Vana-Vigala mõis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Mõisa häärber (foto 2015)

Vana-Vigala mõis on mõis Vana-Vigala külas Märjamaa vallas Raplamaal.

Nüüdisajal tegutseb mõisa peahoones Vana-Vigala Põhikool ning seal korraldatakse kultuuriüritusi.

Ümbrus ja park[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisapargi väravapostid

Mõisa park oli alguses barokne regulaarpark. Selle rajamist alustati 1775. aastal, kohe pärast uue häärberi valmimist. Mõisapargile lisaks on teisel pool jõge veel Vana-Vigala Hirvepark. Nendes parkides leidub üle 40 välismaa ilupuu- ja põõsaliigi.[1]

Sissesõitu tähistavad kaks klassikalise kujuga graniidist obeliski, mis paigaldati 1867. aastal.[2] Sissesõiduteed ääristab kaherealine lehiseallee ning mõlemale poole teed jäävad kaevatud tiigid.[3].

Mõisa valitsejamaja

Peahoone poole vaadates paremat kätt asub mõisa valitsejamaja[4], kus elas viimane mõisavalitseja Paul Schmeling. Maja põletati maha (B.J. Uexkülli mälestused). Hiljem ehitati see tööliste elumajaks ja mitte kauges minevikus oli seal kauplus. Selle hoone täpne ehitusaeg ei ole teada. Väikese valitsejamaja kõrval oli ka pesuköök, mis lammutati 1937. aastal. Hoone on praegu eraomandis ja restaureerimisel.

Mälestuskivi Vana-Vigala mõisas tegutsenud koolidele

Häärberi ees on avar väljak ovaalse ringteega.[3]. Siin on näha mälestuskivi mõisas tegutsenud koolidele.

Väljakust vasakut kätt on tänapäeval võimla-kinohoone. Algselt oli see mõisa kontorihoone. Hoone on 1970. aastate ümberehituse käigus täies ulatuses moonutatud, ümberehitus lõppes 1976. aastal. Algupärane kontorihoone ehitati 1864. aastal ja see oli kahekorruseline, tuudorstiilis ja keskse kellatorniga. Berend von Uexküll (Detlev von Uexkülli isa) nimetab seda oma mälestustes väravamajaks. Seal oli valitseja kontor ja ametnike korterid. Seda on ka nimetatud valitsejamajaks või "uueks mõisaks". Aastatel 19031905 oli mõis viimase majoraathärra pojale Berend von Uexküllile rendile antud, kus ta ka tol ajal elas, omades juugendstiilis mööbliga magamistuba. Väravamaja jäi 1905. aastal maha põletamata, kuna seal elasid ka mitmed ametnikud oma peredega.[5]

Väljakust paremat kätt asuv hoone on praegu eraomandis.

Mõisapark jätkub häärberi taga piki Vigala jõe põhjapoolset kallast. Pargi põhjapoolset külge piirab 222-meetrine paekivimüür – Näljamüür.

Parki pikuti läbistav allikaline oja kaevati laiemaks ja vesi paisutati kõrgeks, tekitades nii kunstlikke koski. Rahvapärimuse järgi kannab kõige alumine tiik Pärlitiigi nime, sest Boris von Uexküll katsetanud selles pärlikasvandust arendada, kuid loodetud tulemusi ei olnud.[6][7]

Pargi lõpus asub mõisa kalmistu, mis jääb mõisa südamest linnulennult umbes 0,5 km kaugusele itta.

Märjamaalt tulles paistab silma mõisa ait – ühekorruseline pikk paekiviehitis, mille fassaadi ilmestavad järjestikused väikeseruudulised aknad ning kinniehitatud räästakastid. Aida häärberipoolsel otsaviilul annab hoonele dekoratiivset ilmet vahvärkkonstruktsioon.[8]

Mõisast umbes 100 meetri kaugusel, Teenusele viiva tee ääres, paikneb viinavabrik – kahekorruseline krohvitud kivihoone, mille katuseharjal on kõrge telliskivikorsten.[9]

Siberi lehised Vana-Vigalas

Parkidega umbes samal ajal rajati suuremate mõisa poole tulevate teede äärde alleed, mis on 1998. aastast muinsuskaitse all[10]. Vana-Vigala mõis oli alleede pikkuse poolest esikohal Eestis. Muljetavaldavad on pikad lehisealleed JädivereSilla maantee ääres. Alleedest on lehised looduslikult levinud ka ümberkaudsetesse metsadesse.

Peahoone[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa peahoone ehk häärber on 1775. aastal ehitatud suursugune kahekorruseline hilisbarokne hoone. Sama projekti järgi on ehitatud Haimre ja Kabala mõisate peahooned.

Esimene korrus on võlvitud.

Vestibüüli seinu ehivad kaks marmorist bareljeefi, mis Berend Johann Friedrich von Uexküll tõi kaasa oma Itaalia reisilt 1827. aastal. Need olid osa ajaloolisest Vigala mõisa kunstikogust. Tõenäoliselt pärinevad need Pompeist ja nende valmimise ajaks arvatakse II–I sajand eKr, enne saatuslikku Vesuuvi purset, mis 79. aastal pKr hävitas Pompei linna. Seega on nad ühed vanimad Lääne-Euroopa kultuurimälestised Eestis.[11][12] Reljeefid viidi 1963. aastal mõneks kuuks Tallinna, kus need puhastati ja eksponeeriti näitusel "Lääne-Euroopa realistlik kunst".

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa häärber (foto 2008)

Vanimad teated Sickenkoschka (Sikenkose oli Vana-Vigala küla vanem nimetus) mõisa kohta pärinevad 1426. aastast. Viimati kasutati ajaloolistes allikates Sikenkose nime 18. sajandil. Oma arengus on Vana-Vigala mõis tihedalt seotud olnud Kivi-Vigala mõisaga, kus asus sajandeid Vigala kihelkonna Uexküllide suguvõsa residents.

Samuti on arengule kaasa aidanud ajaloolise Hallivere mõisa (Sikenkose ja Paljasmaa piirkonnas) liitmine Vana-Vigala mõisaga. Hallivere mõisast on ajaloolistes allikates vähe teateid (1482 hoff tho Halliver, viimati 1696 Hallifer). Omapärane fakt on see, et Hallivere omanike seas on olnud ajaloo vältel ka eestlasi.

18. sajandil kasvas Vana-Vigala mõis suurmõisaks, kuhu kandus Kivi-Vigala mõisast üle ka kogu laiema piirkonna Uexküllide suguvõsa pearesidents. Mõisa valduste kasv oli suur: kui veel 1696. aastal kuulus mõisa alla kõigest 0,5 adramaad, siis 1774. aastal juba 58,25 adramaad. Samuti muudeti 18. sajandil Sikenkose mõisa nimi Vana-Vigalaks (Alt Fickel). Mitmed uurijad on arvanud, et vahepealne nimi oli hoopis Alumine Vigala, sest Kivi-Vigalat kutsuti ka Ülemiseks Vigalaks.

Aastal 1772 hakkas suurmõisnik (omas Lääne-Eestis 38 mõisat) Berend Johann von Uexküll rajama peamõisa endisse Sikenkose külla Vigala jõe põhjapoolsele kaldale. Viirsavist pinnas aga ei pidanud raskele kiviehitisele vastu ning savikihid libisesid ehitusega koos kõrvalolevasse jõkke. Uue maja ehituseks rammiti 1775. aastal vaiad maasse ning ehitati uus suursugune kahekorruseline hilisbarokne häärber (säilinud väikeste muudatustega tänaseni).

Mõisa edasine areng jätkus, rajati terve kõrtside, vesiveskite ja karjamõisate võrgustik. Häärberi naabruses oli ka suur viinaköök (hoone säilinud). Karjamõisad olid Säälas, Vänglas, Keelitses (vt Vängla), Vagujas, Lätis, Oeses ja Antsimõisas (vt Vanamõisa). Valduste poolest oli Vana-Vigala mõis 1840. aastaks Eesti suuremaid, talupoegade arvult suurim. Pindala oli 215 ruutkilomeetrit. 1856. aastal osteti Vana-Vigala mõisa viljapeksumasin-aurumasin, mis oli esimene selletaoline tehniline seade Eestis.

Vana-Vigala mõis oli 18. sajandil üks edumeelsemaid Eestis. 1789. aastal andis mõis välja määruse (nn Vigala õiguse) – talupoegade eraõiguse. Sellega lubati talupoegadel omada vara, normeeriti koormisi ning loodi vallakohus. Siit alates võib lugeda vallaametnikega valdade sündi Eestis. Vigala valla eelkäija Vana-Vigala valla keskus rajati Tõnumaale. Hoolimata sellest olid talupojad rahulolematud. Esimene suurem vastuhakk toimus 1819. aastal. Suurim mäss toimus 1905. aastal (1905. aasta mäss), mille käigus põletasid talupojad mõisa häärberi. Tules hävis ka üks Eesti mõisate hulgas suuremaid arhiive (umbes 5000 ürikut) ja raamatukogusid (umbes 20 000 köidet). Tules säilisid vaid müürid. Hoone taastati hiljem veidi muudetud kujul.

1919. aasta Eesti maareformiga jagati mõisamaad taludeks. Uexküllid siirdusid Saksamaale. Tühjaks jäänud häärberisse rajati Vigala põllutöökool (vt Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool). 1975. aastaks valmis endiste mõisa lautade kohale uus kutsekoolikompleks. Vabanenud häärberisse kolis Vana-Vigala Põhikool. Alates 1990. aastatest alates on kunagiste mõisaomanike järeltulijad käinud korduvalt külas endises häärberis tegutseval põhikoolil, hoides kooli arengul silma peal, ning on aidanud kooli ka majanduslikult.

2010. aastal lõppes suurem remondiprojekt, mille käigus taastati mõisa katus nii, nagu see nägi välja enne 1905. aastat; restaureeriti hoone aknad ja uksed, krohviti üle hoone fassaad ja kaitsti hoone piirdekonstruktsioone.[13]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mihkel Aitsam, Vigala kihelkonna ajalugu, lk 50
  2. Eestimaa mõisad, Juhan Maiste, 1996, ISBN 5-89920-023-5, lk 195
  3. 3,0 3,1 Jaanus Kiili jt, Raplamaa Loodus Aeg Inimene (1), 2014, ISBN 978-9949-9633-1-7
  4. Valitsejamaja kultuurimälestiste registris
  5. Veljo Ranniku foto aastast [1961]
  6. Mihkel Aitsam, Vigala kihelkonna ajalugu, lk 50-51
  7. Mihkel Aitsami ja Jaan Laanemetsa koostatud looduse õpperaja kirjeldus
  8. Mõisa ait kultuurimälestiste registris
  9. Viinavabrik kultuurimälestiste registris
  10. Mõisa alleed kultuurimälestiste registris
  11. Kultuurimälestiseks tunnistamine kultuuriministri 11.04.1997 määrus nr.16, (RTL 1997, 74, 422) (6073 Reljeef Pompeji ja 6074 Reljeef Pompeji)
  12. Kultuurimälestiste riikliku registri kanne
  13. [Projektikirjeldus http://www.vana-vigala.edu.ee/sites/default/files/pkvv.pdf]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]