Franz Brentano
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2024) |
Franz Clemens Honoratus Hermann Brentano (16. jaanuar 1838 Marienberg am Rhein, Reinimaa, Preisi kuningriik – 17. märts 1917 Zürich, Šveits) oli Saksa filosoof ja psühholoog.
Tema tööd mõjutasid muuhulgas Sigmund Freudi, Edmund Husserlit, Kazimierz Twardowskit ja Alexius Meinongit.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Brentano sündis Boppardi lähedal Marienbergis. Ta õppis filosoofiat Müncheni, Würzburgi, Berliini ja Münsteri ülikoolides. Ta huvitus Aristotelesest ja skolastilisest filosoofiast. Oma väitekirja "On the manifold sense of Being in Aristotle" kirjutas ta Tübingenis. Seejärel asus ta õppima teoloogiat ning liitus Müncheni ja seejärel Würzburgi usukooliga. Ta määrati katoliku preestriks 6. augustil 1864. Aastatel 1865–1866 kirjutas ja kaitses ta oma lõputöö, seejärel töötas lektorina Würzburgi ülikoolis. Tema õpilaste hulka kuulusid teiste seas Carl Stumpf ja Anton Marty. Aastatel 1870–1873 oli Brentano tugevalt seotud paavstliku eksimatuse debatiga. Selle dogma täieliku oponendina loobus ta preesterkonnast ja senisest ametist aastal 1873. 1879. aastal lahkus ta kirikust. 1874 avaldas Brentano oma põhitöö "Psychologie vom empirischen Standpunkte" ("Psühholoogia empiirilisest vaatepunktist"). Aastatel 1874–1895 õpetas ta Viini Ülikoolis. Tema õpilaste hulka kuulusid Edmund Husserl, Alexius Meinong, Christian von Ehrenfels, Rudolf Steiner, Tomáš Masaryk, Sigmund Freud, Kazimierz Twardowski jpt. Alustades oma professorikarjääri, sunniti ta 1880. aastal loobuma oma Austria kodakondsusest ja professoriametist, et abielluda. Ülikooli lubati tal jääda privaatdotsendina. Pensionile jäänult kolis ta Firenzesse Itaalias ja naasis Zürichisse Esimese maailmasõja ajal. Brentano suri 1917. aastal.
Elutöö
[muuda | muuda lähteteksti]Intentsionaalsus
[muuda | muuda lähteteksti]Brentano on enim tuntud intentsionaalsuse kontseptsiooni (mis on skolastilisest filosoofiast tuletatud kontseptsioon) kaasaegsesse filosoofiasse taastoomise tõttu, mida ta tutvustas oma loengutes ja töös "Psühholoogia empiirilisest vaatepunktist" ("Psychologie vom empirischen Standpunkte"). Kuigi kontseptsiooni tõlgendati tihti kui suhet vaimsete tegevuste ja välise maailma vahel, defineeris Bentano seda kui peamist karakteristikut vaimses fenomenis, mistõttu saab seda eristada füüsilisest fenomenist (Brentano tees). Igal vaimsel fenomenil ja psühholoogilisel tegevusel on oma sisu ning see on suunatud mingile kindlale objektile (intentsionaalsele objektile). Igal uskumusel, soovil ja muul taolisel on oma objekt. Psüühilised aktid on intentsionaalsed, need eeldavad oma objekti. Intentsionaalseks olemine või intentsionaalse objekti omamine on siinkohal võtmekohaks eristamaks psühholoogilist fenomeni füüsilisest fenomenist. Viimasel puudub võimekus genereerida originaalset intentsionaalsust.
Taju teooria
[muuda | muuda lähteteksti]Brentano on ka kuulsus oma väite poolest "Wahrnehmung ist Falschnehmung" ("Taju on väärarusaam"), mis tähendab, et taju on eksitus. Tema kohaselt ei saa väline sensoorne taju öelda meile de facto midagi tajutud maailma olemasolu kohta, see võib olla kõigest illusioon. Küll aga võime kindlad olla oma sisemises tajus. Kui ma kuulen mingit häält, ei saa ma täiesti kindel olla selles, et see hääl on reaalselt olemas ka päris maailmas, küll aga saan ma kindel olla selles, et ma kuulen. Teadlikkus faktist, et ma kuulen, on sisemine taju. Väline ja sensoorne taju saavad tuletada hüpoteese üksnes tajutud maailmast, kuid mitte tõesest olukorrast. Seega leidis nii Brentano kui ka tema õpilased (eriti Carl Stumpf ja Edmund Husserl), et loodusteadused saavad ainult tõstatada hüpoteese, mitte aga universaalseid ja absoluutseid tõdesid, nagu saab seda teha loogikas ja matemaatikas.
"Psühholoogia empiirilisest vaatepunktist" järeltrükis ütles ta aga oma eelmisest vaatest lahti. Ta püüdis seda teha ilma oma eelmisi argumente ümbertöötlemata, kuid selgus, et seda saatis täielik ebaedu. Uue vaate kohaselt kuuleme me teatud heli kuuldes midagi välisest maailmast, sisemise taju füüsilist fenomeni pole olemas.[1]
Otsustuse teooria
[muuda | muuda lähteteksti]Brentanol on otsustuse teooria, mis erineb tänapäeval üldkehtivast (Frege anlikust) vaatest. Brentano otsustuse teooria keskmeks on idee, et otsustus sõltub esitluse olemasolust, kuid see esitlus ei pea olema kinnitav. Tema idee kohaselt ei ole kinnitus piisav otsustuse tegemise jaoks, sest leidub ka otsustusi ilma kinnitava sisuta. Lisaks on otsustused alati eksistentsiaalsed. See eksistentsiaalsuse väide viitab sellele, et kui keegi hindab, et S on P, siis otsustab ta, et eksisteerib mingi S, mis on P Brentano eitas ideed, mille kohaselt esinevad kõik otsustused stiilis S on P. Tema enda sümbolite järgi esinevad otsustused stiilis +A (A on olemas) või –A (A pole olemas). Brentano kolmanda fundamentaalse väite kohaselt on kõik otsustused kas positiivsed (otsustus, et A on olemas) või negatiivsed (otsustus, et A pole olemas). Seega võime kujutleda olukorda, kus me kahtleme selles, kas kääbused on olemas või mitte. Sel hetkel on meie mõtteis olemas esitlus kääbusest. Juhul, kui me otsustame, et kääbuseid pole olemas, siis otsustame me sellega, et esitlus, mis me peas on, ei vasta millelegi tegelikult eksisteerivale. Me ei pea seda sõnades väljendama või mingl muul moel seda otsustust kinnitama. Otsustus leiab aset olemasoleva esitluse eitamisel või tõeseks tunnistamisel. Brentano otsusutuse teooria probleem ei seisne mitte selles, et kõik otsustused on eksistentsiaalsed otsustused, vaid selles, et ta ei teinud mingisugust vahet esitlusel ja objektil endal. Esitlus eksisteerib objekti kujutlusena meie peades, mistõttu ei saa me päriselt otsustada, et A ei ole olemas, sest sellisel juhul otsustame me, et ka kujutlust pole olemas (mis on võimatu, kui arvestada Brentano ideed, et kõigil otsustustel on objekt, mis eksisteerib ka esitluses). Twardowski teadvustas seda probleemi ning lahendas selle eitades, et objekt on võrdne selle esitlusega. See on küll üksnes Brentano taju teooria muudatus, kuid sel on omad tagajärjed otsustuse teoorial, mistõttu võime järeldada, et meil võib olla esitlus (mis eksisteerib), kuid samal ajal saame otsustada, et seda objekti ei eksisteeri tegelikkuses.
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]- (1862) "Von der mannigfachen Bedeutung des Seienden nach Aristoteles"
- (1867) "Die Psychologie des Aristoteles: Insbesondere seine Lehre vom nous Poiētikos" (Online)
- (1874) ("Psychologie vom empirischen Standpunkte") (Online)
- (1876) Was für ein Philosoph manchmal Epoche macht (vastukaja Plotinose tööle) (Online)
- (1889) "Vom Ursprung sittlicher Erkenntnis" Veebiversioon. The Origin of our Knowledge of Right and Wrong (1902 ingliskeelne online väljaanne)
- (1911) "Aristoteles und seine Weltanschauung"
- (1911) "Die Klassifikation von Geistesphänomenen"
- (1924–1928) Psychologie vom empirischen Standpunkt. Ed. Oskar Kraus, 3 vols. Leipzig: Meiner. ISBN 3-7873-0014-7
- (1966) The True and The Evident (Wahrheit und Evidenz)
- (1976) Philosophical Investigations on Space, Time and Phenomena (Philosophische Untersuchungen zu Raum, Zeit und Kontinuum)
- (1982) Descriptive Psychology (Deskriptive Psychologie)
- (2008) Psychologie vom empirischen Standpunkte. Von der Klassifikation der psychischen Phänomene. Ed. Mauro Antonelli. Heusenstamm: Ontos. ISBN 978-3-938793-41-1
- Sämtliche veröffentlichte Schriften in zehn Bänden (Selected Works in ten volumes, edited by Arkadiusz Chrudzimski and Thomas Binder), Frankfurt: Ontos Verlag.
- 1. Psychologie vom empirischen Standpunkte (2008)
- 2. Untersuchungen zur Sinnespsychologie (2009)
- 3. Schriften zur Ethik und Ästhetik (2010)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ See Postfix in the 1923 edition (in German) or the 1973, English version (ISBN 0710074255, edited by Oskar Kraus; translated [from the German] by Antos C. Rancurello, D. B. Terrell and Linda L. McAlister; English edition edited by Linda L. McAlister).