Kalana linnamägi

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Kalana linnamägi
Kalana linnamägi 2022. aastal
Asukoht Kalana (Põltsamaa) küla, Põltsamaa vald
Koordinaadid 58° 43′ 32″ N, 26° 2′ 2″ E
Tüüp arheoloogiamälestis
Pindala 4,3 ha
Ajalugu
Rajatud rahvasterännuaeg
Maha jäetud 13. sajand
Perioodid rahvasterännuaeg, hilisrauaaeg
Uurimine ja seisund
Arheoloogilised kaevamised 2000
Seisund kaitse all

Kalana linnamägi (ka Otisaare, Otissaare või Ottisaare linnamägi) asub Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Kalana küla keskuse lähedal. Tegemist on Mõhu väikemaakonna ainsa linnamäega. Linnamäel paiknes pelgupaiklinnus, mis oli esimest korda kasutusel 4.-7. sajandini ja rajati uuesti 11. sajandil. Linnus hävis tõenäoliselt 13. sajandi alguse vallutussõdade käigus. Linnamäel paikneb 1940. aastast Eesti linnuste kaart ja jalamil asub mälestuskivi Otisaare talus sündinud Vabadusristi kavalerile kolonel Hans Silbermannile. Kalana linnamägi on 1925. aastast riikliku kaitse all.

Senine uurimislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimeste seas on linnamäge kirjeldanud koolmeister ja harrastusajaloolane Jaan Jung, kes märkis 1898. aastal ilmunud kohakirjelduses, et Kalana külas Otisaare talu metsa asub linnamägi, mis on 86 sammu pikk ja 41 sammu lai[1]. 1923. aastal koostatud Põltsamaa kihelkonna muististe ülevaates on linnamäest ja selle ümbrusest tehtud kirjeldus ning mitmed piki- ja ristprofiilid[2]. Oluline tähelepanek oli toona, et linnamägi asus soise heinamaa keskel. 1989. aastal koostas geodeet Uno Hermann linnamäest plaani mõõdus 1:500. Aastatuhande vahetusel uuris linnamäge mitmel korral arheoloog Ain Lavi, kes korraldas 2000. aasta varasuvel Kalana Otisaare linnamäel ka proovikaevamised[3].

Asend[muuda | muuda lähteteksti]

Kalana piirkond kujutab endast metsade ja soiste aladega mingis mõttes eraldatud, umbes 2,5 km läbimõõduga maaviljeluslikku piirkonda. Linnus rajati künkale, mida varem ümbritsesid vesised heinamaad. Praegu linnamäe ümbrusele iseloomulik suhteliselt kuiv ja tasane maastikupilt on suures osas 1965. ja 1973. aasta maaparandustööde tulemus[3]. 1993. aastast tegutseb linnamäe lähedal lubjakivikillustikku tootev AS Kaltsiit[4]

Linnamägi paikneb Põltsamaalt 10 km põhja pool, Kalana küla keskusest 1 km loode pool (XY: 6511335.60, 617814.45). Linnamäest kirde ja põhja poole jäävad Endla ja Tapiku ulatuslikud sooalad.

Võttes aluseks Valdo Prausti poolt loodud rekonstruktsiooni Eesti ala muinasaegsest teedevõrgust, asetseb Kalana linnamägi justkui kohalikest teedest ümbritsetud rõngas. Kagust loodesse kulgev Vao–Päinurme–Sulustvere tee]] paikneb umbes 1 km kaugusel. Sellega ristuv Põltsamaa–Pajusi–Luige tee jääb umbes 3 km kaugusele ja Pajusi–Loopre tee on Loopre küla kohalt umbes 2,5 km kaugusel. [5]

Kalana linnamäe kaugus lähimatest ja olulisematest linnamägedest (linnulennul)

Linnamäe aluseks olev Otissaare mägi on põhja-lõuna suunas ligikaudu 200 m pikk ja 60 m lai. Linnuseks on kasutatud selle kõrgemat põhjapoolset otsa (mõõtmetega 65 x 30 m). Õue pindala on ligi 2000m2. Õuepinna suuruse järgi kuulub Kalana linnamägi suuruselt teise- ja kolmanda kategooria linnuste piiri peale [6] ja on pigem Eesti keskmisest väiksem.

Linnuse idapoolne nõlv on 8m kõrge, põhja- ja loodeosas on see kuni kaks korda madalam (4-6m). Ain Lavi pakub, et idaosas on kunagi asunud tornitaoline kaitseehitis, mis pidi turvama väravakohta (“Linnamäe idanõlval võib tihedas võsas kohati märgata poolviltu põhja poolt lõuna suunas otsavallini tõusvat väravakäigu terrassi jälgi. Seega linnusesse siseneti muinasajal künka poolt”).[7]

Linnamäe muistsed kindlused on rajatud künka kõrgemale põhjaosale. Olulisemat kindlustamist vajas künka lauge kallakuga lõunanõlv. Siin asunud kindlustusele viitavad lõunapoolne kraav ja mõni meeter põhja pool asuv ida-läänesuunaline otsavall. Kraavi sügavus on 1,4-3 m, laius on kuni 12 m.[7]

Kaevukohta linnamäel ei ole, mistõttu on oletatud, et kaevu siin ei olnud[8].

Asustuslugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kalana Otisaare linnus rajati rahvasterännuajal[9]. 2000. aastal läbi viidud kaevamised tõid välja, et varajasemad asustusjäljed ilmnesid 1 - 1,5 m sügavusel, kus paistis silma 10-40 cm paksune söerohke põlengukiht. Põlenenud palgijäänused osutasid tarandilise konstruktsiooniga puitkindlustusele, mis 14C-dateeringu järgi pärines 4.-7. sajandist. Kihist leiti ka käsitsi valmistatud savinõukild.[10]

Uuesti rajati kindlustused linnamäele II aastatuhande algul. Ajendiks võis olla 11. sajandi esimesel poolel toimunud Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa sõjakäik, mis külvas hirmu ka põhja pool Emajõge. Sel perioodil tugevdati lauge põhjanõlva kindlustust kraaviga ja lõunavalli alal palktaranditest kaitseliiniga.[7]

Muinaskants võis hävida 12.-13. sajandi vahetusel. Selle hävingut on seostatud 1212. aasta talvel toimunud ristisõdijate röövretkega, millele osutab Henriku Liivimaa kroonika[11].

Linnuse suurus, asend ja õhuke kultuurkiht viitab sellele, et tegemist oli pigem ohu korral pelgupaika pakkuva linnusega, mis teenindas vaid lähimate külade elanikke. Suuremat poliitilist või majanduslikku tähendust linnus ei omanud. Ehk tegemist on üsna tüüpilise Kesk-Eesti väikelinnusega, mille kirjeldamiseks kasutab arheoloog Harri Moora mõistet "saraskondlik linnus"[12].

Hilisem kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast linnuse hävingut kattus linnamägi metsaga ja jäi kohalikku maastikku mitmekesistavaks kõrgendikuks. 1926. aasta fotodel olid künka lõunaserval näha Otisaare metsavahitalu hooneid. Hilisemate maaparandustööde käigus olid hoone jäänused lükatud Pisisaare teest lõuna poole kivihunnikutesse.[3]

Linnamägi on olnud läbi sajandite rahva kooskäimise kohaks. Näiteks 1926. aastal märgitakse, et siin on “nähtavasti olnud külakiik, tantsukoht ja jaanitule tegemise paik. Tantsuplatsi ümber asetsevad laudadest istepingid”[13]. 1931. aastal kirjutas kohalik leht Põltsamaa Teataja, et linnamäe tipus võib märgata väikseid augukesi, mis on nähtavasti kaevatud „kullaotsijate" poolt[8].1940. aastast on teada, et linnamäel asus lipuvarras[14].

1940. aasta 9. juunil paigaldati Kalana linnamäele metallist reljeefkaart, kus on tähistatud kõik Eesti linnamäed. Sarnaste kaartidega on tähistatud enamik Eesti linnamägesid ja see asub seal tänaseni. Kaardi paigaldamise puhul toimus samas rohkem kui 500 osalejaga pidulik sündmus, millega linnusekoht anti kohaliku kaitseliidu hoole alla[15]. Vaimuliku talituse viis läbi Põltsamaa Niguliste koguduse õpetaja Herbert Kuurme ja peokõne pidas Põltsamaa linnaarst Carl Prima. Toimus ka Naiskodukaitse noorliikmete vannutamine.[16]

2006. aasta 6. septembril avati linnamäe jalamil mälestuskivi Otisaare talus sündinud Vabadusristi kavalerile kolonel Hans Silbermannile. Mälestuskivi rajamise eestvedajaks oli koloneli tütar Agda-Thea Oks.[17]

Rahvapärimus[muuda | muuda lähteteksti]

Kalana linnamäe kohta leiame ka üksikuid rahvapärimuslikke ülestähendusi. Jaan Jung on linnamäe kirjelduse juures ära toonud loo sellest, kuidas linnamäel "üks suur linn maa alla vajunud, ja et seal sees üks suur raha keller olla, keda vaimud valvavat” [1].

On veel teinegi lugu. Rahvajutu järgi olnud siin minevikus tore linn. Kord olevat keegi mees eksinud, jõudnud linnamäe juurde ja heitnud puhkama. Unes näinud, et ümberringi olnud suur linn. Ühest ärist ostnud ta paari nahkkindaid ja pistnud magama heitmisel pea alla. Kui mees ärganud, polnud linna küll kuskil, aga kindad olnud pää all.[13]

Otisaare linnuse lähedal olevat kunagi olnud Kalaleina allikas. Nimetus tulnud sellest, et muiste näinud keegi naine allikas hõbedast kala ja kutsunud külarahva seda imet kaema. Kala vihastanud, löönud sabaga ja küla olnud kadunud! Sellest tulnud ka Kalana küla nimetus.[18]

Väljakaevamised[muuda | muuda lähteteksti]

Väljakaevamised Kalana linnamäel toimusid arheoloog Valter Langi uurimisprojekti "Keskus ja ääremaa" raames 19. juunist 5. juulini 2000. Töid juhatas Ajaloo Instituudi arheoloog Ain Lavi. Kaevajatena lõid kaasa Ajaloo Instituudi vaneminsener Elna Haiba ja Tallinna kooliõpilased Liisi ja Mihkel Rünkla ning Heike Lassi.[3]

Saamaks läbilõiget linnamäe kultuurkihi iseloomust, rajati linnamäele keskmiselt 1 meetri laiune ja 20 meetri pikkune kaevand. Kaevati loodusliku pinnaseni. Kaevamised tõid esile rohkelt suurele põlengule osutanud jälgi (põlenud tukid ja kivid, kuumust talunud liiv jms). Hoovialal puudus kultuurkiht, keraamikat ja muid leide, samuti osteoloogilist materjali ei leitud. Kaevamised lubasid oletada, et Kalana linnust kasutati vaid ohu korral pelgupaiklinnusena.[3]

Kaitse alla võtmine[muuda | muuda lähteteksti]

Kalana linnamägi võeti riikliku kaitse alla 1925. aastal kehtestatud muinasvarade kaitse seadusega ning kanti Haridusministeeriumi Muinsusnõukogu kaitsealuste objektide nimistusse.[19] Kultuuriministri 1. septembri 1997. aasta määrusega number 59 tunnistati Kalana linnamägi arheoloogiamälestiseks[20] ja selle kaitse on korraldatud Muinsuskaitseseadusega. Linnamägi asub kaitsevööndis, seal on keelatud Muinsuskaitseameti loata teha keskkonda mõjutavaid ja ümberkorraldavaid töid[21].

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kalana linnamäe infotahvel 2022. aastal
    Kalana linnamäe infotahvel 2022. aastal
  • Kalana linnamägi 2022. aastal
    Kalana linnamägi 2022. aastal
  • Kividest piire Kalana linnamäe lähedal
    Kividest piire Kalana linnamäe lähedal
  • Hans Silbermanni mälestuskivi Kalana linnamäe juures
    Hans Silbermanni mälestuskivi Kalana linnamäe juures
  • Kalana linnamägi 2022. aasta septembris
    Kalana linnamägi 2022. aasta septembris

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 Jung, J. 1898. Muinasaja teadus Eestlaste maalt. II, Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu ja Wiljandi maakonnast. Jurjev, lk 200
  2. ↑ Allik, H. ja Markus, E. Põltsamaa kihelkonna muinasjäänused 1923. Käsikiri Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arhiivis, lk 46-47
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Lavi, A. 2000. Aruanne arheoloogilistest proovikaevamistest Kalana Otisaare linnamäel 2000. aasta varasuvel. Käsikiri Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arhiivis
  4. ↑ AS Kaltsiit veebileht, vaadatud 18.01.2024
  5. ↑ [https://www.estgis.ee/wp-content/uploads/2012/12/ESTGIS_2012_Valdo_Praust.pdf Eesti digiteeritud ruumiandmete ja ajalooliste kaartide kasutamine ajaloolise teedevõrgu rekonstrueerimiseks.] Ettekanne Pärnus Eesti Geoinformaatika Seltsi aastakonverentsil ESTGIS 2012 30. novembril 2012, vaadatud 18.01.2024
  6. ↑ Tõnisson, E. 2008. Eesti muinaslinnad, sari Muinasaja teadus 20, Tartu Ülikooli kirjastus, lk 71
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Lavi, A. 2001. Kalana Otissaare linnamäe pass. Kultuurimälestiste register, vaadatud 19.01.2024
  8. ↑ 8,0 8,1 Retk Otissaare linnamäele. Põltsamaa Teataja, 19. september 1931, lk 1
  9. ↑ Tvauri, A. 2014. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Tartu Ülikooli kirjastus, lk 38
  10. ↑ Tõnisson, E. 2008. Eesti muinaslinnad, sari Muinasaja teadus 20, Tartu Ülikooli kirjastus, lk 283
  11. ↑ Henriku Liivimaa kroonika. 1982., tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Eesti Raamat, Tallinn, XV 7
  12. ↑ Moora, H (toim). 1939. Muistse Eesti linnused: 1936.-1938. a. uurimiste tulemused. Tartu, Õpetatud Eesti Selts, lk 15-16
  13. ↑ 13,0 13,1 Põltsamaa kihelkonnas matkamas, Sakala, nr. 117, 25. september 1926, lk 5
  14. ↑ Ilus oled isamaa... Õpetajate ekskursioon läbi Põhja-Viljandimaa, Sakala, nr. 70, 19. juuni 1940, lk 4.
  15. ↑ Ottisaare linnus kaitseliidu hoole alla, Sakala, nr. 65, 7. juuni 1940, lk 4
  16. ↑ Viljandimaal tähistati Ottisaare linnus, Uus Eesti, nr. 156, 13. juuni 1940, lk 7
  17. ↑ Pihlak, J. Kalanast pärit kolonel Hans Silbermann, arst ja sõjamees, Vooremaa, nr 106, 17 september 2011, lk 4
  18. ↑ Magnus, H. Matkalt Sulustvere külla, Kiir: EKP KK ja ENSV MN ajaleht Põltsamaa territoriaalse tootmisvalitsuse juures, nr. 112, 21. september 1961, lk 3
  19. ↑ Muinasvarade kaitse seadus, Riigikogu poolt 19. juunil 1925 vastu võetud, ilmunud Riigi Teatajas, nr 111/112, 1925
  20. ↑ Kultuurimälestiseks tunnistamine. Kultuuriministri 1. septembri 1997. a. määrus nr. 59, vaadatud 19.01.2024
  21. ↑ Muinsuskaitseseadus, vaadatud 19.01.2024
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kalana_linnamägi&oldid=6563626"