Hellenistlik filosoofia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Hellenistlik filosoofia (klassikajärgne filosoofia periood) on antiikfilosoofia ajalõik, mis algas 4. s lõpul e.m.a.

Hellenistliku filosoofia mõisteühendi alla võib paigutada kogu kreekakeelse mõttetarkuse kujunemise peale Aristotelest kuni uusplatonismi lõpuni, aga võib mõista ka ainult hellenismi ajalõigu mõttetarkusena.

Hellenistlikul ajal jätkasid tegevust akadeemikute ja peripateetikute koolkonnad, ning tekkisid juurde epikuroslaste, stoa ja skeptikute koolid ehk koolkonnad. Kuna need koolkonnad tegutsesid ka Rooma maailmariigis, hilisel antiikajal, siis on hellenistliku filosoofia alla paigutatud ka Rooma filosoofia koos uusplatonismiga (hiline antiikfilosoofia). Hellenistliku Rooma filosoofiat või hilisemat antiikfilosoofiat on käsitletud ka eraldi antiikfilosoofia ajalõiguna.

Hellenistlik filosoofia:

  • püsis Platoni või Aristotelese metafüüsilistel alustel
  • jagunes: loogikaks, füüsikaks ja eetikaks
  • levib koolidistsipliinina, koolkondade paljusus
  • tekkisid üksikteadused, otsiti rakendusvõimalusi
  • individualism (huvi üksikisikule); välismaailma asemel tähtsustati sisemaailma
  • levisid idamaade õpetused (müsteeriumid)
  • usulised probleemid muutusid olulisemaks, kui varem (kohaga seotud paljujumalate süsteemi kultused hakkasid Rooma maailmariigis taanduma ühtse aatega koguduste ees).