Olustvere mõis

Allikas: Vikipeedia
Olustvere mõisa peahoone.

Olustvere mõis (saksa Ollustfer) oli rüütlimõis Olustveres, Suure-Jaani kihelkonnas Viljandimaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Suure-Jaani valda Viljandi maakonnas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõis olevat rajatud juba orduaja lõpus ning esialgu paiknes see arvatavasti mõned kilomeetrid praegusest asupaigast põhja pool. Nüüdsele kohale tõi mõisa Valentin Schilling.

16. sajandil kuulus Olustvere Schillingite aadliperekonnale. Sajandi lõpul omandas mõisa Nicolaus Eismont, kes oli mõisnik 1598. aastani. Siis sai Olustvere omanikuks Tartu piiskopi Johann Blankenfeldi sugulane Franz Blankenfeld ja tema abikaasa Catharina Orgies.

1624. aastal läänistati Viljandi lossilään, mille koosseisu Olustvere kuulus, krahv Jakob De la Gardiele (15831652). Peagi panditi mõis Valentin Schillingile, kes oli omanik 1640. aastal. Pandilepingu lõppedes siirdus mõis De la Gardie´dele tagasi. Krahv Pontus Fredrik De la Gardie (16301692) pantis selle lõplikult ära: 1668. aastal sai pandihärraks Johann von Schlippenbach.

Olustvere mõisa viinavabrik ja härjatall.

Pärast Johann von Schlippenbachi surma siirdus mõis endiselt pandivaldusena edasi tema pärijatele. 1734. aastal oli Olustvere mõisnikuks vabahärra Berend Friedrich von Schlippenbach. Viimane pärandas mõisa oma tütrele Anna Friederika von Schlippenbachile, kes abiellus 1742. aastal Karl Gustav von Ferseniga. Pärast Anna Friederika surma (1779) siirdus mõis 1791. aastal tema pojale tulevasele Vene keisririigi krahvile kindralporutšik Hans Heinrich von Fersenile (17431800).

Pärast Hans Heinrichi surma pärandati Olustvere mõisa edasi kolm põlvkonda. Kõigepealt sai mõisnikuks kaardiväeleitnant krahv Karl Gustav von Fersen (1779–1825), seejärel tema poeg ülemjäägermeister krahv Paul von Fersen (1800–1884) ja viimaks 1884. aastal kindralmajor krahv Nikolai von Fersen (18581921). Mõis võõrandati Nikolailt maaseadusega 10. oktoobril 1919.

Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Olustvere mõisa vana härrastemaja valmis ühekorruselisena 17. sajandil. Teine korrus lisati 1900. aastate alguses.

Mõisa viinavabrik ehitati 1850. aastail.

1903. aastal valmis mõisa uus inglise maamajade stiilis ehitatud historistlik härrastemaja, kuhu oli sisse toodud elektrivõrk, keskküte, telefon ja veevärk. Arhitektiks oli arvatavasti Arcibald MacPherson.

191213 ehitati Olustvere mõisa juurde aitkuivati, mis oli valmimise hetkel esimene elektrifitseeritud ja automatiseeritud aitkuivati Baltikumis. Kuivati on endiselt kasutuses.

1920. aastal kolis mõisahoonesse Eesti Aleksandri Põllutöökeskkool (tänapäeval Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool), mis asub kaasajal 1985. aastal valminud uues hoones.

Tänasel päeval asub mõisahoones turismikeskus ja Olustvere muuseum.

Aardeleiud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Olustvere asulakoht.

1978. aastal kaevati aednikumaja lähistelt välja kaks aardeleidu, millest esimene sisaldas hõbemünte 9.11. sajandist ja teine ligi 7000 hõbemünti 14. sajandist.

Mõisa park[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa park.
Next.svg Pikemalt artiklis Olustvere mõisa park.

Pargi rajamise aeg ei ole täpselt teada aga arvatavasti jääb see 18. sajandisse.

Park on kolmest küljest piiritletud maakividest laotud müüriga, milles paiknevate väravate postid on välja tahutud graniitplokkidest.

Mõisapargis paiknevad viis allikatoitelist tiiki. Nendest suurimas asuvad kolm saart, mis on omavahel sildadega ühendatud.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]