Mine sisu juurde

Meriforell

Allikas: Vikipeedia
Meriforell

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Kiiruimsed Actinopterygii
Selts Lõhelised Salmoniformes
Sugukond Lõhelased Salmonidae
Perekond Lõhe Salmo
Liik Meriforell
Binaarne nimetus
Salmo trutta
Linnaeus, 1758
Sünonüümid
  • Trutta fluviatilis (Duhamel, 1771)
  • Trutta salmonata (Rutty, 1772)
  • Fario trutta (Linnaeus, 1758)
  • Salmo trutta trutta (Linnaeus, 1758)
  • Trutta trutta (Linnaeus, 1758)
  • Salmo fario (Linnaeus, 1758)
  • Salmo trutta fario (Linnaeus, 1758)
  • Trutta fario (Linnaeus, 1758)
  • Salmo lacustris (Linnaeus, 1758)
  • Fario lacustris (Linnaeus, 1758)
  • Salmo trutta lacustris (Linnaeus, 1758)
  • Salmo eriox (Linnaeus, 1758)
  • Trutta lacustris (Linnaeus, 1758)
  • Trutta marina (Duhamel, 1771)
  • Salmo illanca (Wartmann, 1783)
  • Trutta salmanata (Strøm, 1784)
  • Salmo albus (Bonnaterre, 1788)
  • Salmo stroemii (Gmelin, 1789)
  • Salmo sylvaticus (Gmelin, 1789)
  • Salmo cornubiensis (Walbaum, 1792)
  • Salmo fario loensis (Walbaum, 1792)
  • Salmo albus (Walbaum, 1792)
  • Salmo saxatilis (Schrank, 1798)
  • Salmo fario var. forestensis (Bloch & Schneider, 1801)
  • Salmo faris var. forestensis (Bloch & Schneider, 1801)
  • Salmo cumberland (Lacepède, 1803)
  • Salmo gadoides (Lacepède, 1803)
  • Salmo phinoc (Shaw, 1804)
  • Salmo cambricus (Donovan, 1806)
  • Salmo taurinus (Walker, 1812)
  • Salmo montana (Walker, 1812)
  • Salmo spurius (Pallas, 1814)
  • Salmo lemanus (Cuvier, 1829)
  • Salmo truttula (Nilsson, 1832)
  • Salmo caecifer (Parnell, 1838)
  • Salmo levenensis (Yarrell, 1839)
  • Salmo orientalis (McClelland, 1842)
  • Salar ausonii (Valenciennes, 1848)
  • Fario argenteus (Valenciennes, 1848)
  • Salar bailloni (Valenciennes, 1848)
  • Salar gaimardi (Valenciennes, 1848)
  • Salar spectabilis (Valenciennes, 1848)
  • Salmo estuarius (Knox, 1855)
  • Salar ausonii var. semipunctata (Heckel & Kner, 1858)
  • Salar ausonii var. parcepunctata (Heckel & Kner, 1858)
  • Salmo fario major (Walecki, 1863)
  • Salmo venernensis (Günther, 1866)
  • Salmo brachypoma (Günther, 1866)
  • Salmo mistops (Günther, 1866)
  • Salmo polyosteus (Günther, 1866)
  • Salmo gallivensis (Günther, 1866)
  • Salmo rappii (Günther, 1866)
  • Salmo orcadensis (Günther, 1866)
  • Salmo islayensis (Thomson, 1873)
  • Salmo oxianus (Kessler, 1874)
  • Salmo trutta oxianus (Kessler, 1874)
  • Trutta variabilis (Lunel, 1874)
  • Trutta marina (Moreau, 1881)
  • Salmo lacustris rhenana (Fatio, 1890)
  • Salmo lacustris septentrionalis (Fatio, 1890)
  • Salmo lacustris romanovi (Kawraisky, 1896)
  • Salmo trutta aralensis (Berg, 1908)
  • Salmo trutta ezenami (non Berg, 1948)
  • Salmo trutta ciscaucasicus (non Dorofeeva, 1967)

Meriforell (Salmo trutta) on lõhelaste sugukonda lõhe perekonda kuuluv kala.

Meriforell on siirdekala. Ta elab Euroopa jõgedes alates Pürenee poolsaarest lõunas kuni Petšoorani põhjas. Ta elab ka Läänemeres, Valges, Mustas, Kaspia meres. Araali meres on ta järve kuivamise ja soolsuse suurenemise tõttu tänapäevaks välja surnud[1]. Loodusliku levila läänepiiriks on Island. Ameerikasse on meriforell sisse viidud.[2]

Meriforell on tavaliselt 30–70 cm pikkune ja 1–5 kg raskune, kuid leidub ka 12–13 kg raskusi isendeid.[2]

Läänemere vesikonna meriforell hülgab magevee teisel-kolmandal eluaastal, 20 cm pikkuselt. 4 aastaga kasvab ta meres 50–60 cm pikkuseks. Mõnikord läheb meriforell jõkke talvituma.

Meres sööb meriforell väikesi kalu: tobiaid, heeringaid, meritinte ja ogalikke ning suuri vähilaadseid.[2]

Meriforelli alamliigid

[muuda | muuda lähteteksti]

Järveforell

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Järveforell

Järveforell on meriforelli alamliik. Ta elab külma, puhta ja läbipaistva veega järvedes ning koeb kiire vooluga kärestikulistes järve suubuvates jõgedes. Tavaliselt on ta siirdevormist väiksem, kuid näiteks Laadogas võib ta kasvada 8–10 kg suuruseks. Ta elab Baltimaade, Skandinaavia ja Loode-Venemaa järvedes.[2]

 Pikemalt artiklis Jõeforell

Jõeforell on meriforelli teine alamliik. Ta ei lasku jõgedest merre ega järve, vaid saab suguküpseks jõgedes. Tema pikkus on tavaliselt 25–35 cm, kaal 200–500 g, harva kuni 2 kg, kuid 1974 püüti Tšehhoslovakkias 7,2 kg raskune jõeforell. Teda leidub Põhja-Aafrika, teiste Vahemere maade, Vahemere saarte ja Taiwani jõgedes ning Eufrati ja Amudarja ülemjooksul. Jääajal olid Vahemeri ja Pärsia laht märksa jahedamad ja meriforellile sobiv elukeskkond, aga kui mered soojenesid, nii et forell neis elada ei saanud, kohanesid nad eluga üksnes jõgedes.[2]

Karl Linné luges jõe- ja järveforelli eri liikideks, kuid on näidatud, et nad võivad vabalt üksteiseks muutuda. Näiteks kui Uus-Meremaale, mille ümber meri on jahedam, viidi sisse jõeforell, hakkas ta seal merre laskuma ja muutus tüüpiliseks meriforelliks. Jõgedes, kus elavad nii paikne kui siirdevorm, moodustavad nad koelmutel ühise parve ja koevad koos.[2]

  • Salmo trutta trutta
  • Salmo trutta alpinus
  • Salmo trutta abanticus
  • araali iherus (Salmo trutta aralensis)
  • Salmo trutta carpio
  • kaspia iherus ehk kaspia lõhe (Salmo trutta caspicus)
  • Salmo trutta cettii
  • Salmo trutta dentex
  • Salmo trutta ezenami
  • jõeforell (Salmo trutta fario)
  • Salmo trutta fibreni
  • musta mere iherus ehk musta mere lõhe (Salmo trutta labrax)
  • järveforell (Salmo trutta lacustris)
  • Salmo trutta macrostigma
  • Salmo trutta marmorata
  • Salmo trutta oxianus
  • Salmo trutta rhodanensis
  • Salmo trutta taleri

Rahvapärased nimetused

[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvapäraselt on kala kutsutud iheruseks.

Meriforell oli Kaberneeme ja Valgejõe vahel 19. sajandil tuntud ka kui nikukala. Selle nimetuse võib leida ka Wiedemanni sõnaraamatust, kuhu see võis pääseda Kuusalu kirikuõpetaja Eduard Ahrensi kaudu, kes väidetavalt olevat seda nimetust kuulnud Lõpeveski möldrilt.[3]

  1. Philip Micklin: "The Aral Sea Disaster" Department of Geography, Western Michigan University, 2007 (kasutatud 25.10.2011)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Loomade elu", 4. kd., lk 127–130
  3. Eesti kalanduse minevikust. 2. Stockholm: Eesti kalurite Koondis (Rootsi), lk 40

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]