1919. aasta maareform
1919. aasta maareform oli Eesti Vabariigi poolt 1919. aastal vabadussõja ajal läbi viidud maareform, mille käigus toimus suurmaaomanduste riigistamine, riigi tagavaramaa loomine ja uute talukohtade loomine.
10. oktoobril 1919. aastal vastuvõetud maaseadusega sundvõõrandati 1065 mõisat (eestlastele kuulus neist 57) ehk 96,6% suurmaaomandist koos üle 1,9 miljoni hektari maaga, mis moodustas ligi 58% kogu Eesti põllumajandusmaast[1]. Võõrandati ka mõisate tööstusettevõtted: 225 viinavabrikut, 344 veskit, 74 saeveskit, 64 kivi- ja savitööstust, 18 meiereid, 7 õlletehast jne[2].
Sundvõõrandatud maa-aladest loodi umbes 56 000 uut väikest talu.
Alles 1926. aastal said sundvõõrandatud (enamjaolt aadlikest suurmaaomanikud) väikese hüvitise[3]. Samasugused ümberkorraldused toimusid pärast Esimest maailmasõda mitmes Euroopa riigis, kuid Eestis ja ka Lätis toimunud reformid olid kõige radikaalsemad.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Mälestuskillud. Artiklite kogumik Eesti ja Saksamaa vaheliste diplomaatiliste suhete sõlmimise 85. ja taassõlmimise 15. aastapäevaks. Eesti Vabariigi Suursaatkond Berliinis 2007, lk 19
- ↑ Harjumaa Muuseumi koduleht (kasutatud 30.09.2009)
- ↑ Tiit Rosenberg "Mõisnikust talunikuks. Saksa põllumehed Eestis". Horisont 2004, nr 6
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- "Maareformi allakäik Varangul". // Virumaa Teataja, 14. veebruar 1936, nr 18, lk 2
- Kadri Tael. "Muutuste tuules. 1919. aastal alanud maareform Vana-Põltsamaa vallas". // Põltsamaa Muuseumi Ajaloo Vihik 6. Toimetaja Rutt Tänav. Põltsamaa Muuseum. Põltsamaa 2014