Pragmaatika
Pragmaatika on semiootika haru, mis uurib märkide suhet tõlgendajatega, ning seda, kuidas kontekst mõjutab tähendust.[1]
Keeleteaduse haruna uurib pragmaatika keele kasutamist ning keelelist tegevust.
Termini ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Termini võttis kasutusele Charles Morris (1938), kes defineeris pragmaatika ühena semiootika kolmest harust süntaktika ja semantika kõrval. Pragmaatika pidi uurima "märkide suhet tõlgendajatega".[2] Nagu teistegi semiootika harude puhul, eristas ta pragmaatika raames "puhtaid uuringuid" (metakeele väljatöötamist) ning "kirjeldavaid uuringuid" (metakeele rakendamist konkreetsete märkide ja nende kasutuste kirjeldamiseks. Pragmaatikareegli näitena mainis ta seda, et näiteks konkreetsed hüüdsõnad ja käsud esinevad ainult teatud tingimustel, mis puudutavad keelekasutajaid. Pragmaatika uurimisvaldkonna piiritles ta nii: "Pragmaatika piisavalt täpne kirjeldus on öelda, et ta tegeleb semioosi biootiliste aspektidega, s.o kõikide psühholoogiliste, bioloogiliste ja sotsioloogiliste nähtustega, mis märkide funktsioneerimisel esinevad."[3][4]
Sõna "pragmaatika" on Morrise määratletud mõttes ka hiljem kasutatud, kuid seda kasutatakse ka hoopis kitsamas mõttes. Rudolf Carnap (1938) määratles pragmaatika nii: "Kui mingis uurimises sõnaselgelt viidatakse kõnelejale, või üldisemalt väljendudes, keelekasutajale, siis me paigutame selle pragmaatika valdkonda. (...) Kui me abstraheerume keelekasutajast ning analüüsime üksnes väljendeid ja nende designaate, siis me oleme semantika valdkonnas. Ja lõpuks, kui me abstraheerume ka designaatidest ning analüüsime ainult väljenditevahelisi suhteid, siis me oleme (loogilises) süntaksis." See tähendus on laiemalt käibele läinud. Hiljem hakkas Carnap samastama pragmaatikat Morrise mõttes deskriptiivse semiootikaga üldse, seega loomulike keelte (mitte loogiliste keelte) uurimisega. Samuti on ta nimetanud puhtaks pragmaatikaks uskumuse, lausungi ja intensiooni mõiste ning nendevahelise seose uurimist.[5]
David Crystali järgi uurib pragmaatika keelt kasutaja seisukohalt.[6] Tähelepanu pööratakse sellele, millised keelelised vahendid kõnelejad valivad ja millised keelekasutuslikud piirangud kehtivad ühes või teises situatsioonis.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Mey, J.L. (2006). "Pragmatics: Overview". Encyclopedia of Language & Linguistics. Lk 51–62. DOI:10.1016/B0-08-044854-2/00306-0. ISBN 9780080448541.
- ↑ Morris 1938: 6.
- ↑ Morris 1938: 108.
- ↑ Levinson 1983: 1.
- ↑ Levinson 1983: 1–2.
- ↑ David Crystal. A dictionary of Linguistics and Phonetics, Oxford: Blackwell, 2005.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Charles Morris. Foundations of the theory of signs. – Otto Neurath, Rudolf Carnap, Charles Morris (toim). International Encyclopedia of the Unified Language I, University of Chicago Press: 1938, 77–138. Ümbertrükk raamatus: Charles Morris. Writings on the general theory of signs, Mouton: 1971.
- Stephen C. Levinson. Pragmatics, Cambridge University Press 1983, 2000. Google'i raamat