Koduhiir

Koduhiir

Koduhiire esihambad. Uure ülemistes esihammastes on liigiomane tunnus.

Koduhiir (Mus musculus) rahvapäraselt majahiir, on hiirlaste sugukonda hiire perekonda kuuluv imetaja.

Koduhiirt on kodustatud ning teda peetakse lemmikloomana ja laborites katseloomana. Valge laborihiir on koduhiire albinootiline vorm. Koduhiire baasil on loodud ka geneetiliselt muundatud hiired.

Levila

Koduhiir on inimkaasleja. Inimese abil on ta levinud kõikjale maailmas. Tema arvukus sõltub inimasustuse tihedusest. Ta puudub vaid väga hõreda inimasustusega Kaug-Põhjas. Eestis on ta sage ja kõikjal levinud.

Välimus

Koduhiire tüvepikkus on 6–10 cm, millele lisandub 5–11 cm pikkune saba. Kaal on 18–30 g. Värvus on muutlik, aga valdavalt hall.

Hiir on väiksem kui rott. Sellepärast võib hiir olla umbes rotipoja suurune. Kui võrrelda hiirt ja rotipoega, siis on hiirel suuremad kõrvad ja pikem saba.

Koduhiirel on iseloomulik nn hiirelõhn. Seda eritavad muskusnäärmed.

Genoom

Haploidne hiire genoom koosneb 20 kromosoomist, mille seas on 19 on autosoomi ehk mittesugukromosoomi ja 2 sugukromosoomi. Selle maht on ligi 2,7 Gbp.

Hiire sekveneeritud genoom avaldati 2002. aastal.

Elupaik

Talvel elab koduhiir vaid hoonetes, suvel ka asulate lähedal põldudel, aedades ja võsas. Ta elab väikese perena, kuhu kuuluvad üks isasloom, paar-kolm emast ja nende järglased. Ta kaevab lühikesi ja lihtsa ehitusega urge.

Koduhiir eelistab kuivi pesakohti. Pesa rajab ta tavaliselt toiduallikate juurde. Ta otsib harva toitu kaugemalt kui paar meetrit pesast. Pesad on enamasti tehtud kohapeal leiduvatest materjalidest, näiteks vanast paberist.

Eluviis

Koduhiired väldivad uusi asju. Seda nimetatakse neofoobiaks.

Kass ja hiir

Looduses söövad koduhiiri kõik lihatoidulised loomad: kärplased, rebane, metssiga ja röövlinnud.

Toitumine

Koduhiir on kõigesööja. Valdavalt toitub ta inimese ja koduloomade toidust ja jäätmetest. Looduses sööb ta taimede rohelisi osi, seemneid, viljateri ja putukaid. Ta kogub ka väikesi tagavarasid.

4 päeva vanune koduhiir

Paljunemine

Hoonetes sigib koduhiir aasta ringi, 5–8 korda aastas. Looduses sigib ta vaid soojal ajal, Eestis aprillist oktoobrini, paar-kolm korda aastas. Tiinus kestab 21 päeva. Pesakonnas on 3–8 poega, aga rekordiliselt on täheldatud 21 poega. Pojad on sündides paljad ja pimedad ning kaaluvad kõigest 1 g. Nende silmad avanevad alles 12–15 päeva vanuselt ja poegi imetatakse 18 päeva. Pojad saavutavad iseseisvuse ja suguküpsuse 2 kuu vanuselt.

Eluiga

Looduses on koduhiirte eluiga keskmiselt 3 kuud. Vangistuses elavad nad sageli 2–3 aastat. Laboritingimustes on koduhiir elanud üle 4 aastaseks.

Kahjulikkus

Koduhiir on inimese jaoks peamiselt kahjur, kes reostab ja hävitab toitu ja muid varusid. Sellepärast ei kuulu koduhiir looduskaitse alla. Lisaks toidu rikkumisele levitab koduhiir haigusi.

Kodus elavate pisiloomade, aga eriti koduhiirte püüdmiseks on leiutatud hiirelõks.

Minevikus võideldi koduhiirte vastu peamiselt nii, et kodus peeti hiirtest toituvaid loomi: mitte üksnes kasse, vaid ka koeri, naaritsaid ja isegi majausse.

Tänapäeval soovitatakse koduhiirtest lahtisaamiseks kombineeritud tõrjet: neid hävitatakse lõksude abil füüsiliselt ja lisaks antakse neile mürgitatud sööta. Söödaga tuleb olla ettevaatlik, sest koduhiir valib toitu väga hoolikalt.

Vaata ka

• Laborihiir
• Geneetiliselt muundatud hiir
• C57BL/6

Välislingid

• Koduhiir andmebaasis eElurikkus

• Rein Kuresoo. Koduhiir ja kaelushiir Eesti Loodus, detsember 1998
• Rainer Kerge. Koduhiirele anna kätt Eesti Loodus, jaanuar 2004
• Millised on meie maja hiired? Looduskalender, 9. oktoober 2008