Särevere mõis

Särevere mõis (saksa keeles Serrefer) oli rüütlimõis Türi kihelkonnas

Nüüdisajal on Särevere mõis muinsuskaitse all olev mõis Särevere alevikus Türi vallas Järvamaal, mida haldab ja hooldab Järvamaa Kutsehariduskeskus.^[2] Praegu asuvad mõisas kooli õppeklassid, koolimuuseum ja raamatukogu, lisaks on võimalik korraldada mõisas üritusi.^[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Särevere mõis rajati 17. sajandi alguses.

1611 Esimesed kirjalikud andmed Särevere mõisast, omanik oli Peter Känfer

1614 Küla panditi Wolter Tiesenhausenile

1627 Kujunes välja tüüpiline mõis, Hermann von Nierodt ostis mõisa koos osa külaga, lisaks kuulusid talle ümberkaudsed külad nagu Mäeküla, Taikse, Raukla, Vilita, Enniste, Põikva, Rikassaare karjamõis.^[3]

1641 Mõisa pärib tütar Margareth Nieroth (abiellus Reinhold Johann von Uexüll-Güldenbandiga)

1672 Margarethi ja Reinold Johanni poeg Johann von Uexüll-Gülldenband pärib mõisa koos küladega, hiljem omandas veel Padenormi, Seluste, Petzali, Metzeboe, Laupa mõisa ja Torri külad.

Pärast isa Johanni surma, päris Põhjasõja ajal mõisa Otto Hermann von Uexüll-Güldenband, kes suri 1713. aastal Siberis vangistuses olles

1711. aastast oli mõisa omanik Otto Reinhold von Uexüll-Güldenband, pärast tema surma 1773. aastal, jätkas mõisa omanikuna tema lesk Juliane (suri 1783).

1782 Otto Fabian von Uexüll-Güldenband (suri 1831), päris mõisa koos küladega

Vahepeal oli mõis renditud ning panditud.

1811 ostis Fabian Wilhelm von Schilling (suri 1831) mõisa koos küladega oma pojale Karl Raphael von Scillingile. 40 000 hõberubla eest.

Karl Raphaeli 11 lapsest päris 1855. aastal Särevere mõisa üks tema kaksikutest poegades Wolter Baron von Schilling, kes abiellus 1856. aastal Wilhelmine Freiin von Stackelbergiga.

Viimase mõisa omanikuna päris isa surma järel 1885. aastal, mõisa Karli neljast lapsest, kolmandana sündinud poeg Walter Ewald Arthur von Schilling (elas 1837–1884), kes aasta hiljem abiellus Wilhelmine Sophie Lucie von Esseniga (elas 1827–1887). 1896. aastal Walter Ewald Arthur suurendas valdusi, ostes Särevere mõisale lisaks Mündi mõisa ning 1909. aastal ka Mäeküla mõisa.

1919. aastal sai Särevere mõisast riigi mõis, misjärel suundus Walter Ewald Arthur elama Saksamaale, kus ta suri 1923. aastal ning maeti Heidelbergi.^[3]

Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Kahekorruseline mansardkatusega historitsistlik puidust peahoone ehitati 19. sajandi teisel poolel Hoone ehteks on lopsaka dekooriga neobarokne välisuks ning räästaaluseid ja akende ümbrust kaunistav saelõiketehnikas ornamentikaga puitpitsiga.1860. aastal ehitati hoonele uhke klaasveranda koos talveaiaga.^[2] ^[3] Mõisa ümbritseb looduskaitse all olev 3,2 ha suurune segastiilis park, mis oli algselt regulaarne, kuid hiljem kujundati ümber vabakujuliseks. Kunagine vaade Prandi jõele on praeguseks, keskmise liigirikkusega, puude tõttu piiratud^[4] Pargis iidne tammepuu, kus teadjad käivad energiat ammutamas ning lehiste kolmnurk, mille keskel seistes, saab lasta end energiavoolul kaasa kanda.^[3]

Mõisakomplekti kuuluvad veel saeveski (ehitatud 1805), paekivist kelder (ehitatud 1900), kivist ehitatud teenijate maja (ehitatud 1885), maakivis, tellistest ja dolomiidist kuivati, lisaks ka saunahoone (ehitatud 1850).^[2] ^[3] Ühtlasi kuulus mõisa juurde töölistele mõeldud kvartal, mida nimetati moonakülaks (pole säilinud). Tähelepanuväärne oli sinna rajatud külakaev, kus külaelanikud said uudiseid vahetada.^[3]

Särevere mõisas tegutses 18. sajandil ka Särevere tellisetehas.

Särevere mõisale kuulusid mitmed ümbruskaudsed külad, näiteks Enniste, Mäeküla, Põikva, Raukla, Taikse, Vilita, lisaks Rikassaare karjamõis.^[3]

Kool on hoidnud viimaste mõisaomanike Schillingite järeltulijatega sidemeid, kes 1999. aastal mõisas ka oma suguvõsa kokkutulekut tähistasid. Kokku tuli, üle kogu maailma, 134 külalist, kellest vanim oli 86 aastane ja noorim 3 kuune. Mõisale kinkisid nad esimese ja viimase Schillingi portree. ^[3] Lisaks on Schillingid aidanud korjandustega mõisale uue katuse.^[5]

Mõisa ruumid nüüdisajal[muuda | muuda lähteteksti]

Teadaolevalt kolis ajaloomuuseum mõisa 1990. aastate keskel. Praegu asub muuseum mõisahärra ruumides, kus on stendidel ja vitriinides materjale alates kooli asutamisest. Mõisaajast on säilinud mõned esemed, mis meenutavad tolleaegset meeleolu. Näiteks mõisahärra kabinetis on Walter von Schillingi tugitool, lisaks on säilinud nikerdustega uks, mis viib alla keldrisse. Selle ukse kaudu olevat talurahvas ja teenijad härra jutul käinud. Veel on mõisas originaal graniidist kamin ning valge kahhelahi. Üks väheseid uhkemaid asju on kunagises söögisaalis olev suur söögilaud, mis restaureeritud 2008. aastal. Mõisaproua majapooles on nüüdisajal raamatukogu.^[5]

Mõisaproua ruumides asub praegu ühe töötajaga, vajaduspõhiselt avatud, Järvamaa Kutsehariduskeskuse Särevere õppekoha raamatukogu, mille kirjanduse fond on 29 391 eksemplari, raamatukogul on umbes 450 lugejat, kes laenutavad aastas ligi 3000 teavikut. ^[3]

Mõisa teisel korrusel on kodumajandusklassid hulga käsitöövahendite ja kangastelgedega.

2010. aastal restaureerisid Leonardo da Vinci nimelise õppeprogrammi raames Saksamaalt pärit praktikandid Särevere mõisa teist korrust.^[6]

2010. ja 2011. aastal võttis Särevere mõis osa Unustatud mõisade mängust.