Kategooriad

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Aristotelese teosest; üldmõistete kohta vaata lehekülge Kategooria

"Kategooriad" on Aristotelese teos, "Organoni" osa, mis traditsiooniliselt paigutatakse selle algusesse.

1. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

1a Ühenimelisteks [Ὁμώνυμα; ekvivookseteks] öeldakse neid, millel ainult nimi on ühine, sellele nimele vastav substantsi logos [λόγος τῆς οὐσίας; definitsioon ] aga erinev, nagu näiteks elukas [ ζῷον ] [on] nii inimene kui ka kujutis, sest nendel on ainult nimi ühine, aga sellele nimele vastav substantsi logos on erinev, 1a5 sest kui keegi selgitaks, mis on kummagi puhul elukas olemine, siis ta omistaks kummalegi eri logose.

Kaasnimelisteks [συνώνυμα; univookseteks] öeldakse aga neid, millel on nii nimi ühine kui ka sellele nimele vastav substantsi logos sama, nagu näiteks elukas [on] nii inimene kui ka veis, sest mõlemat nimetatakse ühise nimega elukas ning ka 1a10 substantsi logos on sama, sest kui keegi omistaks kummalegi logost, mis on kummagi puhul elukas olemine, siis ta omistaks sama logose.

Kõrvalnimelisteks [παρώνυμα; denominatiivseteks] aga öeldakse neid, millel on millestki ainult sõnalõpu poolest [τῇ πτώσει] erinevatena nimetus nime järgi, nagu näiteks grammatikast grammatik ja 1a15 vaprusest vapper.

Kommentaar[muuda | muuda lähteteksti]

Ühenimelised[muuda | muuda lähteteksti]

Zōon[muuda | muuda lähteteksti]

Sõnal ζῷον on kaks tähendust: 1) 'elusolend (elukas)'; 2) '(mitte ainult elusolendi, vaid mis tahes eseme) pilt, kujutis, joonistus, figuur, skulptuur, maal, ornament'. Teine tähendus pärineb esimesest.[1]

Ühenimelisus[muuda | muuda lähteteksti]

Teoses "De anima" (II.1, 412b 19–21) ütleb Aristoteles: "Kui silm oleks elukas, siis tema hing oleks nägemine; nägemine oleks silma substants logose järgi (intelligiibel). Silm on ju nägemise mateeria, sest kui nägemine lakkaks, siis sobib "silm" tema kohta ainult ühenimelisuse poolest, just nagu kivist ja joonistatud silma puhul." Etümoloogilisel seosel ja tähenduste seosel pole tähtsust, funktsionaalsus loeb. Sõna ζῷον on ühine nimi elusolendi ja kujutise kohta. Nende definitsioonid (logosed) on erinevad, sest ainult ühel neist on liigierisus "elus".[2]

Homōnymos[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna homōnymos tähistab juba Homerosel ühe nimega eri inimesi või esemeid. Platon kasutab seda idee ning selles osalevate üksikute asjade ühetaoliseks nimetamiseks. Sofistikat kritiseerides osutab Platon ka ühenimelisusele kui võimalike argumendivigade allikale. Ta nimetab ka asjade nimetusi ühenimelisteks (homonüümseteks; Politikos 258 a1). Speusippose skeemi järgi on "homonüümne" sõna, mida kasutatakse eri asjade kohta eri tähenduses (Simplikios, CAG VIII, In Arist. Cat. la 12). Aristoteles kasutab sõna homōnymos kord traditsioonilises filosoofiaeelses tähenduses, kord Platoni ja Speusippose uues tähenduses (Metafüüsika 7, 10. 1035b 1–2), kord omaenda uues tähenduses, mille ta võtab kasutusele "Kategooriate" 1. peatükis. Ühenimelised on sealses näites olemislikult erinevad asjad, millel on ühine tähistus. Teisal nimetab ta selliseid asju juhuslikult ühenimelisteks (apo tychēs homōnyma; Nikomachose eetika I 4. 1096b 26). Vastavaid ühiseid nimesid nimetab Aristoteles mitmeti öeldavateks (pollachōs legomena; näiteks Toopika I 15. 106a 9–10). Sõnal on erinevad semantilised funktsioonid. Teistsuguseid ühenimelisi asju (ning nende mõisteid ja väljendeid) nimetab ta ühtemoodi öeldavateks, mis erinevad ainult astmeliselt, järjestatult; ta nimetab neid sõna õiges mõttes mitmeti öeldavateks (Toopika II 3. 110b 16; Metafüüsika 4, 1. 1003b 5–6.). Peale metafooride (Toopika IV 3. 123a 27–28; VI 4. 140a 8–9) ja analoogia kaudu (kat' analogian) seotud mõistete (De generatione animalium. 11. 715b 20; Füüsika. VII 4. 249a 23–24; Nikomachose eetika 14. 1096b 26) on need eelkõige ühe põhitähendusega (pros hen) lähedase tähendusega terminid (Metafüüsika 7, 4. 1030b 3; 2. 1003a 331). Organonis käsitleb Aristoteles nimetuste mitmetähenduslikkust väärade definitsioonide ja eksijärelduste põhjusena (Toopika VI 2. 139a 19–20; 10. 148a 37f.; Teine analüütika II 13. 97b 29–30).[3]

Ho kata tounoma logos tēs ousias[muuda | muuda lähteteksti]

Fraas "nimele vastav substantsi logos" (ὁ κατὰ τοὔνομα λόγος τῆς οὐσίας) on tekitanud küsimusi.[4]

Fraaside kata tounoma ja tēs ousias ehtsust 1. peatükis on küsimärgi alla pandud. Paistab, et varasemad kommentaatorid (Dexippos, Simplikios) lähtusid tekstist, kus neid ei ole. Küsimus on oluline sellepärast, et logos tēs ousias (nagu ka horismos) on Aristotelesel termin, mis tähistab definitsiooni. Selle kasuks, et logost tulebki siin mõista definitsioonina, on öeldud, et vastanduse puhul nimega ütlebki Aristoteles definitsiooni kohta lihtsalt "logos". Sarnastel puhkudel ütleb Aristoteles "Toopikas" lihtsalt "logos" (heteros gar ho kata tounoma logos autōn (I 15. 107a 20); synōnyma gar hōn heis ho kata tounoma logos (VI 10. 148a 24)). Kui tēs ousias on hilisem lisandus, siis võib-olla on tahetud rõhutada, et jutt ei ole nime, vaid olemise definitsioonist.[5]

Sõna ousia kasutamine ei tähenda, nagu jutt oleks ainult substantsidest, vaid seda sõna tuleb siin mõelda laiemalt. See võtab arvesse, et definitsioonid (ning ühenimelisus ja kaasnimelisus) on ka mittesubstantsidel. John Peter Anton on siiski seisukohal, et jutt on ainult substantsidest.[6]

Pole selge, kas silmas on peetud definitsiooni lähima soo ja liigierisuse kaudu, nii et jutt on ainult niisuguse definitsiooniga asjadest, või tuleb definitsiooni mõista laiemalt. Antiikkommentaatorid pooldavad viimast, oletades, et sellepärast vältiski Aristoteles siin sõna horismos. Kitsas mõttes mittedefineeritavad asjad on näiteks kõige kõrgemad sood (kategooriad) ja indiviidid. Ent Aristoteles ei räägi ei kategooriate ühenimelisusest ega pärisnimede kandjate ühenimelisusest. Jaakko Hintikka[7] arvab, et jutt on lihtsalt tähenduse selgitusest, Gwilym Ellis Lane Owen peab ilmseks, et tegu võib olla lihtsalt parafraasiga, nagu logost on mõistetud "Toopika" I raamatu 15. peatükis. "Kategooriates" võib siiski olla tegu kitsama tähendusega.[8]

Ühine nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Antiikkommentaatorid saavad ühisest nimest nii aru, et tegu võib olla päris- või üldnime, tegusõna, sidesõna või isegi eessõnaga. Porphyriose järgi võib see olla mis tahes lauseosa. Simplikiose järgi pannakse lauseosale määrav artikkel ette, nii et sellest saab nimi. Tänapäevase käsituse järgi saab jutt olla ainult predikaadisõnadest[9], sest ühine nimi peab olema asendatav definitsiooniga.

Kaasnimelised[muuda | muuda lähteteksti]

Kaasnimelised on asjad, millel on ühine nimi ja ühine definitsioon (logos).[10]

Asjad võivad olla ühtaegu ühenimelised ja kaasnimelised, kui üks nimi käib kummagi kohta eri tähendustes ja teine nimi käib mõlema kohta samas tähenduses. Sellepärast võib rääkida kaasnimelisuse astmetest: mida spetsiaalsem on ühine nimi, seda tihedam on asjadevaheline seos ja seda kõrgem on kaasnimelisuse aste. Näiteks kui nimeks võtta "substants", siis on kõik substantsid kaasnimelised. Kaasnimelisuse alus on ühine vorm. Ühiste asjadega vormidel (ja ühiste allutatud vormidega vormidel) on kattuvus logoses. Nime, asja ja vormi seos on Aristotelesel täpsemalt kirjeldatud kui Platonil.[11]

Kõrvalnimeline[muuda | muuda lähteteksti]

Asi on kõrvalnimeline, kui ta on saanud nime teise asja järgi ning on selle asjaga suhtes, mida väljendab teistsugune sõnalõpp.[12]

Kõrvalnimelisuse seos on mõisteloogiline. Näiteks nimetatakse kedagi terveks tema tervise tõttu. Kõrvalnimelisel peab olema nimi millegi muu, näiteks lisaomaduse põhjal, nii et tema nimi peab erilise omaduse juurde kuuluvast nimisõnast erinema ainult sõnalõpu poolest. Näiteks nimetatakse inimest kirjaoskajaks, kui tal on lisaomadus vallata kirjaoskust. Kõrvalnimelisus seob "Kategooriates" omadussõnu abstraktsete nimisõnadega ja põhjendab vastavate asjade kuuluvust ühesse ja sellessesamasse kategooriasse. 2. kuni 10. ning 1. kategooria suhte ja "olemise" tähenduste vahelise suhte selgitamiseks kõrvalnimelisuse selgitamiseks "Kategooriates" ei kasutata. Asja nimi võib olla millestki tuletatud ka juhul, kui sellel, millest ta on tuletatud, pole nime või see nimi ei sarnane asja nimega (8. peatükk), aga sel juhul pole tegu kõrvalnimelisusega.[13]

Erinevad kõrvalnimelised saavad nime erinevate suhete põhjal millegi ühe ja sellesamaga. Neid määratleb suhe sellega.[14]

Väljend on paronüümne, kui selle eri tähendustel on ühine element, millele need on suunatud. 1a 12–14 ning 10a 32–34 (8. peatükk) näitavad, et paronüümia on homonüümia erijuht, mille puhul on kõneviisid on ühele suunatud. Paronüümsel väljendil on keskne tähendus, millele teised tähendused on orienteeritud. Neid preditseeritakse ühe, esimese kohta, aga erinevalt sellest, mille kohta Aristoteles ütleb pros hen legosthai, käib kõrvalnimelisus alati ka sõnade suhte kohta. Teiste tähenduste definitsioonid kätkevad fokaaltähendust. Näiteks on tuli kõige soojem, sest kõik muu, mida nimetatakse soojaks, on soe kas sellepärast, et ta sisaldab tuld, või sellepärast, et tuli toimib talle. Tuli on kõigi teiste asjade soojuse alus (Metafüüsika , 993b 23—26). Paljud erinevad asjad, mida nimetatakse terveks [või tervislikuks], näiteks riietus, ravimid, näovärv, on seda ja neid nimetatakse nii ainult sellepärast, et neil kõigil on mingi (erinev) suhe organismi tervisega, mis on "esimene terve" (prōton hygienon; Metafüüsika 4, 2, 1003a 33 — b 1). Sama lugu on "arstlikuga" (to iatrikon; Metafüüsika 4, 2, 1003b 1—4). Nii et paronüümseks nimetatakse seda, mille kõik tähendused sõltuvad ühest kesksest tähendusest. Selleks peab keskne tähendus olema terviku printsiip ja kehastus, terviku eriline osa.[15]

Need näited illustreerivad substantsi suhet teiste kategooriate olevatega. Aristoteles jõuab järeldusele, et "oleva" kõik alltähendused peavad olema suhtes põhitähendusega, milleks on ousia (substants). Kõik ütlused olevate kohta saab tõlkida ütlusteks substantsi kohta. Substants on teiste kategooriate suhtes primaarne. Tänu sellele on võimalik ka esimene filosoofia, ühtne teadus olevast, mis uurib olemise kõige üldisemaid printsiipe. Substantsi loomulikule eelnevusele oleva korras vastab substantsi loogiline eelnevus olemisemõiste tähendusmitmekesisuses. Mõiste keskne tähendus ja loogiline eelnevus kuuluvad kokku. Pros hen legesthai (ühe suhtes üteldud olemine) on Aristotelese järgi võimalik alati siis, kui üks osa on terviku kehastus ja printsiip. Nõnda on substants seotud teiste kategooriate olevatega. Substants on küll üks olev teiste seas, aga on ühtlasi teiste kategooriate olevate olemise alus ja printsiip. Olevad moodustavad sõltuvusrea, mille esimene liige on substants. Nagu Metafüüsika 1 näitab, on see Aristotelese jaoks ka kosmoloogiline tõsiasi. Selleks et selgitada "oleva" tähendust, on tarvis alustada "substantsi" tähenduse selgitamisest; sellepärast on kõige oleva kui oleva uurimine ühtse teaduse, nimelt esimese filosoofia asi. Seda ühte, millega paljud on seotud, nimetab Aristoteles esimeseks (prōton). Nii on substants esimene olev oleva paljuses. Et sõnad ei ole enam mängus, on siin tegu kõrvalnimelisuse (paronüümia) laiendusega.[16]

Kõrvalnimelisus oleks just nagu ühenimelisuse ja kaasnimelisuse vahepealne. Ühenimelisuse korral on suhe juhuslik ja lõtv, kaasnimelisuse puhul on isegi definitsioon ühtne. Kõrvalnimelisuse (paronüümia) korral on tähenduste paljus allutatud ühtsele printsiibile (mõistele), nii et tekib korrastatud mitmetähenduslikkus.[17]

Erinevus homonüümiast, sünonüümiast ja paronüümiast[muuda | muuda lähteteksti]

Ühenimelisus, kaasnimelisus ja kõrvalnimelisus erinevad homonüümiast, sünonüümiast ja paronüümiast selle poolest, et need ei käi mitte sõnade, vaid asjade kohta. Asjad on ühenimelised, kui sama nimi käib kummagi kohta eri tähendustes; asjad on kaasnimelised, kui sama nimi käib mõlema kohta samas tähenduses.[18]

Need mõisted on siiski selles mõttes keelest sõltuvad, et nad on defineeritud mingi nime suhtes.[19]

Üldised või üksikud asjad?[muuda | muuda lähteteksti]

Aristotelese tekstist ei paista ilmnevat, kas ühenimelisus on üksikute asjade või liikide vahel. Tõenäoliselt sobisid talle mõlemad. Seda kinnitab asjaolu, et üldist ja üksikut olevat hakkab Aristoteles eristama alles 2. peatükis.[20]

Kehtivusalused[muuda | muuda lähteteksti]

Ühenimelisus seob keeleliselt seda, mis asjaliselt on lahus, ühise nime konventsionaalse kasutamise alusel. Kaasnimelisus seob asjaliselt, objektiliselt, ühelaadse vahekorra tõttu sama nimega. Kõrvalnimelisuse puhul on tegu oleva sõltuvusega, mis peegeldub vastavate keeleliste väljendite sõltuvuses. Kehtivusalus on ühenimeliste puhul ainult inimeste tarvitus, seega pragmaatiline; kaasnimeliste puhul objekt, seega semantiline; kõrvalnimelise puhul keeleline vahend, seega süntaktiline. Välja jääb suhe, kus logos on erinev ja ka keeleline vahend on erinev, näiteks suurepärane : voorus.[21]

2. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Nendest, mida öeldakse, öeldakse ühtesid ühenduse järgi ja teisi ilma ühenduseta; ja need, mida öeldakse ühenduse järgi, on näiteks: inimene jookseb, inimene võidab; need aga, mida öeldakse ilma ühenduseta, on näiteks: inimene, veis, jookseb, võidab.

1a20 Olevatest öeldakse ühtesid mingi subjekti [ ὑποκειμένου ] kohta, aga nad ei ole mingis subjektis, nii nagu inimene öeldakse subjekti kohta, mingi inimese kohta, aga ta ei ole üheski subjektis; teised aga on subjektis, aga neid ei öelda ühegi subjekti kohta (subjektis olevaks aga ütlen seda, mis millessegi mitte osana kuuluvana 1a25 ei saa olla ilma selleta, milles ta on), nagu näiteks mingi grammatika on subjektis, hinges, seda ei öelda aga ühegi subjekti kohta, ja mingi valge on subjektis, kehas, sest iga värvus on kehas, aga ühegi subjekti kohta seda ei öelda; kolmandaid aga öeldakse subjekti kohta ja 1b nad on subjektis, nagu näiteks teadmine on subjektis, hinges, ja seda öeldakse subjekti kohta, grammatika kohta; neljandad aga ei ole subjektis ja neid ei öelda subjekti kohta, nagu näiteks mingi inimene või mingi hobune, 1b5 sest kumbki neist ei ole subjektis ja kumbagi ei öelda subjekti kohta; ühesõnaga, jagamatuid ja arvult ühtesid ei öelda ühegi subjekti kohta, aga miski ei takista mõnedel olla subjektis, sest mingi grammatika on nende seas, mis on subjektis.

3. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

1b10 Kui ühte preditseeritakse [κατηγορῆται] teise kui subjekti kohta, siis kõike seda, mida öeldakse selle kohta, mida preditseeritakse, öeldakse ka subjekti kohta, nagu näiteks inimest preditseeritakse mingi inimese kohta ja elukat inimese kohta, järelikult preditseeritakse elukat ka mingi inimese kohta, 1b15 sest mingi inimene on nii inimene kui ka elukas.

Neil [sugudel], mis on erisugused ja üksteisele mitte alluvad, on erinevat liiki ka liigierisused, nagu näiteks elukal ja teadmisel, sest eluka liigierisused on neljajalgne, tiivuline, veeline ja kahejalgne, teadmisel aga pole ühtki neist, 1b20 sest teadmine ei erine teadmisest selle poolest, et ta on kahejalgne; üksteisele alluvate sugude puhul aga miski ei takista, et liigierisused oleks samad, sest kõrgemaid preditseeritakse madalamate kohta, nii et needsamad liigierisused, mis on sellel, mida preditseeritakse, on ka subjektil.

4. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

1b25 Nendest, mida öeldakse ilma mingi ühenduseta, tähendab [σημαίνει] igaüks kas substantsi [οὐσίαν] või kvantiteeti [ποσὸν; kui palju] või kvaliteeti [ποιὸν; missugune] või suhet [πρός τι; millegi suhtes] või kohta [ποὺ; kus] või aega [ποτὲ; millal] või asendit [κεῖσθαι] või omamist [ἔχειν] või tegevust [ποιεῖν] või talumist [πάσχειν]. Aga substants on üldiselt öeldes näiteks inimene, hobune; kvantiteet näiteks kaheküünrane, kolmeküünrane; kvaliteet näiteks valge, kirjaoskaja; suhe 2a näiteks kahekordne, pool, suurem; koht näiteks Lykeionis, agoraal; aeg näiteks eile, mullu; asend näiteks lamab, istub; omamine näiteks kängitsetud, relvastatud; tegevus näiteks lõikamine, põletamine; talumine näiteks lõigatavaks olemine, põletatavaks olemine. 2a5 Aga ühtki öeldutest ennast ei öelda iseenesest mingis jaatuses, vaid jaatus tekib nende omavahelisest ühendusest; tundub ju, et igasugune jaatus on kas tõene või väär, sellest aga, mida ei öelda mingi ühenduse järgi, ei ole miski tõene ega väär, 2a10 nagu näiteks inimene, valge, jookseb, võidab.

5. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

2a13 Substants on kõige rangemalt ja kõige esmasemalt ja kõige enamalt öelduna [ esmane substants ] see, mida ei öelda mingi subjekti [(ὑποκειμένου)] kohta ja mis ei ole mingis subjektis, näiteks mingi inimene või mingi hobune. Teisesteks substantsideks öeldakse neid liike, millesse esmaselt substantsideks öeldavad kuuluvad, samuti ka nende liikide sugusid. Näiteks mingi inimene kuulub liigi poolest inimesse, liigi sugu on elukas [(ζῷον)]. Neid substantse öeldakse teisesteks, näiteks inimene ja elukas.

2a19 Öeldust on ilmne, et subjekti kohta öeldava nii nimi kui ka logos peavad subjekti kohta preditseeritama. Näiteks "inimene" öeldakse subjekti, mingi inimese kohta, ja preditseeritakse muidugi nime (sest preditseerid ju "inimest" mingi inimese kohta) ja ka inimese logost preditseeritakse mingi inimese kohta (sest mingi inimene on ju ka inimene), nii et subjekti kohta preditseeritakse nii nime kui ka logost. Subjektis olevatel ei preditseerita enamasti subjekti kohta ei nime ega logost. Mõnikord ei takista miski nime preditseerimist subjekti kohta, logost aga on võimatu preditseerida. Näiteks subjektis, kehas, olevat valget preditseeritakse subjekti kohta (sest keha öeldakse valgeks), aga valge logost keha kohta mitte kunagi ei preditseerita.

2a35 Kõiki muid asju kas öeldakse subjektide, esmaste substantside kohta või nad on nendes subjektides. See on ilmne juhtude käsitlemisest. Näiteks elukat preditseeritakse inimese kohta, sellepärast ka mingi inimese kohta, sest kui seda ei preditseeritaks ühegi kohta mingitest [2b] inimestest, siis ka mitte inimese kohta üldse. Või jälle, värvus on kehas, sellepärast ka mingis kehas, sest kui ta ei oleks mingis üksikus, siis ka mitte kehas üldse. Nii et kõiki muid asju kas öeldakse esmaste substantside kohta või nad on nendes subjektides. Kui esmaseid substantse ei oleks, siis oleks mingil asjal muude seast võimatu olla.

2b8 Teisestest substantsidest on liik rohkem substants kui sugu, sest ta on esmasele substantsile lähemal. Sest kui keegi peab ütlema esmase substantsi kohta, mis ta on, siis on teadaolevam ja kohasem öelda liik kui sugu. Näiteks on mingi inimese kohta teadaolevam öelda, et ta on inimene, kui et ta on elukas (sest esimene on mingi inimese kohta iseloomulikum, viimane üldisem), ja mingi puu kohta öeldes on teadaolevam öelda, et see on puu, kui et see on taim. Edasi, sellepärast, et esmased substantsid on kõikidele muudele asjadele subjektid ja kõiki muid asju preditseeritakse nende kohta või nad on nendes, öeldakse neid kõige rohkem substantsideks. Nii nagu esmased substantsid on teiste asjade suhtes, on ka liik soo suhtes, sest liik on soo subjekt. Sest sugusid preditseeritakse liikide kohta, liike ümberpöördult sugude kohta ei preditseerita. Nii et ka sellepärast on liik rohkem substants kui sugu.

2b23 Liikide endi seas, nende seas, mis ei ole sood, ei ole ükski rohkem substants kui teine. Sest ei ole kohasem öelda mingi inimese kohta, et ta on inimene, kui mingi hobuse kohta, et ta on hobune. Samamoodi ka esmaste substantside seas ei ole ükski rohkem substants kui teine. Sest mingi inimene ei ole rohkem substants kui mingi veis.

Õigusega öeldakse aga pärast esmaseid substantse kõigi ülejäänute seas substantsideks ainult liike ja sugusid, sest kõige seas, mida preditseeritakse, tähistavad ainult need esmaseid substantse. Sest kui keegi selgitab mingi inimese kohta, mis ta on, siis on tal sobiv ära tuua liik ja sugu, kusjuures ta teeb seda arusaadavamalt, öeldes, et ta on inimene, kui öeldes, et ta on elukas. Aga kui ta toob ära midagi ülejäänu seast, siis on see äratoomine võõras, nagu näiteks kui ta toob ära, et ta on valge või jookseb või muud sarnast, nii et õigusega öeldakse ülejäänute seas ainult neid substantsideks. Edasi, esmaseid substantse [3a] öeldakse kõige rangemas mõttes substantsideks, sest nad on kõigi teiste subjektid. Aga nii nagu esmased substantsid suhtuvad kõigesse muusse, suhtuvad esmaste substantside liigid ja sood kõigesse ülejäänusse, sest kõike ülejäänut preditseeritakse nende kohta: sa ütled mingit inimest kirjaoskajaks, järelikult ütled ka inimest ja elukat kirjaoskajaks; samamoodi ka teiste puhul.

Aga kõigile substantsidele on ühine, et nad ei ole subjektis. Esmast substantsi ju ei öelda subjekti kohta ja ta ka ei ole subjektis. Teiseste substantside kohta on aga niimoodi ilmne, et nad ei ole subjektis: inimest küll öeldakse subjekti, nimelt mingi inimese kohta, aga subjektis ta ei ole, sest inimene ei ole mingis inimeses; nii nagu ka elukat öeldakse subjekti, nimelt mingi inimese kohta, aga elukas ei ole mingis inimeses. Edasi, subjektis olevate puhul ei takista küll miski, et nime mõnikord subjekti kohta preditseeritaks, logost preditseerida on aga võimatu. Teiseste substantside puhul aga preditseeritakse subjekti kohta ka nime, sest sa ju preditseerid mingi inimese kohta nii inimese kui ka eluka logost. Nii et substants ei ole nende seas, mis on subjektis. See ei ole aga substantsile eriomane [ἴδιον], vaid ka liigierisus on nende seas, mis ei ole subjektis; sest kuigi inimese kui subjekti kohta öeldakse nii kõndivat [πεζὸν] kui ka kahejalgset, ei ole nad subjektis, sest ei kõndiv ega kahejalgne ei ole inimeses. Selle kohta, mille kohta öeldakse liigierisust, preditseeritakse ka liigierisuse logost, nagu näiteks kui inimese kohta öeldakse kõndivat, siis öeldakse inimese kohta ka kõndiva logost, sest inimene on kõndiv. Ja ärgu viigu meid segadusse substantside osad, mis on subjektides kui tervikutes, nii et me oleksime millalgi sunnitud ütlema, et need ei ole substantsid: me ei öelnud ju subjektis olevate kohta, et nad kuuluvad millessegi osadena.

Nii substantsidele kui ka liigierisustele on omane, et kõike nendest koosnevat öeldakse kaasnimeliselt: kõiki nendest koosnevaid kategooriaid öeldakse ju kas indiviidide või liikide kohta. Esmasest substantsist ei koosne ju mitte ükski kategooria, sest seda ei öelda mitte ühegi subjekti kohta; teiseste substantside seast öeldakse liiki indiviidi kohta ning sugu nii liigi kui ka indiviidi kohta; [3b] samamoodi preditseeritakse ka liigierisusi nii liikide kui ka indiviidide kohta. Ja esmased substantsid võtavad vastu [ἐπιδέχονται] liikide ja sugude logost ning liik soo oma (sest seda, mida öeldakse preditseeritava kohta, öeldakse ka subjekti kohta); samamoodi võtavad ka liigid ja indiviidid vastu liigierisuste logost; kaasnimelised olid aga need, millel on nii nimi ühine kui ka logos sama. Nii et kõike substantsidest ja liigierisustest koosnevat öeldakse kaasnimeliselt.

Paistab aga, et iga substants tähistab seda midagi. Esmaste substantside puhul on vaieldamatu ja tõene, et need tähistavad seda midagi; tähistatav on ju indiviid ja arvult üks. Teiseste substantside puhul näib nimetuse kuju järgi, et need samamoodi tähistavad seda midagi, kui öeldakse inimest või elukat; kuid see pole tõsi, vaid need tähistavad pigem mingit kvaliteeti (sest subjekt pole üks, nagu esmane substants, vaid inimest ja elukat öeldakse mitme kohta); aga nad ei tähista lihtsalt mingit kvaliteeti, nagu valget, sest valge ei tähista mitte midagi muud kui kvaliteeti, liik ja sugu aga määratlevad substantsi kohta kvaliteedi, sest nad tähistavad, missugune mingi substants on. Sooga tehakse laiem [πλεῖον] määratlus kui liigiga, sest see, kes ütleb elukat, hõlmab rohkem kui see, kes ütleb inimest.

Substantsidele on ka omane, et neile pole miski vastupidine. Sest mis oleks esmasele substantsile vastupidine? Näiteks mingile inimesele pole miski vastupidine, ja ka inimesele ja elukale ei ole miski vastupidine. See ei ole aga substantsile eriomane, vaid on omane ka paljule muule, nagu näiteks kvantiteedile: kaheküünrasele pole ju miski vastupidine, ega kümnele ega millelegi niisugusele, kui just keegi ei ütle, et palju on vastupidine vähesele ja suur väikesele; aga määratletud kvantiteetide seas ei ole miski millelegi vastupidine.

Paistab, et substants ei võta vastu rohkemat ja vähemat: ma ei pea aga silmas, et üks substants ei ole rohkem substants kui teine (sest on juba öeldud, et on), vaid et ühegi substantsi kui selle kohta, mis ta on, ei öelda "rohkem" ega "vähem", nagu näiteks kui see substants on inimene, siis ta ei ole rohkem ja vähem inimene ei ise endast ega teisest. Üks ei ole ju rohkem inimene kui teine, nii nagu [4a] üks valge on rohkem valge kui teine ja üks hea on rohkem hea kui teine; ja öeldakse iseendast rohkemaks või vähemaks, nagu näiteks keha, mis on valge, öeldakse praegu rohkem valgeks kui enne, ja keha, mis on soe, öeldakse rohkem või vähem soojaks; substantsi aga ei öelda (sest inimest ei öelda praegu rohkem inimeseks kui enne, ega midagi muud nende seast, mis on substants); nii et substants ei võta vastu rohkemat ja vähemat.

Paistab aga, et substantsile on kõige rohkem eriomane, et olles arvult üks ja seesama, on ta vastuvõtlik vastanditele. Muude seas pole nimetada midagi [mis pole substants], mis arvult ühena oleks vastanditele vastuvõtlik; nii näiteks värvus, mis on arvult üks ja seesama, ei ole valge ja must ning arvult üks ja seesama tegu ei ole halb ja hea; samamoodi ka muu puhul, mis ei ole substants. Aga substants on üks ja seesama, olles vastuvõtlik vastanditele; nii näiteks mingi inimene, olles üks ja seesama, saab kord valgeks, kord mustaks, ning soojaks ja külmaks, ning halvaks ja heaks. Muude asjade puhul ei paista seda olevat, kui just keegi ei väida vastu, öeldes, et kõne ja arvamus on niisugune; sest sama kõne paistab olevat tõene ja väär, nagu näiteks on tõene kõne, et keegi istub, kui too aga püsti tõuseb, muutub seesama kõne vääraks; sama lugu on ka arvamusega: sest kui keegi tõeselt arvab, et keegi istub, siis tolle püsti tõustes hakkab ta vääralt arvama, kuigi tal on tema kohta sama arvamus. Kui ka sellega nõustuda, on siin erinevus viisis: substantside puhul on vastanditele vastuvõtlik see, mis ise muutub: sest see, mis saab soojast külmaks, on muutunud (sest ta on saanud muuks), ja ka see, mis on saanud valgest mustaks ja halvast heaks; samamoodi ka muudel puhkudel on muutust läbitegev ise vastanditele vastuvõtlik. Aga kõne ja arvamus jäävad ise täiesti liikumatuks, kuid asja [πράγματος] liikudes juhtub nendega vastupidine; sest kõne jääb samaks, et keegi istub, [4b] asja muutudes aga saab see kord tõeseks, kord vääraks; ja sama lugu on arvamusega. Nii et viisi poolest on substantsile eriomane, et ta on vastuvõtlik vastanditele vastavalt omaenda muutumisele; nii et kui ka möönda, et kõne ja arvamus on vastanditele vastuvõtlikud, siis see ei ole tõsi, sest kõne ja arvamuse kohta ei öelda, et nad on vastanditele vastuvõtlikud, mitte sellepärast, et nad ise võtaksid midagi vastu, vaid sellepärast, et millegi muu juures on aset leidnud talumine: sest kõnet öeldakse tõeseks või vääraks selle tõttu, et asi on või ei ole, mitte selle tõttu, nagu ta oleks ise vastanditele vastuvõtlik; sest lihtsalt üldse mitte miski ei pane liikuma ei kõnet ega arvamust, nii et need ei ole vastanditele vastuvõtlikud, sest nendes mitte midagi ei juhtu. Aga substantsi öeldakse olevat vastanditele vastuvõtlik sellepärast, et ta ise võtab vastandeid vastu: sest ta võtab vastu haigust ja tervist ning valgesust ja mustsust, ja sellepärast, et ta igaüht neist ise vastu võtab, öeldaksegi, et ta on vastanditele vastuvõtlik. Nii et substantsile on eriomane, et ta arvult üks ja seesama olles on vastanditele vastuvõtlik. Ja substantsi kohta olgu öeldud niipalju.

6. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Kvantiteedi puhul on üks lahus olev, teine pidev: üks sellepärast, et ta koosneb osadest, millel on vastastikune asend, teine sellepärast, et ta koosneb osadest, millel ei ole asendit. Lahus olev on näiteks arv ja kõne, pidev aga joon, pind, keha, peale selle ka aeg ja koht. Sest arvu osadel ei ole ühist piiri, millel tema osad kokku puutuksid; nii näiteks, kui viis on kümne osa, siis viis ja viis ei puutu mingil ühisel piiril kokku, vaid on lahus; ka kolm ja seitse ei puutu ühisel piiril kokku; arvu juures ei saa üldse leida osade ühist piiri, vaid need on alati lahus; nii et arv on lahus olevate seas. Samamoodi on ka kõne lahus olevate seas (sest see, et kõne on kvantiteet, on ilmne: seda mõõdetakse ju pika ja lühikese silbiga; ma pean aga silmas seda kõnet, mis toimub häälega): selle osad ei puutu ju kokku mingil ühisel piiril: sest ei ole ühist piiri, millel silbid kokku puutuksid, vaid iga silp on teisest lahus. [5a] Aga joon on pidev: sest saab leida ühise piiri, millel selle osad kokku puutuvad, nimelt punkti; ja pinna puhul joone (sest pinna osad puutuvad mingil ühisel piiril kokku). Samamoodi saab ka keha puhul leida ühise piiri, joone või pinna, millel keha osad kokku puutuvad. Ka aeg ja koht on niisuguste seas: sest praegune aeg puutub kokku nii mineviku kui ka tulevikuga. Ka koht jälle on pidevate seas: sest keha osad on mingis kohas ning puutuvad mingil ühisel piiril kokku, sellepärast ka selle koha osad, kus keha iga osa on, puutuvad kokku sellel samal piiril, kus keha osad. Nii et ka koht on pidev, sest selle osad puutuvad ühel ühisel piiril kokku.

Edasi, ühed on need, mis koosnevad osadest, millel on omavaheline asend, teised on need, mis ei koosne; nagu näiteks joone osadel on omavaheline asend, sest igaüks neist asetseb kuskil, ja saab eristada ja näidata, kus igaüks neist pinnal asetseb ja millisega ülejäänud osadest ta on ühenduses. Samamoodi on ka pinna osadel omavaheline asend, sest samamoodi saab näidata, kus igaüks asetseb ja millistega ta ühenduses on. Ja samamoodi keha ja koha osade puhul. Edasi, aga arvu puhul ei saa keegi vaadata, milline on osade omavaheline asend või millised osadest on omavahel ühenduses; ega ka aja puhul, sest ükski aja osadest ei püsi, aga kuidas sellel, mis pole püsiv, saab olla mingi asend? Pigem aga ütled, et ajal on mingi kord selle poolest, et üks on ajaliselt eelnev, teine järgnev. Ja arvuga on samamoodi, selle poolest et ühte loendatakse enne kahte ja kahte enne kolme; ja selle poolest on neil mingi kord, asendit sa aga üldse ei leia. Ja kõne samamoodi: sest ükski selle osadest ei püsi, sest see on öeldud ja seda ei saa enam kätte, nii et ei ole asendit selle osadel, millest ükski ei püsi. Seega ühed koosnevad osadest, millel on asend, teised aga osadest, millel ei ole asendit.

Rangelt võttes nimetatakse kvantiteediks ainult ülalöelduid, kõike muud aga sattumuslikult; sest seda [5b] silmas pidades nimetame kvantiteediks ka muud, nagu näiteks valget öeldakse suureks selle poolest, et pind on suur, ja tegevust pikaks selle poolest, et aeg on pikk, ja liikumist suureks; sest ühtki ei nimetata iseenesest kvantiteediks; nagu näiteks kui keegi osutab, kui suur tegevus on, siis ta määratleb seda ajaga, osutades, et see on üheaastane või kuidagi nii, ja osutades, et valge on mingi suurusega, määratleb seda pinnaga (nii suur, kui on pind, ütleb ta olevat ka valge); nii et ainsateks rangelt võttes ja iseenesest kvantiteetideks nimetatakse ülalöelduid, teiste seast aga mitte ühtegi iseenesest, vaid kui, siis sattumuslikult.

Edasi, kvantiteetidest ei ole ükski vastupidine, (määratletute puhul on selge, et ükski ei ole vastupidine, nagu näiteks kaheküünrasele või kolmeküünrasele või pinnale või millelegi niisugusele ei ole miski vastupidine), kui just keegi ei ütle, et palju on vastupidine vähesele või suur väikesele. Aga ükski nendest ei ole kvantiteet, vaid suhtes olev; sest midagi ei nimetata iseenesest suureks või väikeseks, vaid suhestatakse teisega, nagu näiteks mäge öeldakse väikseks, aga hirsitera suureks, sest viimane on omasugustest suurem ja esimene omasugustest väiksem; mistõttu suhe on teise suhtes, sest kui öeldaks iseenesest väikeseks või suureks, siis ei öeldaks mäge kunagi väikeseks ega hirsitera suureks. Jällegi, me ütleme, et külas on palju inimesi, Ateenas aga vähe, kuigi neid on palju kordi rohkem, ja et majas on palju, aga etendusel vähe, kuigi neid on palju rohkem. Edasi, kaheküünrane, kolmeküünrane ja kõik niisugused tähistavad kvantiteeti, aga suur või väike ei tähista kvantiteeti, vaid pigem suhtes olevat; sest suurt ja väikest vaadeldakse teise suhtes; nii et on selge, et need on suhtes olevad. Edasi, ükskõik kas keegi peab neid kvantiteetideks või ei pea, miski ei ole neile vastupidine; tõepoolest, kuidas saab sellele, mida ei saa võtta iseenesest, vaid teisega suhestatuna, olla miski vastupidine? Edasi, kui suur ja väike on vastupidised, siis juhtub, et sama asi samal ajal lubab vastandeid ja samad on iseendale vastupidised. Sest juhtub, et sama on samal ajal nii suur kui ka väike, sest see on ühe suhtes väike ja seesama on teise suhtes suur. Nii et juhtub, et sama on samal ajal nii suur kui ka väike, nii et ta lubab samal ajal vastandeid. Aga paistab, et mitte miski [6a] ei luba samal ajal vastandeid; nagu näiteks substantsi puhul, mis tundub küll vastandeid lubavat, aga miski ei ole samal ajal haige ja terve ega samal ajal valge ja must, ja ka muu puhul ei luba miski samal ajal vastandeid. Ja juhtub, et samad on iseendale vastupidised: sest kui suur on väikesele vastupidine, siis sama on samal ajal suur ja väike, on iseendale vastupidine; aga on võimatu, et sama oleks iseendale vastupidine. Seega suur ei ole väikesele vastupidine ega palju vähesele, nii et kui ka keegi ütleb, et need ei ole suhtes olevad, vaid kvantiteedid, siis neil ei ole vastupidist.

Kõige rohkem aga tundub kvantiteedi vastupidisust olevat kohal: ülemist vastandatakse alumisele, nimetades keskpaiga lähedast piirkonna alumiseks, sest suurim kaugus on maailma keskme ja äärte vahel. Tundub, et ka teiste vastandite definitsioon tuletatakse siit: need, mis on samas soos teineteisest kõige kaugemal, defineeritakse vastupidisteks.

Tundub aga, et kvantiteet ei võta vastu rohkemat ja vähemat, nagu näiteks kaheküünrane, sest üks kaheküünrane ei ole rohkem kaheküünrane kui teine; ega ka arvu puhul, nagu näiteks kolme ja viie puhul ei öelda kumbagi olevat rohkem [viis või] kolm, ega kolme rohkem kolm kui teine kolm; ja ka aega ei öelda olevat teisest ajast rohkem aeg; ega üldse öelda ühegi kohta mainitutest rohkemat ega vähemat; nii et kvantiteet ei võta vastu rohkemat ja vähemat.

Kõige eriomasem kvantiteedile on aga see, et seda öeldakse võrdseks ja mittevõrdseks. Sest igaühte mainitud kvaliteetidest öeldakse nii võrdseks kui ka ebavõrdseks, nagu näiteks keha öeldakse nii võrdseks kui ka mittevõrdseks, ja arvu öeldakse võrdseks ja mittevõrdseks, ja aega võrdseks ja mittevõrdseks: samamoodi ka muudest mainitud kvantiteetidest igaühte öeldakse nii võrdseks kui ka mittevõrdseks. Tundub aga, et ülejäänu kohta, mis ei ole kvaliteet, ei öelda üldse võrdset ja mittevõrdset, nagu näiteks seisundit [διάθεσις] ei öelda üldse võrdseks ja mittevõrdseks, vaid sarnaseks, ja valget mitte võrdseks ja mittevõrdseks, vaid sarnaseks. Nii et kvantiteedile on kõige eriomasem see, et seda nimetatakse võrdseks ja mittevõrdseks.

7. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Millegi suhtes [Πρός τι] olevateks nimetatakse niisuguseid, mille kohta öeldakse, et nad on, mis nad on, selle järgi, et nad on teistega seoses või on kuidagi teisiti muu suhtes: nagu näiteks suuremat nimetatakse selleks, mis ta on, teisega seoses, (sest öeldakse, et ta on millestki suurem), ja poole suuremat nimetatakse selleks, mis [6b] ta on, teisega seoses (sest seda nimetatakse millestki poole suuremaks); samamoodi ka muude niisuguste puhul. Millegi suhtes on ka niisugused, nagu näiteks omamine [ἕξις], seisund [διάθεσις], meeltetaju [αἴσθησις], teadmine, asend; sest kõike mainitut nimetatakse selleks, mis ta on, seoses teisega ega mitte kuidagi teisiti: sest omamist nimetatakse millegi omamiseks ja teadmist millegi teadmiseks ja asendit millegi asendiks, ja muu puhul samamoodi. Niisiis, millegi suhtes olevad on niisugused, mida nimetatakse selleks, mis nad on, seoses teistega või kuidagi teisiti teise suhtes: nagu näiteks mäge nimetatakse suureks teise mäe suhtes (sest mäge nimetatakse suureks millegi suhtes), ja sarnast nimetatakse millegi sarnaseks, ja muud niisugust nimetatakse samamoodi millegi suhtes. Nii lamang, seisang kui ka ist on mingid asendid, ja asend kuulub millegi suhtes olevate hulka; aga lamamine või seismine või istumine ise ei ole asendid, vaid neid nimetatakse kõrvalnimeliselt ülalmainitud asendite järgi.

Millegi suhtes olevatele kuulub aga ka vastandlikkus, nagu näiteks voorus on pahele vastandlik, sest mõlemad on teise suhtes, ja teadmine teadmatusele. Aga vastandlikkus ei kuulu kõikidele millegi suhtes olevatele: sest poole suuremale ei ole miski vastandlik ega kolm korda suuremale ega millelegi niisuguste seas. Tundub aga, et millegi suhtes olevad võtavad vastu ka rohkemat ja vähemat; sarnase kohta öeldakse "rohkem" ja "vähem", ja mittevõrdse kohta öeldakse "rohkem" ja "vähem", kusjuures mõlemad on millegi suhtes; sest sarnast nimetatakse millegi sarnaseks ja mittevõrdset millegagi mittevõrdseks. Aga mitte kõik ei võta vastu rohkemat ja vähemat: sest kaks korda suuremat ei nimetata rohkem või vähem kaks korda suuremaks, ega teiste niisuguste puhul.

Aga kõiki millegi suhtes olevaid öeldakse pöördvastava järgi [πρὸς ἀντιστρέφοντα], nagu näiteks orja nimetatakse isanda orjaks ja isandat orja isandaks, ja poole suuremat poole väiksemast poole suuremaks ja poole väiksemat poole suuremast poole väiksemaks, ning suuremat väiksemast suuremaks ja väiksemat suuremast väiksemaks; samamoodi ka muu puhul, kuigi mõnikord sõnalõpp on erinev, nagu näiteks teadmist nimetatakse teatava teadmiseks ning teatavat teadmisega teatavaks, ja taju tajutava tajuks ning tajutavat tajuga tajutavaks. Aga mõnikord ei tundu pöördvastet olevat, kui seda, millega suhestatakse, ei omistata sobivalt, vaid omistaja eksib: nagu näiteks kui linnule omistatakse tiib, siis see ei pöördu tiiva linnuks; sest [7a] alguses ei omistatud sobivalt linnule tiiba, sest tema tiiba ei öelda mitte selle poolest, et ta on lind, vaid selle poolest, et ta on tiivuline, (sest paljudel teistelgi, kes ei ole linnud, on tiivad); nii et kui õigesti omistatakse, siis ka pöördub, nagu näiteks tiib on tiivulise tiib ja tiivuline on tiiva tiivuline. Mõnikord aga tuleb ka nimi välja mõelda, kui pole pandud nime, mille suhtes saaks sobivalt omistada: nagu näiteks kui laevale omistatakse tüür, siis omistamine ei ole sobiv, sest laevale ei öelda tüüri selle poolest, et ta on laev (on ju laevu, millel tüüri ei ole); sellepärast ei pöördu; sest laeva ei nimetata tüüri laevaks. Aga omistamine oleks ka sobivam, kui omistataks nii, et tüür on tüürilise tüür, või kuidagi teisiti (sest nime ei ole pandud); ja siis pöördubki, kui sobivalt omistatakse; sest tüüriline on tüüri tüüriline. Samamoodi ka muu puhul, nagu näiteks pead on sobivam omistada pealisele kui elukale; sest elukal ei ole pea mitte kui elukal; sest paljud elukad on ilma peata. Nii on vast kõige lihtsam saada nimed neile, millele nime pole pandud, kui panna esimeste järgi nimed ka nende suhtes pöördvastavatele, nii nagu ülalnimetatute puhul tiivast tiivuline ja tüürist tüüriline. Niisiis, kõike suhtes olevat, kui seda sobivalt omistatakse, öeldakse pöördvastava suhtes, sest kui neid omistatakse juhuslikult, mitte sellesama suhtes, mida öeldakse, siis need ei pöördu. Pean silmas, et ka nende seast, mida üldtunnustatult öeldakse pöördvastavate kohta ja millele on nimed antud, mitte ükski ei pöördu, kui neid omistatakse millegi suhtes, mis on sattumuslik, mitte sellesama suhtes, nagu näiteks, kui orja ei omistata mitte isandale, vaid inimesele või kahejalgsele või millelegi niisugusele, siis ta ei pöördu, sest omistamine ei ole sobiv. Kui see aga sobivalt omistatakse sellele, mille suhtes seda öeldakse, sellest jäetakse kõrvale kõik muu, mis on sattumuslik, nii et jääb järele ainult see, mille suhtes õigesti omistatakse, siis öeldakse seda alati sellesama kohta, nagu näiteks orja öeldakse isanda kohta, nii et on kõrvale jäetud kõik see, mis on isandale sattumuslik, nagu näiteks see, et ta on kahejalgne, teadmist omandada suutev, inimene, nii et järele on jäänud ainult see, et ta on isand, siis öeldakse orja alati sellesama suhtes, sest orja [7b] öeldakse isanda orjaks. Kui aga millalgi seda ei omistata sobivalt selle suhtes, mida öeldakse, ja muu jäetakse kõrvale ning jääb järele ainult see, mille suhtes seda omistatakse, siis seda ei öelda sellesama kohta, sest kui ori omistatakse inimesele ja tiib linnule ning jäetakse inimesest kõrvale see, et ta on isand, siis orja ei öelda inimese kohta, sest kui ei ole isandat, siis ei ole ka orja; samamoodi ka siis, kui linnust kõrvale jätta see, et ta on tiivuline, sest siis ei ole tiib suhtes olevate seas, sest kui ei ole tiivulist, siis ei ole ka tiib millegi tiib. Nii et tuleb omistada see, mille suhtes millalgi sobivalt öeldakse, ja kui nimi on antud, siis omistamine on lihtne, kui aga pole, siis on võib-olla tarvis nimi välja mõelda. Kui niimoodi omistada, siis on ilmne, et kõiki suhtes olevaid öeldakse pöördvastavate suhtes.

Paistab aga, et suhtes olevad on samal ajal. Ja see ongi enamiku puhul tõsi, sest samal ajal on kahekordne ja pool, ja kui on pool, siis on ka kahekordne, ja kui on ori, siis on ka isand; samamoodi ka muu puhul. Nad ka kõrvaldavad teineteist, sest kui ei ole kahekordset, siis ei ole ka poolt, ja kui pole poolt, siis pole ka kahekordset; samamoodi ka muu sarnase puhul. Paistab, et mitte kõikide suhtes olevate puhul pole tõsi, et nad on loomu poolest samal ajal, sest paistab, et teatav on enne teadmist, sest enamasti me saame teadmisi juba olemasolevate asjade kohta; aga paistab, et vähemiku puhul või mitte ühegi puhul on näha, et teatav ja teadmine tekivad samal ajal. Edasi, kui kõrvaldada teatav, siis kõrvaldub ka teadmine, aga kui kõrvaldada teadmine, siis teatav ei kõrvaldu, sest kui teatavat ei ole, siis teadmist ei ole, sest see pole mitte mitte millegi teadmine, aga kui teadmist ei ole, siis miski ei takista, et oleks teatav, nagu näiteks kui teatav on ringi kvadratuur, siis selle teadmist veel ei ole, aga see on teatav. Edasi, kui kõrvaldada elukas, siis teadmist ei ole, aga võib olla palju teatavaid. Samamoodi kui nendega on lugu meeltetaju asjadega: paistab, et tajutav on enne taju; sest kui tajutav kõrvaldada, kõrvaldub ka taju, aga kui kõrvaldada taju, siis tajutav sellega ei kõrvaldu. Meeltetajud on ju keha ümber ja kehas; kui tajutav kõrvaldada, [8a], siis kõrvaldub ka keha (sest keha on tajutava seas), aga kui keha ei ole, kõrvaldub ka taju, nii et koos tajutavaga kõrvaldub ka taju, aga koos tajuga tajutav ei kõrvaldu, sest kui elukas kõrvaldada, siis kõrvaldub ka taju, tajutav aga jääb, nagu näiteks keha, kuum, magus, kibe ja kõik muud, mis on tajutavad. Edasi, taju tekib samal ajal tajujaga (sest elukas ja taju tekivad samal ajal), tajutav aga on ka enne taju (sest tuli ja vesi ja niisugused, millest ka elukas koosneb, on enne kogu elukat või taju), nii et paistab, et tajutav on enne taju.

On aga kaheldav, kas mitte ühtegi substantsi ei öelda millegi suhtes, nagu paistab, või see on võimalik mõne teisese substantsi puhul. Esmaste substantside puhul on see tõsi, sest ei tervikuid ega osi ei öelda millegi suhtes, sest mingi inimese kohta ei öelda, et ta on millegi mingi inimene, ega mingi härja kohta, et ta on millegi mingi härg, samamoodi ka osade puhul, sest mingi käe kohta ei öelda, et see on millegi mingi käsi, vaid et see on kellegi käsi, ja mingi pea kohta ei öelda, et see on millegi mingi pea, vaid et see on kellegi pea. Samamoodi ka teiseste substantside puhul, enamiku puhul, nagu näiteks inimese kohta ei öelda, et ta on millegi inimene, ja härja kohta ei öelda, et ta on millegi härg, ja puidu kohta ei öelda, et see on kellegi puit, vaid et see on kellegi omand. Nende kohta on niisiis ilmne, et nad ei ole suhtes olevate seas, teiseste substantside puhul on aga vaidlust, nagu näiteks pea kohta öeldakse, et see on kellegi pea, ja käe kohta, et see on kellegi käsi, ja igaühe puhul niisugustest, nii et paistab, et need on suhtes olevate seas. Nii et kui suhtes olevatele antud definitsioon on piisav, siis on väga raske või võimatu näidata, et mitte ühtegi substantsi ei öelda millegi suhtes; kui see aga ei ole piisav, vaid suhtes olevad on need, mille olemine ongi millegagi kuidagi suhestumine, siis saab sellele võib-olla midagi vastu väita. Endine definitsioon käib küll kõigi suhtes olevate kohta, aga nende millegagi suhtes olemine ei ole sama asi mis see, et nad on need, mis nad on, niivõrd kui nad on teistega suhestatud. Siit on niisiis selge, et kui keegi teab määratletult midagi nende seast, mis on millegagi suhtes, siis ta teab määratletult ka seda asja, mille suhtes seda öeldakse. Asjast endast on ilmne ka, et kui keegi teab millegi selle kohta, et see on suhtes olevate seast, ja millegagi suhtes olevate olemine on sama mis [8b] millegagi kuidagi suhestumine, siis ta teab, millega see suhtes olev kuidagi suhestub, sest kui ta üldse ei tea, millega see kuidagi suhestub, siis ta ei tea ka seda, kas ta millegagi kuidagi suhestub. Ja see on selge iga üksiku puhul: kui näiteks millegi selle kohta teatakse määratletult, et ta on kahekordne, siis teatakse kohe määratletult ka seda, mille kahekordne ta on (sest kui ei teataks mitte ühegi määratletu kohta, et ta on selle kahekordne, siis ei teataks üldse, et ta on kahekordne). Samamoodi, kui teatakse, et see miski on parem, siis sellesama tõttu paratamatult teatakse määratletult, millest ta on parem (aga ta ei tea mitte umbmääraselt, et see on halvemast parem, sest nii tekib arvamus, mitte teadmine, sest ta ei tea täpselt, et see on halvemast parem, sest võib juhtuda, et mitte miski ei ole sellest halvem); nii et on ilmne, et on paratamatu, et kui ta teab määratletult millegi kohta, et see on suhtes olevate seas, siis ta teab määratletult, mille suhtes seda öeldakse. Seevastu pea ja käe ja iga asja puhul niisuguste seas, mis on substantsid, on võimalik määratletult teada, mis nad on, aga ei ole paratamatu teada, mille suhtes neid öeldakse; sest seda, kelle pea või kelle käsi see on, ei pruugita teada. Nii et need ei ole nende seas, mis on millegi suhtes. Kui aga need ei ole nende seas, mis on millegi suhtes, siis on tõsi, kui öelda, et ükski substants ei ole nende seas, mis on millegi suhtes. Võib-olla on raske niisuguste asjade kohta midagi veenvalt öelda, kui nende üle ei ole sagedasti järele mõeldud, kuid kõik need üksikult läbi võtta ei ole kasutu.

8. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Kvaliteediks nimetan seda, mille järgi midagi nimetatakse mingisugusteks. Kvaliteet on aga nende seas, milleks nimetatakse mitmeti. Ühte kvaliteedi liiki nimetatakse omaduseks (ἕξις) ja seisundiks (διάθεσις). Ja omadus erineb seisundist selle poolest, et see on püsivam ja pikaajalisem. Niisugused on nii teadmised kui ka voorused. Teadmine tundub olevat alaliste ja raskesti muudetavate asjade seas, isegi kui keegi saab teadmist kas või tagasihoidlikult, kui just ei toimu suurt muutust haiguse või millegi muu niisuguse tõttu. Nii ei tundu ka voorus, nagu õiglus ja mõõdukus ja teised niisugused, olevat kergesti muudetavad [εὐκίνητον] ega kergesti muutuvad [εὐμετάβολον]. Seisunditeks aga nimetatakse neid, mis on kergesti muudetavad ja kiiresti muutuvad, nagu näiteks soojus ja külmus ning haigus ja tervis ja muud niisugused. Sest inimene on mõnes neist seisunditest, aga muutub kiiresti soojast külmaks ja tervest 9a haigeks; samamoodi ka muude puhul, kui just mõni neist seisunditest ei juhtu pika aja jooksul juba juurduma või parandamatuks või parandamatuks või täiesti muudetamatuks muutuma, aga siis nimetataks seda võib-olla juba omaduseks. On aga ilmne, et omadusteks nimetatakse neid, mis on pikemaajalised ja raskemini muudetavad; sest nende kohta, kes teadmisi hästi ei omanda, vaid on raskesti muudetavad, ei öelda, et neil on omadus, vaid et neil on halvem või parem teadmise seisund. Nii et omadus erineb seisundist selle poolest, et viimane on kergemini muudetav, esimene aga pikemaajaline ja raskemini muudetav. Aga omadused on ka seisundid, ent seisundid ei ole tingimata omadused, sest need, kellel on omadused, on ka mingites seisundites, aga nendel, kellel on seisund, ei ole alati ka omadust.

Teine kvaliteedi sugu on see, mille järgi me nimetame rusikavõitlusandelisteks või jooksuandelisteks või terveteks või haiglasteks, ja üldse kõigeks, mida öeldakse loomuliku võime või võimetuse järgi. Sest ühegi puhul nendest ei öelda, et ta on mingis seisundis, vaid et tal on loomulik võime kas midagi kergesti teha või mitte midagi taluda, nagu näiteks rusikavõitlusandelisteks ja jooksuandelisteks ei nimetata mitte mingis seisundis olemise pärast, vaid loomuliku võime pärast midagi hõlpsasti teha, terveteks aga nimetatakse võime pärast mitte taluda mitte midagi sellest, mis kergesti juhtub, haiglasteks aga võimetuse pärast mitte taluda mitte midagi. Sama lugu on ka kõva ja pehmega: kõvaks nimetatakse seda, millel on võime mitte kergesti jaguneda, pehmeks aga seda, millel on võimetus sellekssamaks asjaks.

Kolmas kvaliteedi sugu on talutavad kvaliteedid ja talumised (πάθη); niisugused on näiteks magusus ja mõrusus ja hapusus ja kõik seesugune, samuti soojus ja külmus ning valgesus ja mustsus. See aga, et need on kvaliteedid, on ilmne, sest seda, mis on neid vastu võtnud, nimetatakse mingisugusteks nende järgi, nagu näiteks mett nimetatakse magusaks selle järgi, et ta on magususe vastu võtnud, ja keha nimetatakse valgeks selle järgi, et ta on valgesuse vastu võtnud; sama lugu on ka muuga. Talutavateks kvaliteetideks ei nimetata neid aga mitte sellepärast, nagu need, mis on 9b need kvaliteedid vastu võtnud, ise midagi taluksid, sest mett ei nimetata magusaks mitte sellepärast, nagu ta midagi taluks, ega ka mitte muu niisuguse puhul; samamoodi ka soojust ja külmust ei nimetata talutavateks kvaliteetideks mitte sellepärast, nagu need [asjad], mis need on vastu võtnud, midagi taluks, vaid sellepärast, et kõik eelnimetatud kvaliteedid tekitavad meeltel talumisi. Sest magusus tekitab mingi talumise maitsmise järgi ja soojus kompimise järgi, ja samamoosi ka teised. Aga valgesust ja mustsust ja teisi värvusi ei nimetata talutavateks kvaliteetideks samamoodi nagu eelnimetatuid, vaid sellepärast, et nad ise tekivad talumistest. On aga selge, et paljud värvuste muutumised tekivad talumise tõttu; sest keegi, kes häbeneb, muutub punaseks, ja keegi, kellel on hirm, muutub kahvatuks, ja kõigi niisuguste puhul. Nii et kui kellelgi loomu poolest on mõni niisugustest talumistest, on tal tõenäoliselt sarnane värvus, sest seesama seisund, mis nüüd häbenemisel keha juures tekkis, tekib ka [keha] loomuliku ehituse järgi, nii et loomulikul kombel tekib ka sarnane värvus. Niisiis, mis tahes niisuguseid nähtusi [συμπτωμάτων], mis saavad alguse mingitest raskesti muudetavatest ja alalistest talumistest, nimetatakse kvaliteetideks; sest kui [keha] loomuliku ehituse järgi tekib kahvatus või mustsus, siis seda nimetatakse kvaliteediks (sest meid nimetatakse nende järgi mingisugusteks), ja samuti juhul, kui kahvatus või mustsus satuvad tekkima pikaajalise haiguse või põletava kuumuse tõttu ning nad ei lähe kergesti üle või isegi jäävad eluks ajaks, siis nimetatakse ka neid kvaliteetideks (sest samamoodi nimetatakse meid nende järgi mingisugusteks). Aga neid, mis tekivad kergesti lõppevatest ja ruttu üleminevatest [asjadest], nimetatakse talumisteks, sest kedagi ei nimetata nende järgi mingisugusteks, sest seda, kes häbenemise tõttu punastab, ei nimetata punasenäoliseks, ega seda, kes hirmu tõttu kahvatub, kahvatunäoliseks, vaid pigem öeldakse, et ta on midagi talunud, nii et niisuguseid nimetatakse talumisteks, mitte kvaliteetideks. Sarnaselt nendega nimetatakse talutavateks kvaliteetideks ja talumisteks ka hinge järgi. Sest neid, mis tekivad kohe sündimisel mingitest talumistest, nimetatakse kvaliteetideks, nagu näiteks hullumeelsus 10a ja ärrituvus ja niisugused, sest nende järgi nimetatakse mingisugusteks – hullumeelseteks ja kergestiärrituvateks. Samamoodi ka igasugused kõrvalekalded, mis ei ole loomupärased, vaid tekivad mingisugustest muudest nähtustest, millest on raske lahti saada või mis on täiesti muudetamatud, on samuti kvaliteedid, sest nende järgi nimetatakse mingisugusteks. Neid aga, mis tekivad kiiresti üleminevatest asjadest, nimetatakse talumisteks, näiteks kui see, kes kurvastab, on kergemini ärrituv, sest seda, kes selles talumises on kergemini ärrituv, ei nimetata kergesti ärrituvaks, vaid tema kohta öeldakse pigem, et ta on midagi talunud. Nii et niisuguseid nimetatakse talumisteks, mitte kvaliteetideks.

Neljas kvaliteedi sugu on kuju [σχῆμά] ja igale asjale kuuluv vorm [μορφή], samuti sirgsus ja kõverus ning muu sarnane, sest igaühe järgi nimetatakse mingisuguseks, sest kolmnurkne või nelinurkne olemise järgi nimetatakse mitmesuguseks, ning sirge ja kõver olemise järgi. Ja ka vormi järgi nimetatakse iga [asja] mingisuguseks. Hõre ja tihe ning sile ja kare paistavad küll tähistavat mingisugust, kuid tundub, et niisugused on kvaliteedi [τὸ ποιὸν] järgi jaotamisele võõrad, sest paistab, et igaüks neist näitab pigem mingit osade vastastikust asendit, sest paistab, et tihe ollakse sellepärast, et osad on üksteisele lähedal, hõre aga sellepärast, et nad on üksteisest kaugel, sile sellepärast, et osad asetsevad mööda sirget, kare aga sellepärast, et mõni osa on kõrgemal, mõni madalamal. Võib-olla saab näidata ka teisi kvaliteedi viise, aga need, mida kõige sagedamini nimetatakse, on need.

Niisiis, kvaliteedid on ülalnimetatud, mingisugused aga need, mida nimetatakse nende järgi kõrvalnimeliselt või mis tahes moel nendest tuletatult. Enamasti ja peaaegu kõikide puhul nimetatakse ikkagi kõrvalnimeliselt, nagu näiteks valgesuse järgi valge ja kirjaoskuse järgi kirjaoskaja ja õigluse järgi õiglane, ja samamoodi teiste puhul. Mõnikord aga pole seetõttu, et kvaliteetidele pole nime antud, võimalik, et nende järgi kõrvalnimeliselt nimetataks; nagu näiteks jooksuandeliseks [ὁ δρομικὸς] või rusikavõitlusandeliseks [ὁ πυκτικὸς] kehalise võinme järgi ei nimetata 10b kõrvalnimeliselt mitte mingi kvaliteedi järgi; sest nendele võimetele, mille järgi neid mingisugusteks nimetatakse, ei ole nime antud, nagu teadustele [ἐπιστήμαις], mille järgi nimetatakse rusikavõitlusvõimelisteks [πυκτικοὶ] või maadlusvõimelisteks [παλαιστρικοὶ] seisundi [διάθεσιν] järgi (sest nimetatakse rusikavõitlus- ja maadlusteaduseks, aga mingisugusteks nende järgi nimetatakse neid, kellel need seisundid on, kõrvalnimeliselt). Mõnikord aga on nimi küll pandud, aga mingisugust, mida selle järgi nimetatakse, ei nimetata kõrvalnimeliselt, nagu näiteks vooruse järgi head [σπουδαῖος]; heaks nimetatakse küll vooruse omamise tõttu , kuid mitte kõrvalnimeliselt vooruse järgi; aga seda ei ole sageli. Niisiis, mingisugusteks nimetatakse neid, mida nimetatakse kõrvalnimeliselt ülalnimetatud kvaliteetide järgi, või mingil muul moel nende järgi.

On olemas ka vastandlikus mingisuguse järgi, nagu näiteks õiglus on vastupidine ebaõiglusele ja valgesus mustsusele ja teised samamoodi, ja samuti mingisuguste puhul, mida nende järgi nimetatakse, nagu näiteks ebaõiglane on vastupidine õiglasele ja valge mustale. Aga seda ei ole kõikide puhul: sest kollakaspunasele või kollasele või niisugustele värvustele ei ole mitte miski vastupidine, kuigi need on mingisugused. Edasi, kui üks vastanditest on mingisugune, siis ka teine on mingisugune. Ja see saab selgeks, kui vaadata teisi kategooriaid, näiteks kui õiglus on ebaõigluse vastand, aga õiglus on mingisugune, siis ka ebaõiglus on mingisugune; sest ebavõrdsusele ei sobi mitte ükski teine kategooria, ei kui palju ega millegi suhtes ega kus, ega üldse ükski niisugustest peale mingisuguse; samamoodi ka teiste vastandite puhul mingisuguse järgi.

Mingisuguste puhul saab olla ka rohkem ja vähem; sest valgeks nimetatakse ühte teisest rohkem ja vähem, ja õiglaseks ühte teisest rohkem. Ja see võtab vastu rohkenemist, sest see, mis on valge, võib muutuda valgemaks. Aga mitte kõik, vaid suurem osa; sest keegi võib kahelda, kas öeldakse, et [üks] õiglus on [teisest] õiglusest suurem, samamoodi ka teiste seisundite puhul. Sest mõned kahtlevad selles; sest nad ütlevad, et õiglust ei nimetata üldse õiglusest suuremaks või väiksemaks, ega tervist tervisest, vaid ütlevad, et ühel on vähem tervist kui teisel, ja 11a ühel vähem tervist kui teisel, ning samamoodi ka kirjaoskust ja teisi seisundeid. Aga need, mida nende järgi nimetatakse, saavad kaheldamatult olla rohkem ja vähem; sest öeldakse, et üks on teisest kirjaoskajam ja õiglasem ja tervem, ja teiste puhul samamoodi. Tundub aga, et kolmnurkne ega nelinurkne ei saa olla rohkem, ega ükski teistest kujudest; sest need, mis võtavad vastu kolmnurga logose ja ringi logose, on kõik ühtemoodi kolmnurgad ja ringid, nende seast aga, mis seda vastu ei võta, ei öelda mitte ühegi kohta, et see on mõnest teisest rohkem [niisugune]; sest ruut ei ole rohkem ring kui erikülgne ristkülik; sest kumbki neist ei võta vastu ringi logost. Ja üldse, kui kumbki ei võta vastu antud asja logost, siis ei öelda, et üks on rohkem [niisugune] kui teine. Niisiis, mitte kõik mingisugused ei saa olla rohkem ja vähem.

Niisiis, mitte miski öeldu seast ei ole kvaliteedile ainuomane, aga sarnasteks ja mittesarnasteks nimetatakse ainult kvaliteete; sest üks ei ole teisega sarnane mitte millegi muu järgi kui selle järgi, mis on mingisugune. Nii et kvaliteedile on ainuomane, et selle järgi nimetatakse sarnaseks ja mittesarnaseks.

Ei maksa end häirida lasta, kui keegi ütleb, et tahtes rääkida kvaliteedist, arvame sisse ka palju asju nende seast, mis on millegi suhtes; sest olekud ja seisundid on suhtes olevate seas. Sest peaaegu kõigi niisuguste puhul öeldakse soo kohta, et see on millegi suhtes, kuid mitte ühegi üksiku kohta; sest teadmise kohta, mis on sugu, öeldakse seda, mis ta ise on, teise suhtes, sest öeldakse, et see on kellegi teadmine. Üksikute seast aga ei öelda ühegi kohta, mis ta ise on, teises suhtes, nagu näiteks kirjaoskust ei öelda kellegi kirjaoskuseks ega muusalisust kellegi muusalisuseks, kui just soo järgi ei nimetata ühtlasi ka neid millegi suhtes olevateks; nagu näiteks kirjaoskust nimetatakse kellegi teadmiseks, mitte kellegi kirjaoskuseks, ja muusalisust kellegi teadmiseks, mitte kellegi muusalisuseks; nii et üksikud ei ole millegi suhtes olevate seas. Aga meid nimetatakse mingisugusteks üksikute järgi; sest need meil ongi (teadvateks nimetatakse meid sellepärast, et meil on mingid üksikud teadmised); nii et ka need on kvaliteedid, nimelt need üksikud, mille järgi meid mõnikord ka nimetatakse mingisugustes; aga need ei ole millegi suhtes olevate seas. Edasi, kui peaks juhtuma, et sama asi on mingisugune ja millegi suhtes, siis ei ole midagi kohatut, kui arvate see mõlema soo alla.

9. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Ka tegevus ja talumine [πάσχειν] võtavad vastu vastandlikkust ning rohkemat ja vähemat; sest soojendamine on jahutamisele vastupidine ja soojenemine jahtumisele ja rõõmustamine [ἥδεσθαι] kurvastamisele [λυπεῖσθαι]; nii et nad võtavad vastu vastandlikkust. Ning rohkemat ja vähemat, sest soojendamine on rohkem ja vähem, ning soojenemine on rohkem ja vähem, ning kurvastamine rohkem ja vähem; nii et tegevus ja talumine võtavad vastu rohkemat ja vähemat.

Niisiis, nende kohta öeldakse niipalju. Asendi [κεῖσθαι] kohta aga räägitakse millegi suhtes olevate juures, et seda öeldakse kõrvalnimeliselt asendite [θέσεων] kohta. Ülejäänu, nimelt aja ja koha ja omamise kohta ei öelda midagi muud peale selle, mis on alguses öeldud, sest need on ilmsed: nimelt et omamine tähendab kängitsetud või relvastatud olemist, koht tähendab näiteks "Lykeionis", ja muud, mis on nende kohta öeldud. Antud sugude kohta on niisiis piisavalt öeldud, vastandite kohta aga tuleb veel öelda, mitmel moel need vastanduvad.

10. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Oehler 2006: 189.
  2. Oehler 2006: 190.
  3. Oehler 2006: 197.
  4. Oehler 2006: 202.
  5. Oehler 2006: 201–202.
  6. Oehler 2006: 202.
  7. Jaakko Hintikka. Aristotle and the Ambiguity of Ambiguity. – Inquiry, 2, 1959, lk 137–151.
  8. Oehler 2006: 202–203.
  9. Rudolf Haller. Untersuchungen zum Bedeutungsproblem in der antiken und mittelalterlichen Philosophie. – Archiv für Begriffsgeschichte, 1962, 7, lk 57–119. Ernst Konrad Specht. Über die primäre Bedeutung der Wörter bei Aristoteles. – Kantstudien', 1959/60, 51, lk 102–113
  10. Oehler 2006: 190.
  11. Oehler 2006:191–192.
  12. Oehler 2006: 191.
  13. Oehler 2006: 192.
  14. Oehler 2006: 197.
  15. Oehler 2006: 197.
  16. Oehler 2006: 198–200.
  17. Oehler 2006: 200.
  18. Oehler 2006: 191.
  19. Oehler 2006: 193.
  20. Oehler 2006: 195.
  21. Oehler 2006: 196.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Adolf Trendelenburg. De Aristotelis Categoriis, 1833.
  • Adolf Trendelenburg. Geschichte der Kategorienlehre. Zwei Abhandlungen, Berlin 1846.
  • Bonitz. Über die Aristotelischen Kategorien, 1853.
  • Franz Brentano. Von der mannigfachen Bedeutung des Seienden nach Aristoteles, 1862.
  • Otto Apelt. Die Kategorienlehre des Aristoteles, 1891.
  • Ernst Kapp. Die Kategorienlehre in der aristotelischen Topik, 1920.
  • Ernst Kapp. Syllogistik, 1931.
  • Ernst Kapp. Greek Foundations of Traditional Logic, 1942.
  • J. Barnes. Homonymy in Aristotle and Speusippus. – Classical Quarterly 1971, 21, lk 65–80.
  • L. Tarán. Speusippus and Aristotle on Homonymy and Synonymy. – Hermes, 1978, 106, lk 73–99.
  • Klaus Oehler (tõlge ja kommentaarid). Aristoteles. Kategorien, 4. trükk, Leipzig: Akademie Verlag 2006.