Maksud

Allikas: Vikipeedia
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.

Maks on rahaline kohustis, mida füüsiline isik või juriidiline isik maksab riigile või omavalitsusele vastavalt seadusele.[viide?] Mõnikord loetakse maksude hulka ka riigilõivud.

Põhjamaade Investeerimispangaga sõlmitud laenulepingu ratifitseerimise seaduse tähenduses on maks ükskõik missugune praegu kehtiv või tulevikus kehtestatav lõiv, maks, koormis ja tasu.[1]

Tavakeeles nimetatakse maksudeks ka mitmesuguseid makseid: liikmemaks, kiirteemaks vms. Samuti võidakse maksudeks nimetada ebaseaduslikke makseid: altkäemaks, "katusemaks" maffiale vms.

Maksude funktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maksude kogumine on üks vanemaid majanduse reguleerimise vahendeid. Kaasaegsel maksusüsteemil on kaks põhilist majandusfunktsiooni:

  1. fiskaalne funktsioon, millega kogutakse majanduse arenguks vajalikke ressursse;
  2. reguleeriv funktsioon, mille ülesanne on mõjutada majandussubjektide käitumist ning muuta ressursside paigutuse proportsiooni.

Viimane funktsioon on oluline majanduspoliitika aspektist, sest maksumäärade muutmise ja maksusoodustuste kehtestamisega saab mõjutada majandusprotsesse vajalikus suunas.

Maksusüsteemi printsiibid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maksusüsteem peab vastama teatud printsiipidele:

  • Neutraalsus. Kui maks ei ole kehtestatud mingi konkreetse tegevuse suunamiseks või selle ärahoidmiseks, siis peab maks ahendama vaba turgu võimalikult vähe. Mitteneutraalse maksustamise näitena võib tuua olukorra, kus inimene on ära värvinud oma maja, korrastanud aia ja seejärel järsku tõstetakse kinnisvaramaksu. Selle tagajärjeks on kõrvalmõjud, mis antud näite puhul tähendavad seda, et inimene laseb kõrgematest maksudest pääsemiseks majal laguneda.
  • Suunatus. Maks võib olla suunatud turu puudulikkuse vastu. Selleks et vältida looduse saastamist, tuleb saastaja maksustada saastemaksuga. Kuid maksudega võib ka soodustada teatud tegevust, näiteks ettevõtlust ääremaadel.
  • Lihtsus. Maksud peavad olema üheselt tõlgendatavad ja arusaadavad. See kehtib kõigi maksude kohta, sest segaselt sätestatud ja paljude tõlgendamisvõimalustega maksud tekitavad riigile kasu asemel kahju. Selle asemel et eelarvesse raha juurde saada, peab riik kodanike ja ettevõtetega kohtus käima. Maksusüsteemi lihtsus ja selgus peaksid tagama ka maksude laekumise, s.t maksude vältimine peab olema raske.
  • Võrdsus. Maksud peavad kehtima võrdselt kõigile. Võrdsuse määratlemisel on kaks kriteeriumi:
  1. horisontaalne võrdsus ja
  2. vertikaalne võrdsus.

Horisontaalne võrdsus tähendab kõige üldisemalt seda, et ühesuguse jõukusastmega indiviide koheldakse maksustamise seisukohalt ühtmoodi. See ei pea alati tähendama, et nad maksaksid täpselt ühepalju, näiteks võivad suitsetajatel olla suuremad maksud (aktsiisimaks tubakatoodetele).

Vertikaalne võrdsus tähendab seda, et erineva sissetulekuga subjektid peaksid maksma erineva suurusega makse. Mida suurem on sissetulek, seda suuremad peaksid olema ka maksud. Seda printsiipi järgibki enamikus riikides kasutusel olev progresseeruv tulumaks. Üheks võrdsuse väljenduseks on ka maksudest kasusaamise põhimõte – eeldatavalt peaksid mingi konkreetse ühishüve eest maksma rohkem need, kes seda hüve tarbivad. Näiteks maanteede kasutajad peaksid maksma teede ja sildade remondi eest rohkem kui need, kellel autot ei ole. Sellepärast ongi mootorikütusele kehtestatud aktsiisimaks, mille abil hoitakse maanteed korras.

  • Efektiivsus. Maksusüsteem peab olema efektiivne. Ei ole mõtet kehtestada maksu, mille kogumisel on kulutused suuremad kui laekuv tulu.

Fiskaalpoliitilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maksudega seonduvad otsused kuuluvad fiskaalpoliitika alla.

                           SKT          Intressimäär
 Maksude tõstmine        väheneb          langeb
 Maksude alandamine      kasvab           tõuseb

Kirjeldatud tulemust võib loota siis, kui muud tingimused majanduses ei muutu. Aga nii ei ole see kunagi – näiteks majanduse edendamiseks makse alandades peab valitsus oma kulutusi vähendama või rohkem laenama. Mõlemal juhul majanduskasv aeglustub. Riigi majanduskasvu mõjutavaid sündmusi on maailmas muidki. Peale selle ei ilmne majanduspoliitiliste sammude mõju kohe, vaid see võtab aega (täpset ajakulu ei teata). Samuti on võimalik, et enne kui maksude mõju alandamine hakkab mõju avaldama, on riigi majandus muude tegurite mõjul juba kasvama hakanud.


Põhiterminid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Maksukohustuslane ehk maksu subjekt on juriidiline või füüsiline isik, kes peab maksu maksma.
  • Maksustamise alus on maksu objekt, mille alusel määratakse maksukohustus. Maksustamise alus ehk maksuobjekt on näiteks üksikisiku tulumaksu korral kodaniku sissetulekud, kinnisvaramaksu puhul kinnisvara koguväärtus jne.
  • Maksuvaba miinimum on summa, mida ei maksustata ja mis lahutatakse maksu kogusummast.
  • Maksukoormus on summa, mida maksukohustuslane peab maksudena maksma riigile ja kohalikule omavalitsusele.
  • Maksumäär näitab, kui palju maksualusest summast läheb maksudeks. Maksumäär võib olla väljendatud kas suhtelise (protsentides) või absoluutse näitajana (summa mingi mõõtühiku kohta).
  • Maksutoime näitab maksude ülekandumist esmastelt maksumaksjatelt neile, kelle kanda see lõpuks jääb. Näiteks aktsiisimaksu maksukohustuslane on tootja või kauba maaletooja, aga see on tootjal või maaletoojal arvestatud toote hinna sisse kui osa tootmiskulust. Aktsiisimaksu tõstmine suurendab kohe ka toote hinda ja tulemuseks on see, et tegelikult maksab maksumäära tõusu kinni lõpptarbija. Järelikult saab riik mõjutada majandusprotsesse, näiteks kõrgete tollimaksude kehtestamisega piiratakse importi antud riiki, sest see muudab sisseveetavad kaubad kallimaks ja vähendab nende konkurentsivõimet kodumaiste kaupade seas.
  • Maksu piirmäär on igalt täiendavalt teenitud rahaühikult makstav maksumäär.
  • Maksupettus on ebaseaduslik maksude maksmata jätmine.
  • Maksude vältimine on maksukoormuse vähendamine seaduslike meetoditega (Eestis näiteks abikaasade ühine tulumaksu deklareerimine).

Uno Mereste järgi on maksu elementideks: maksumaksja, maksuobjekt, maksuallikas, maksukandja, maksustamisühik ja maksumäär.[2]

Otsesed ja kaudsed maksud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Majandusteoreetiliselt jaotatakse maksud kaheks: otsesed ja kaudsed maksud.

Otsesed maksud võetakse maha otse isiku sissetulekutelt:

Kaudsed maksud mõjutavad sissetulekut kaudselt, kuna nendega maksustatakse tarbimist:

Kes peaksid makse maksma?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasumiprintsiibi järgi peaksid need, kes saavad valitsuse programmist tulu, selle eest ka maksma. Selle alusel peaksid maantee või silla ehituse eest maksma need, kes neid ka kasutavad – sõidukijuhid. Maksuvõimelisuse printsiibi järgi tuleks makse koguda proportsionaalses vastavuses sellega, kui palju inimesed on võimelised maksma. Inimene, kes teenib aastas 100 000 krooni, on võimeline enam makse maksma kui see, kes teenib 25 000 krooni. Aga kui palju enam peaks makse maksma suurema sissetulekuga inimene – kas tema maksevõime on neli, kümme või ainult kaks korda suurem? Majandusteadlased ei oska sellele vastata. Eeldatakse vaid, et kuna üks kroon rikkale annab tundavalt vähem kui vaesele, siis peaks ka jõukam inimene olema valmis protsentuaalselt rohkem raha maksudeks loovutama ehk tema maksevõime on suurem.

Seega pole üllatav, et inimesed jõuavad erinevatele järeldustele maksu suuruse osas, mis kõige paremini nende maksevõimele vastab. Mõned inimesed väidavad, et maksuprotsent peaks olema erineva sissetulekuga inimeste jaoks ühesugune, sest suurem sissetulek on jõukamate inimeste oma tarkuse ja püüdlikkuse tulemus. Samas on neid, kes leiavad, et jõukamad inimesed peaksid maksma maksudest suurema protsendi tuludest. Vaidlused keskenduvad erinevustele proportsionaalse ja progressiivse maksusüsteemi vahel.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Uno Mereste, Majandusleksikon I, A-M, Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 579, 2003, ISBN 9985 70 130 5
  2. Uno Mereste, Majandusleksikon I, A-M, Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 579, 2003, ISBN 9985 70 130 5

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]