Rehealune

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Rehealune (ka rehala, Hiiumaal rehekoda, Võru murdes põhtja) oli rehielamu ühes otsas paiknev kõige suurem ja laiem ruumiosa.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Rehealuses peksti reht ja kuivatati vilja. Varasemal ajal oli tava hoida talviti rehealuses suuremaid kariloomi, eelkõige hobuseid, aga ka veiseid, sigu ja lambaid. Lääne-Eestis, Saaremaal ja Muhus peeti veised rehealuses veel 19. sajandi teisel poolel ning hiljemgi. Kevadel puhastati ruum sõnnikust. Kui talus puudus riistakuur, siis pandi rehealusesse vankrid, hobuseriistad, põllutööriistad jms. Suvel kasutati seda ajutiselt magamis- ja söögiruumiks, samuti oli see tantsuruum pidude ja pulmade puhul[1].

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Rehealune oli umbes 10 meetri pikkune kõvaks tambitud savipõrandaga ruum, mille pindala oli 70–80 m², väikemajapidamistes aga ainult umbes 30 m². Põhja-Eestis ja saartel olid rehealustel sageli kiviseinad, laed, mille peal hoti õlgi (nimetatud ka laudi), ehitati peentest palkidest või lattidest, ka tarjadest. Esi- ja tagaseinas asusid vastamisi laiad kahe poolega väravad, mis tuulamise ajal tuuletõmbuseks avati. Esiväravate kõrval oli mõnikord väike uks. Paiguti oli rehealuse tagumisse külge ehitatud väljaulatuv osa kahe vastastikuse ukseavaga, mida kutsuti tuulirehealune. Rehetoa ja rehealuse vahelise ukse juures oli laes auk (nn laudiauk), mille kaudu anti õlekubusid üles ja alla. Kagu-Eestis hoiti õlgi eraldi hoones (kõlgus) ja lagi kattis ainult poolt rehealust (otsaseina juures). Redelit, mille abil pääses lakka, nimetati Saaremaal kartsas[2].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 248
  2. Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 176

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]