Metafüüsika 7

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Metafüüsika" 7. raamat ehk Metafüüsika Ζ on Aristotelese "Metafüüsika" osa.

Selle raamatuga algab "Metafüüsika" keskne osa.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Raamat algab märkusega, et "olevat" öeldakse mitmes mõttes. Esimese filosoofia ülesanne on mõista olemist. Olev on esmaselt substants (ousia). Millised substantsid on olemas, ja kas on olemas muid substantse peale aistitavate? Aristoteles vaatleb nelja substantsi kandidaati: 1) olemus, 2) Platoni eidos, 3) substantsi sugu ja 4) mateeria, asja kõigi omaduste substraat. Ta jätab kõrvale mõtte, et mateeria võiks olla substants, sest kui eemaldada sellelt, millel võib olla omadus, kõik, mis on omadus, jääb järele miski, millel pole üldse omadusi. Niisugune "viimne mateeria" ei saa olla substants. Meie substantsimõiste kätkeb fundamentaalselt lahutatavust ja seesust.

Peatükkides 4–12 esitab Aristoteles oma teooria, et olemus on substantsiaalsuse kriteerium. Millegi olemus on see, mis sisaldub asja kirjelduses "iseenda järgi", st ütleb, mis see asi loomu poolest on. Inimene ei ole loomu poolest muusaline, kuid on loomu poolest inimene. Seda mainibki substantsi definitsioon.

Peatükkides 13–15 vaadeldakse mõtet, et substants on universaal või sugu, ning jäetakse see kõrvale, kritiseerides Platoni ideedeõpetus. Kui sugu ja liik on indiviidid, siis sisaldavad sama soo liigid sugu kui indiviidi, mis viib absurdini. Pealegi ei saa indiviide defineerida.

Peatükis 17 vaadeldakse mõtet, et substants on tegelikult põhjus.

Teksti tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

1028a

"Olev" öeldakse mitmeti, nagu me eristasime ülalpool [peatükis] selle kohta, kui mitmeti [asju öeldakse] [(Metafüüsika 5, 7)]; sest ta tähendab kas "mis [asi] on" ja "mingi see" või siis kvaliteeti või kvantiteeti või mõnd muud niiviisi preditseeritavatest [(kategooriatest)]. Kui nüüd "olev" öeldakse nii mitmeti, siis on ilmne, et olev on esmaselt "mis on", mis tähendab substantsi [ousia] (sest kui me räägime, missugune mingi see on, siis ütleme teda heaks või halvaks, aga mitte viie jala pikkuseks ega inimeseks; ja iga kord, kui me räägime, mis ta on, ei ütle me teda valgeks ega soojaks ega kolme jala pikkuseks, vaid inimeseks või jumalaks), ja muid asju öeldakse olevateks selle järgi, et nad on niisuguse oleva kvaliteedid või kvantiteedid või olekud [πάθη] või midagi muud. Sellepärast tekib raskus, kas "kõndimine" või "terveolemine" või "istumine" tähendavad iga asja nendest olevana või mitte, sarnaselt ka mis tahes muude seesuguste kohta; sest ükski nendest ei ole loomult iseenesest ega saa olla lahus substantsist, vaid pigem, kui üldse miski, siis kõndiv ja istuv ja terveolev on olevate seas. Need paistavad olevat rohkem olevad sellepärast, et miski on nende määratletud subjekt [ὑποκείμενον] (see on substants ja indiviid [καθ᾽ ἕκαστον]), mis niisugusest predikatsioonist [κατηγορίᾳ] nähtub; sest "hea" ja "istuv" ilma selleta ei öelda. Nüüd on ilmne, et igaüks neist asjadest on substantsi läbi, nii et esmaselt olev ja mitte mis olev, vaid lihtsalt olev on substants.

Nüüd "esmane" öeldakse mitmeti; aga kõigiti on samamoodi substants esmane, nii logose kui teadmise kui ka aja poolest. Sest ükski muudest kategooriatest ei ole lahus, ainult substants; ja ka logose poolest on ta esmane (sest igas logoses peab leiduma substantsi logos); ja me arvame teadvat iga asja kõige rohkem siis, kui me teame pigem, mis on inimene või tuli,

1028b

kui kvaliteeti või kvantiteeti või asukohta, sest me teame ka igaüht neist, iga kord kui me teame, mis on kvantiteet või kvaliteet.

Ja tõesti, nii ammune, praegune kui ka alatine küsimus ja alatine raskus, mis on olev, on küsimus, mis on substants (ühed ütlevad, et neid on üks, teised, et rohkem kui üks, ühed, et piiratult, teised, et piiramatult), sellepärast ka meil on suurim ja esmane ja justnagu ainus asi vaadelda niiviisi oleva kohta, mis ta on.

Teine peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Arvatakse, et substants leidub kõige ilmsemalt kehades (sellepärast ütleme, et elukad ja taimed ja nende osad on substantsid, ja samuti looduslikud kehad, nagu tuli ja vesi ja maa ja igaüks niisugustest, ja kõik, mis on nende osad või koosnevad nendest, nagu taevas ja selle osad, tähed ja kuu ja päike); kas aga ainult need on substantsid või ka muud, või mõned nendest või ka muud, või mitte ükski nendest, vaid mingid teised, seda tuleb mõelda. Mõned arvavad, et keha piirid, nagu pind ja joon ja punkt ja ühik, on substantsid, ja rohkem kui keha ja tahke keha. Veel mõned arvavad, et peale aistitavate asjade niisuguseid ei ole, teised aga, et on rohkemad ja rohkem olevad igavesed olevad, nagu Platon arvab, et on ka eidosed ja matemaatilised asjad, kaks substantsi, ja kolmas aistitavate kehade substants, Speusippos arvab, et on veel rohkem substantse alates Ühest, ja iga substantsi alged, üks arvude oma, teine suuruste oma, siis hinge oma; ja sel teel ta pikendab substantse. Mõned jälle ütlevad, et eidostel ja arvudel on sama loomus, ja muud on sõltuvad, jooned ja tasandid, kuni taeva substantsi ja aistitavate asjadeni.

Nüüd tuleb nende asjade kohta mõelda, mida öeldakse õigesti või valesti, ja mis on substantsid, ja kas on substantse peale aistitavate asjade või ei ole, ja kuidas aistitavad asjad on, ja kas on mingi lahus substants, ning mille läbi ja kuidas, või pole mitte mingit, peale tajutavate asjade, visandades kõigepealt, mis see on.

Kolmas peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Ousia öeldakse kui mitte rohkemati, siis kõige sagedamini vähemalt neljati; sest nii olemus [τὸ τί ἦν εἶναι] kui üldine [τὸ καθόλου] kui ka sugu arvatakse olevat ousia, ja neljas neist on substraat [ὑποκείμενόν], mille kohta muud öeldakse, seda ennast muu kohta aga enam ei öelda; sellepärast tuleb kõigepealt eristada selle kohta;

1029a

sest esmast substraati arvatakse kõige rohkem olevat substants [οὐσία]. Niisugusel teel me ütleme substraadiks mateeriat, teisel teel vormi, kolmandal teel neist koosnevat asja (ütlen mateeriaks näiteks vaske, vormiks kuju kujundust, neist koosnevaks asjaks skulptuuri, tervikut), nii et kui eidos on mateeriast esmasem ja rohkem olev, siis ta on sama põhjendi järgi ka mõlemast koosnevast esmasem.

Me oleme nüüd visandlikult välja uurinud, mis üldse on substants, nimelt see, mida ei öelda subjekti [ὑποκειμένου] kohta, vaid mille kohta öeldakse muud; tarvis on teha mitte ainult nii; sest sellest ei piisa; sest see on ise ebaselge, ja pealegi saab mateeriast ousia. Sest kui mateeria ei ole ousia, siis on teadmata, mis on ousia; sest kui kõik muu kõrvaldada, siis paistab, et mitte midagi ei jää järele; sest muu on kehade olekud [πάθη] ja saadused [ποιήματα] ja potentsid, ning pikkus ja laius ja sügavus on mingid kvantiteedid, kuid mitte substantsid (sest kvantiteet ei ole substants), vaid pigem see, mille juurde need esmaselt kuuluvad, on substants. Aga kui kõrvaldada pikkus ja laius ja sügavus, siis me ei näe, et midagi järele jääks, kui just mitte see, mida need piiravad, nii et nõnda vaadates peab paistma, et mateeria on ainus substants. Mateeriaks ütlen seda, mis iseenesest ei ole ei "mis" ega kvantiteet ega miski muu, mida olevat eristades öeldakse. Sest on miski, mille kohta igaüht neist preditseeritakse, mille olemine on teistsugune kui igal predikatsioonidest (κατηγοριῶν) (sest teisi preditseeritakse substantsi kohta, seda aga mateeria kohta), nii et viimane [substraat] ei ole iseenesest ei "mis" ega kvantiteet ega miski muu; ega ka mitte eitused, sest ka need kuuluvad sattumuslikult.

Sellest mõtlejatele järeldub nüüd, et substants on mateeria; see ei ole võimalik; sest nii lahus olemine kui ka "miski see" arvatakse kuuluvat kõige rohkem substantsile, sellepärast arvatakse eidos ja mõlemast koosnev olevat rohkem substants, kui seda on mateeria. Mõlemast koosnev substants, mõtlen mateeriast ja vormist koosnevat, tuleb kõrvale jätta, sest ta on teisene ja selge; ilmne on omal moel ka mateeria; kolmanda kohta tuleb aga uurida, sest ta valmistab kõige suuremat raskust.

Ollakse nõus, et mõned aistitavatest asjadest on substantsid, nii et otsimist tuleb alustada nendest.

1029b

Sest asjale tuleb kasuks minna üle teadaolevama juurde. Sest tunnetus sünnib kõigil niimoodi loomu poolest vähem teadaoleva läbi rohkem teadaoleva poole; ja see asi on, nagu tegudes igaühele heast lähtudes üldiselt hea tegemine igaühele heaks [Eetika 1129b5], endale teadaolevamast lähtudes loomu poolest teadaoleva tegemine endale teadaolevaks. Igaühele teadaolev ja esmane on sageli pisut teadaolev, ja selles on vähe olevat või mitte üldse; aga samamoodi tuleb püüda pisut teadaolevast, aga endale teadaolevast lähtudes teada saada üle minnes, nagu öeldud, nendesamade asjade läbi.

Neljas peatükk[muuda | muuda lähteteksti]