Koduhiir
Koduhiir (Mus musculus), rahvapäraselt majahiir[1], on hiirlaste sugukonda hiire perekonda kuuluv imetaja.
Koduhiirt on kodustatud ning teda peetakse lemmikloomana ja laborites katseloomana. Valge laborihiir on koduhiire albinootiline vorm[2][1].
Koduhiire tüvepikkus on 6–10 cm, millele lisandub 5–11 cm pikkune saba. Kaal on 18–30 g. Värvus on muutlik, aga valdavalt hall[2].[3]
Koduhiir on inimkaasleja. Inimese abil on ta levinud kõikjale maailmas[3]. Tema arvukus sõltub inimasustuse tihedusest. Ta puudub vaid väga hõreda inimasustusega Kaug-Põhjas. Eestis on ta sage ja kõikjal levinud.[2][1]
Hiir on väiksem kui rott. Sellepärast võib hiir olla umbes rotipoja suurune. Kui võrrelda hiirt ja rotipoega, siis on hiirel suuremad kõrvad ja pikem saba.[4]
Koduhiirel on iseloomulik niinimetatud hiirelõhn. Seda eritavad muskusnäärmed.[2]
Koduhiir on kõigesööja[2]. Valdavalt toitub ta inimese ja koduloomade toidust ja jäätmetest[2]. Looduses sööb ta taimede rohelisi osi, seemneid, viljateri ja putukaid[2]. Ta kogub ka väikesi tagavarasid.[1]
Talvel elab koduhiir vaid hoonetes, suvel ka asulate lähedal põldudel, aedades ja võsas[2][1]. Ta elab väikese perena, kuhu kuuluvad üks isasloom, paar-kolm emast ja nende järglased[1]. Ta kaevab lühikesi ja lihtsa ehitusega urge[2].
Koduhiir eelistab kuivi pesakohti. Pesa rajab ta tavaliselt toiduallikate juurde. Ta otsib harva toitu kaugemalt kui paar meetrit pesast. Pesad on enamasti tehtud kohapeal leiduvatest materjalidest, näiteks vanast paberist.[4]
Hoonetes sigib koduhiir aasta ringi, 5–8 korda aastas. Looduses sigib ta vaid soojal ajal, Eestis aprillist oktoobrini, paar-kolm korda aastas. Tiinus kestab 21 päeva. Pesakonnas on 3–8 poega, aga rekordiliselt on täheldatud 21 poega. Pojad on sündides paljad ja pimedad ning kaaluvad kõigest 1 g. Nende silmad avanevad alles 12–15 päeva vanuselt ja poegi imetatakse 18 päeva. Pojad saavutavad iseseisvuse ja suguküpsuse 2 kuu vanuselt.[2][1]
Koduhiired väldivad uusi asju. Seda nimetatakse neofoobiaks.[4]
Looduses söövad koduhiiri kõik lihatoidulised loomad: kärplased, rebane, metssiga ja röövlinnud.[2][1]
Looduses on koduhiirte eluiga keskmiselt 3 kuud[1]. Vangistuses elavad nad sageli 2–3 aastat. Laboritingimustes on koduhiir elanud üle 4 aastaseks.
Koduhiir kahjurina[muuda | redigeeri lähteteksti]
Koduhiir on inimese jaoks peamiselt kahjur, kes reostab ja hävitab toitu ja muid varusid[2]. Sellepärast ei kuulu koduhiir looduskaitse alla[1]. Lisaks toidu rikkumisele levitab koduhiir haigusi[4].
Kodus elavate pisiloomade, aga eriti koduhiirte püüdmiseks on leiutatud hiirelõks.
Minevikus võideldi koduhiirte vastu peamiselt nii, et kodus peeti hiirtest toituvaid loomi: mitte üksnes kasse, vaid ka koeri, naaritsaid ja isegi majausse.
Tänapäeval soovitatakse koduhiirtest lahtisaamiseks kombineeritud tõrjet: neid hävitatakse lõksude abil füüsiliselt ja lisaks antakse neile mürgitatud sööta. Söödaga tuleb olla ettevaatlik, sest koduhiir valib toitu väga hoolikalt.[4]
Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]
Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Koduhiir bio.edu.ee. Vaadatud 22. jaanuaril 2012
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Koduhiir bio.edu.ee. Vaadatud 22. jaanuaril 2012
- ↑ 3,0 3,1 "Loomade elu", 7. kd., lk. 166
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 ProControl. Majahiir (Mus domesticus) Vaadatud 22. jaanuaril 2012
Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mus musculus |
- Rein Kuresoo. Koduhiir ja kaelushiir "Eesti Loodus", detsember 1998
- Rainer Kerge. Koduhiirele anna kätt "Eesti Loodus", jaanuar 2004
- Millised on meie maja hiired? Looduskalender, 9. oktoober 2008
