse. Esialgul oli kool mõeldud kuni 30 õpilase jaoks, kuid peagi selgus, et nõudmine piimatalituste juhatajate järele oli suurem, kui kool suutis ette valmistada. Sellepärast asuti 1925. aastal kooli suurendamisele, nii et see võis võtta vastu kuni 60 õpilast. Iga-aastased jooksvad majanduslikud kulud olid keskmiselt 700–800.000 mk., mille kandis keskühisus „Estonia" ja riik maksis õppejõudude palgad, umbes samasuguses ulatuses. Lõpetajatest said 86% iseseisvad piimatalituste juhatajad kohtadel; 5% olid tegevuses instruktoritena. Kolmeaastase eduka praktilise töö järel pärast kooli lõpetamist andis kutsekomisjon loa töötada meierina, piimanduskooli juures veel üheaastase õppeajaga eriklassid võimeistritele, koorejaamajuhatajatele, juustumeistritele ja karjatalitajatele. Õisu piimanduskooli juures töötas õppemeierei, kuhu peale koolimõisat veel ligemale 100 ümbruskonna talu oma piima ümbertöötamiseks toodi. Piima hulk ulatus 1926. aastal ligi 800.000 kg. peale. Kooli juhatajana tegutses agronoom Julius Grünberg, õpetajatena agr. H. Saar, agr. A. Treiberg ja K. Pastak. Õppemeierei juhatajaks oli J. Kiinholts. Koolimõisa majapidamise ülesandeks oli loomakasvatus ehk edendamine, majapidamise peaharudeks oli karja-, sea- ja linnukasvatus. Õisus peeti kaht tõugu karja — Angelni ja maakarja. Seakasvatuses peeti Õisus suurt valget Inglise tõugu sigu, kelle tõumaterjal oli pärit Inglismaalt ning nende otsekohesed järeltulijad olid oma omaduste poolest kõrgeväärtuslikud. Peekonisigade kasvatamisel oli puhastverd Inglise tõu tarvitamisel suur tähtsus. Sulgloomade kasvatuse ülesanne oli samuti kättesaadavaks teha head tõumaterjali asjast huvitatuile. Õisus peeti: kanadest Plymouth-Rock, valget Leghorn ja põldpüü värvi Itaalia tõugusid, hanedest – Tuluusi, partidest – Pekingi ja kalkunitest – Pronks-tõugusid. Linnud olid imporditud peaasjalikult Rootsist ja Inglismaalt.

Hiljem nimetati kool Õisu Piimanduskooliks. 1930. aastal rajati Piimanduskooli õppeotstarbeks Eesti moodsaima sisustusega meierei. 1936. aastal likvideeriti senine kooli ülalpidaja, Põllumajanduslik Keskühistu "Estonia" ning asutati kooli majandamiseks sihtasutus "Õisu Piimandusinstituut".P. K. "Estonia" likvideerimisel otsustas valitsus omandada Õisu piimanduskooli ja õppemeieri sisseseaded, meierei hooned, Õisu majapidamise ehitised ning varad, Õisu mõisa majapidamine anti üle 1936. aastal Riigimõisade valitsuse korraldusesse[3]. 1937–1944 tegutses Õisus moodsaima tehnikaga varustatud piimandusalane uurimis- ja teadustöö keskus Õisu Piimandusinstituut. 1940. aastal reorganiseeriti sihtasutis „Õisu Piimandusinstituut" eripõhikirja alusel töötavaks riiklikuks ettevõtteks nimetusega ENSV Õisu Piimandusinstituut, kelle ülesandeks oli ENSV piimamajanduse arendamine, teaduslikkude uurimiste ja katsete korraldamine, nende tulemuste rakendamine ja kvalifitseeritud tööjõudude kaadrite ettevalmistamine piimamajanduse alal[4]. Aastatel 1922–1957 õpetati koolis ainult piimandust (ajuti koos veisekasvatusega). Piimandusinstituudile kuulusid piimanduskool, katsejaam ja Õisu mõis.

1944. aastal muudeti Õisu Piimanduskool 3-aastase õppeajaga tehnikumiks, 1945. aastal nimetati kool Õisu Zootehnikumiks, 1948. aastal Õisu Loomakasvatustehnikumiks ja 1950. aastal Õisu Tehnoloogiliseks Piimandustehnikumiks. Õisu Tehnoloogilise Piimandustehnikumi järglane oli Õisu Toiduainetetööstuse Tehnikum (1964–1990), Õisu Tehnikum (1990–1994), Õisu Põllumajandustehnikum (1994–1997) asus hoones aastakümneid, kuni 1964. aastal nimetati kool Õisu Toiduainetetööstuse Tehnikumiks, 1957. aastal hakati koolitama ka lihatööstuse tehnolooge, 1967. aastal alustati õpetamist konservimise, 1968. aastal kääritamissaaduste ning 1969. aastal pagaritoodete tehnoloogia erialal. 1986. aastal liideti Õisu Toiduainetetööstuse Tehnikum ja Õisu sovhoos Õisu sovhoostehnikumiks. 1990. aastal eraldus tehnikum sovhoosist ja hakkas kandma Õisu Tehnikumi nime, 1994–1997 kandis kool Õisu Põllumajandustehnikumi nime.

2006. aastal liitus Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooliga.[5] Seejärel jäi hoone tühjaks.

Mõisa ümber on mitme terrassiga barokne mõisapark ja Vidva oja orus laiuv inglise stiilis maastikupark.

7. detsembril 2007 toimunud oksjonil müüdi Õisu mõisakompleksi viis kinnistut ühele ostjale, sealhulgas peahoone 15 miljoni krooni eest.

Õisu mõisa sepikoda[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa sepikoda ehitati 1893. aastal vana sepikoja kohale.[6] Praegu on sepikojas säilitatud 20. sajandi algust kajastav interjöör. Sepikojas eksponeeritakse ka sepatööriistu ja tarbeesemeid.[6]

Mõisa kalmistu[muuda | muuda lähteteksti]

Kalmistu jääb Õisu mõisa südamest linnulennult umbes 1,8 km kaugusele kagu poole.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Õisu piimaasjanduse kool., Päewaleht, nr. 193, 13 august 1922
  2. Õisu piimaasjanduse kool., Sakala (1878-1940), nr. 95, 13 august 1927
  3. Õisu mõisa riigile, Postimees (1886-1944), nr. 146, 2 juuni 1936
  4. 1046. ENSV Õisu Piimandusinstituudi asutamise seadus., Riigi Teataja, nr. 104, 19 august 1940
  5. Tanel Mazur (14.08.2007). "Kuulus Õisu kool ja mõis jäi tühjaks". Eesti Päevaleht. Vaadatud 25.07.2018.
  6. 6,0 6,1 http://www.mulgikultuur.ee/turism/marsruudid/vi-oisu-sepikoda%E2%80%93oisu-jarv%E2%80%93oisu-joeoru-matkarada%E2%80%93oisu-jarv-ja-park%E2%80%93kosksilla%E2%80%93halliste%E2%80%93abja-paluoja%E2%80%93penuja/

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Õisu mõis riigile. Uus Eesti, 2. juuni 1936, nr 147, lk 2.
  • Julius Tarmisto nimetati Õisu piimandusinstituudi direktoriks. Uus Eesti, 24. november 1936, nr 319, lk 1.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]