Tervik

Allikas: Vikipeedia

Tervik on entiteet, millel on osad. Ta on ühtne paljus. Tervik ja osa on paarismõisted, mida saab määratleda ainult teineteise suhtes.

Kuigi tervik koosneb osadest, ei taandu ta osadele. Dialoogis "Theaitetos" ütleb Platon: "Vanker ei ole tema sada osa."[1] Platon teeb vahet mõistete 'tervik' (holon) ja 'kogum' (pan) vahel. Oma teoses "Timaios" paneb ta ette, et maailma tuleks mõista kui tervikut. Tervik on Platoni jaoks täielikult kõigist osadest koosnev ühtsus, mis osi seob: "Iga tervik on ju paratamatult paljudest koosnev üks, ja osad saavad olla ainult niisuguse terviku osad, sest iga osa on ju paratamatult mitte ühendamata paljuse osa, vaid niisuguse terviku osa. (...) Osa ei ole niisiis paljude või kõikide osa, vaid osa teatud kindlast ühtsest ideest (ἰδέας) või teatud kindlast ühest, mida me nimetame tervikuks, niipea kui see tervik nimelt koondab eneses kõik oma osad täielikult ühtsuseks.[2]

Aristoteles õpetas, et tervik on enam kui osade summa. Tema järgi on määrab tervik (holon) ühtsuse (hen).

Jan Christiaan Smuts määratleb oma 1926. aastal ilmunud raamatus "Holism ja evolutsioon" mõiste holism õpetusena tervikust.

Tervik kui süsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Tervikut, kui midagi jaotatavat ja kokkupandvat nimetatakse ka süsteemiks (kreeka keeles tähendab sõna σύστημα (systema) ehitatut, kokkupandut, seotut), kusjuures rõhuasetus on osade terviklikul seosel, mis võivad üksteist ka mõjutada.

Organism kui tervik[muuda | muuda lähteteksti]

Bioloogiline organism on kõrgeltareneud iseseisev aineline tervik, mis järgib bioloogilisi, keemilisi ja füüsikalisi seadusi ja on seejuures elus. Bioloogilise organismi üheks olulisemaks tunnuseks on ainevahetus. Organismisd on tervikud, mille osad on tervikuga materiaalses, eksistentsiaalses ja funktsionaalses seoses.

Organismina võib vaadelda igasugust dünaamilist tervikut nagu rahvast, kultuuri või elukorraldust. Aristotelesest lähtuv traditsioon kirjeldada ühiskonda ja selle liikmeid terviku ja selle osadena on viinud ka totalitarismini.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Platon, Theaitetos 207a
  2. Platon, Parmenides 157c–e

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hermann Haken und Maria Haken-Krell: Entstehung von biologischer Information und Ordnung. Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstadt 1989, ISBN 3-534-02533-4.
  • Anne Harrington: Die Suche nach Ganzheit. Die Geschichte biologisch-psychologischer Ganzheitslehren. Vom Kaiserreich bis zur New-Age-Bewegung. rororo, Reinbek 2002, ISBN 3-499-55577-8.
  • Konrad Lorenz: Die Gestaltwahrnehmung als Quelle wissenschaftlicher Erkenntnis, in: Zeitschrift für experimentelle und angewandte Psychologie, 6, S. 118-165.
  • W. Metzger: Artikel Ganzheit-Gestalt-Struktur, in: Wilhelm Arnold, Hans Jürgen Eysenck und Richard Meili (Hrsg.): Lexikon der Psychologie, Sp. 662-669. Bechtermünz, Augsburg 1997
  • Ilya Prigogine: Vom Sein zum Werden. Piper, München 1979, ISBN 3-492-02488-2.
  • Gustavo Bueno Martinez: Artikel Ganzes/Teil, in: Hans J. Sandkühler u.a. (Hrsg.): Europäische Enzyklopädie zu Philosophie und Wissenschaften. Meiner-Verlag, Hamburg 1990, ISBN 3-7873-0983-7.
  • Angelica Nuzzo: Art. Ganzes/Teil, in: Hans Jörg Sandkühler (Hrsg.): Enzyklopädie Philosophie, Band 1. Meiner, Hamburg 1999, Sp. 410-414, ISBN 3-7873-1452-0.
  • Georgi Schischkoff: Artikel Ganzheit, in: Philosophisches Wörterbuch, S. 211. Kröner, Stuttgart 1982, ISBN 3-520-01321-5.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]