Mine sisu juurde

Koduhiir

Allikas: Vikipeedia
Koduhiir

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Närilised Rodentia
Sugukond Hiirlased Muridae
Perekond Hiir Mus
Liik Koduhiir
Binaarne nimetus
Mus musculus
Linnaeus, 1758
Koduhiire esihambad. Uure ülemistes esihammastes on liigiomane tunnus.

Koduhiir (Mus musculus) rahvapäraselt majahiir[2], on hiirlaste sugukonda hiire perekonda kuuluv imetaja.

Koduhiirt on kodustatud ning teda peetakse lemmikloomana ja laborites katseloomana. Valge laborihiir on koduhiire albinootiline vorm[3][2]. Koduhiire baasil on loodud ka geneetiliselt muundatud hiired.

Koduhiir on inimkaasleja. Inimese abil on ta levinud kõikjale maailmas[4]. Tema arvukus sõltub inimasustuse tihedusest. Ta puudub vaid väga hõreda inimasustusega Kaug-Põhjas. Eestis on ta sage ja kõikjal levinud.[3][2]

Koduhiire tüvepikkus on 6–10 cm, millele lisandub 5–11 cm pikkune saba. Kaal on 18–30 g. Värvus on muutlik, aga valdavalt hall[3].[4]

Hiir on väiksem kui rott. Sellepärast võib hiir olla umbes rotipoja suurune. Kui võrrelda hiirt ja rotipoega, siis on hiirel suuremad kõrvad ja pikem saba.[5]

Koduhiirel on iseloomulik nn hiirelõhn. Seda eritavad muskusnäärmed.[3]

Haploidne hiire genoom koosneb 20 kromosoomist, mille seas on 19 on autosoomi ehk mittesugukromosoomi ja 2 sugukromosoomi. Selle maht on ligi 2,7 Gbp.[6]

Hiire sekveneeritud genoom avaldati 2002. aastal.[7]

Talvel elab koduhiir vaid hoonetes, suvel ka asulate lähedal põldudel, aedades ja võsas[3][2]. Ta elab väikese perena, kuhu kuuluvad üks isasloom, paar-kolm emast ja nende järglased[2]. Ta kaevab lühikesi ja lihtsa ehitusega urge[3].

Koduhiir eelistab kuivi pesakohti. Pesa rajab ta tavaliselt toiduallikate juurde. Ta otsib harva toitu kaugemalt kui paar meetrit pesast. Pesad on enamasti tehtud kohapeal leiduvatest materjalidest, näiteks vanast paberist.[5]

Koduhiired väldivad uusi asju. Seda nimetatakse neofoobiaks.[5]

Kass ja hiir

Looduses söövad koduhiiri kõik lihatoidulised loomad: kärplased, rebane, metssiga ja röövlinnud.[3][2]

Koduhiir on kõigesööja[3]. Valdavalt toitub ta inimese ja koduloomade toidust ja jäätmetest[3]. Looduses sööb ta taimede rohelisi osi, seemneid, viljateri ja putukaid[3]. Ta kogub ka väikesi tagavarasid.[2]

4 päeva vanune koduhiir

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Hoonetes sigib koduhiir aasta ringi, 5–8 korda aastas. Looduses sigib ta vaid soojal ajal, Eestis aprillist oktoobrini, paar-kolm korda aastas. Tiinus kestab 21 päeva. Pesakonnas on 3–8 poega, aga rekordiliselt on täheldatud 21 poega. Pojad on sündides paljad ja pimedad ning kaaluvad kõigest 1 g. Nende silmad avanevad alles 12–15 päeva vanuselt ja poegi imetatakse 18 päeva. Pojad saavutavad iseseisvuse ja suguküpsuse 2 kuu vanuselt.[3][2]

Looduses on koduhiirte eluiga keskmiselt 3 kuud[2]. Vangistuses elavad nad sageli 2–3 aastat. Laboritingimustes on koduhiir elanud üle 4 aastaseks.

Kahjulikkus

[muuda | muuda lähteteksti]

Koduhiir on inimese jaoks peamiselt kahjur, kes reostab ja hävitab toitu ja muid varusid[3]. Sellepärast ei kuulu koduhiir looduskaitse alla[2]. Lisaks toidu rikkumisele levitab koduhiir haigusi[5].

Kodus elavate pisiloomade, aga eriti koduhiirte püüdmiseks on leiutatud hiirelõks.

Minevikus võideldi koduhiirte vastu peamiselt nii, et kodus peeti hiirtest toituvaid loomi: mitte üksnes kasse, vaid ka koeri, naaritsaid ja isegi majausse.

Tänapäeval soovitatakse koduhiirtest lahtisaamiseks kombineeritud tõrjet: neid hävitatakse lõksude abil füüsiliselt ja lisaks antakse neile mürgitatud sööta. Söödaga tuleb olla ettevaatlik, sest koduhiir valib toitu väga hoolikalt.[5]

  1. Musser, G., Hutterer, R., Kryštufek, B., Yigit, N. & Mitsainas, G. (2021). Mus musculus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2021.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 Koduhiir bio.edu.ee. Vaadatud 22. jaanuaril 2012
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 Koduhiir bio.edu.ee. Vaadatud 22. jaanuaril 2012
  4. 4,0 4,1 "Loomade elu", 7. kd, lk 166
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 ProControl. Majahiir (Mus domesticus) Vaadatud 22. jaanuaril 2012
  6. Mouse Facts
  7. (2002) A physical map of the mouse genome Nature 418, 743–750

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]