See on A-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.

Hingede öö

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Karl Ristikivi romaan "Hingede öö".jpg
Esmatrüki esikaas
Autor Karl Ristikivi
Kaane kujundaja Karin Luts
Keel eesti
Žanr romaan
Kirjastaja Eesti Kirjanike Kooperatiiv
Ilmumisaeg 1953

"Hingede öö" on Karl Ristikivi 1953. aastal Rootsis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel ilmunud modernistlik romaan, Ristikivi enda määratlusel realistlik muinasjutt.

Teos torkab Ristikivi loomingus silma selle poolest, et olles modernistlik (sümbolistlik, sürrealistlik, eksistentsialistlik), erineb see tema ülejäänud 16 romaanist. Tähelepanuväärne on ka romaani asukoht Ristikivi loomingu ajateljel. Aastail 1938–1947 ilmus temalt viis, aastail 1961–1976 kaksteist romaani. Nende kahe perioodi vahelisel ajavahemikul 1947–1961, täpsemalt 1953. aastal ilmus ainult "Hingede öö".

"Hingede öö" ja selle järel ilmunud ajalooline sari (1961–1976) kuuluvad Karl Ristikivi metafüüsilisse loomeperioodi, mis sai alguse 1949. aastal ilmunud novelliga "Novell".[1]

Romaanist on ilmunud viis trükki (1953, 1991, 2000, 2005, 2016) ning seda on tõlgitud vene, taani ja saksa keelde.[2]

Loomiskontekst ja loomingulised lähtepunktid[muuda | muuda lähteteksti]

Aastad 1947–1961 olid Karl Ristikivi loomingus loominguliste otsingute ja uuenemise periood. Sellel ajaperioodil ilmus kirjanikult väga palju kirjanduskriitilisi tekste ja üks romaan – "Hingede öö". 1950. aastail kirjutas Karl Ristikivi ka luulet ja lühiproosat. Tema luuletsüklid ilmusid ajakirjas "Tulimuld". 1950. aastatel kirjutatud luule avaldati hiljem luulekogus "Inimese teekond" (1972). Ristikivi loobus tegelikkust jäljendavast kunstikäsitlusest. Teda hakkas huvitama indiviidi subjektiivne kogemus, metafüüsiline ja psüühiline reaalsus. Oma uutest loomingulistest tõekspidamistest kirjutas Ristikivi koguteoses "Kirjanikult lugejale" (1953) ilmunud proosapalas "Enesest ja teistest" ning ülevaatlikus kirjandusloolises essees "Eesti kirjanduse lugu" (1954). "Hingede öö" (1953) keskele paigutatud "Kiri Agnes Rohumaale" sisaldab endas ka autori kirjandusteoreetilisi seisukohti. "Kirjas Agnes Rohumaale" määratleb autor "Hingede öö" esimest osa kui "realistlikku muinasjuttu" ehk väljamõeldist, mis edastab realistlikult elu olemust.[3]

Ristikivi põhjendas uusi esteetilisi seisukohti ka 1949. aastal ilmunud lühiproosapalas "Novell". "Novelli" peategelane elab üksi võõral maal, kuid tema üksindus ei tulene ainult pagulusest. Tema üksindus on omane inimesele, kes otsib elu sügavamat tähendust. "Novellis" ilmneva kirjanduskäsitluse kohaselt on kirjanduse kujutamisobjektiks inimese teadvus, selle subjektiivne suhe maailma. Seetõttu muutuvad kirjandusteoses oluliseks unenäod, fantaasiapildid, nägemused. Unenäod ja nägemused on olulised nii "Hingede öös" kui ka ajaloolises sarjas.[3] Selle võtte eeskujuks on Ristikivi sõnul Lewis Carrolli teose "Alice Imedemaal" peategelase Alice'i ja John Bunyani teose "Palveränduri teekond" peategelase Ristiinimese unenäod.[4]

Sarnaselt "Novellile" on ka "Hingede öö" atmosfäär metafüüsiline. Selles on oluline tavareaalsuse kohal kõrguv ideede maailm. "Hingede öös" kasutatakse moodsa romaani võtteid (unenäoloogika, ajatus, erinevate tegelaste identiteetide kokkusulamine, sündmustiku ajalis-põhjusliku järjestuse puudumine). Metafüüsilist kujutuslaadi ja moodsa romaani võtteid, kuigi leebemal kujul, järgib ka ajaloolist sarja kokkuvõttev romaan "Rooma päevik".[3] Nii "Hingede öös" kui ka "Rooma päevikus" on järgitud sarnast ruumilist mudelit. Mõlemas teoses liiguvad peategelased piiratud maa-alal. "Hingede öös" on selleks Surnud Mehe labürintlik maja, "Rooma päevikus" iidne Rooma linn.[1]

"Hingede ööd" kirjutades tegi Ristikivi enda sõnutsi "kokkuvõtet, bilanssi" (kiri U. Masingule 26. III 1969). Jaan Undusk nimetab "Hingede ööd" "Ristikivi kriitilise loomeperioodi saaduseks" ja "kirjanduse mõtestaja romaaniks".[5]

Väljendit "Hingede öö" on kasutanud mitmed eesti kirjanikud oma luuletuste pealkirjana. Näiteks August Alle esikkogus "Üksinduse saarele" (1918) esineb luuletus "Hingede ööl". Henrik Visnapuu luuletus "Hingede öö" ilmus tema luulekogus "Puuslikud" (1929). Pealkirja "Hingede öö" kannab Bernard Kangro luuletsükkel (kirjutatud 1940–1944). [5]

Oskar Loorits on kirjutanud oma "Eesti rahvausundi maailmavaates" (1932, 2. täiendatud trükk 1948), et lisaks 2. novembri hingedepäevale peeti surnute päeva Skandinaavia eeskujul eriti saartel ja Lääne-Eestis sageli ka jõulu- või vana-aastaööl. Siis avas majaperemees peale pere magamaminekut maja uksed ning palus surnud pereliikmed ja tuttavad peolauda, kus ta sõi ise ja kostitas oma nähtamatuid kaaslasi. Sellele traditsioonile toetub ka Läänemaa juurtega Karl Ristikivi "Hingede öö". [5]

"Hingede ööd" ja ajaloolise sarja romaane ühendavad paljud leitmotiivid.[5][6] Seetõttu on kasulik vaadelda ja tõlgendada neid tekste kui ühtset tervikut.

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Romaan koosneb kolmest osast: "Surnud Mehe maja", "Kiri proua Agnes Rohumaale" ja "Seitse tunnistajat". Teose alguses läheb pagulasest minajutustaja oma kodust vana-aastaõhtul Stockholmi tänavale, et osa saada peomelust. Ta tunneb end lõbusate inimeste seas kutsumatu külalisena. Tänaval tähistavate inimeste suhtumine tundub talle koguni vaenulik. Hirmu küüsis peategelane satub pimedale kõrvaltänavale, kus on üks avatud uksega maja. Ta siseneb majja ja osaleb seal toimuval kontserdil. Peagi avastab peategelane, et tegu on kummalise labürintliku majaga, kus on oodata pulmi ja peetakse matuseid. Peategelane liigub majas ringi, vestleb maja elanike ja seal viibivate külalistega. Mees osaleb õhtusöögil, külastab ühe maaliga näitust, vaatab enda kirjutatud näidendifragmendi lavastust, teda kuulatakse üle seoses majas sooritatud salapärase kuritööga. Ta näeb laulatuselt väljuvat pruutpaari ja kogeb seejärel surmalähedast elamust maja viimases ruumis Surnud Mehe, majaperemehe kirstu juures.

Teine osa "Kiri proua Agnes Rohumaale" on autori vastus kirjale, mille on saatnud fiktsionaalne lugeja proua Agnes Rohumaa. Autori vastusest proua Rohumaale ilmneb, et viimane ei ole "Hingede öö" esimese osaga rahul. Autor tsiteerib lõike Agnes Rohumaa kirjast ja põhjendab oma valikuid. Nördinud lugeja hukkamõist ja autori põhjendused tekitavad eelhäälestuse kolmandale osale, kus tegeldakse kohtumõistmise ja enda kaitsmisega.

Kolmandas osas puutub peategelane kokku erinevate institutsioonide (piiripunkt, ooteruum, arst, kohus) ja nende esindajatega. Üha selgemaks saab peategelase marginaalne seisund, tema mittekuulumine maja asukate hulka. Kohtusaalis näeb peategelane, kuidas kuus tunnistajat annavad tunnistusi kuue surmapatu (uhkus, ahnus, iha, kadedus, liigsöömine ja -joomine, viha) kohta. Tunnistajate ülekuulamisel ilmneb, et neile ei panna süüks mitte surmapatte, vaid neile vastanduvaid voorusi, mida 20. sajandi II poole küüniline ühiskond hukka mõistab. Viha surmapatu kohta annab tunnistusi pastor Roth, kes on viha pööranud kurjuse armastamiseks, vägivallale tingimusteta alistumiseks. Roth on "Hingede öös" negatiivne tegelane, kelle kohta kasutatakse metafoori "kiskja lambanahas". Ta toetab suuriikide vägivalda õigustavat demagoogiat, mille ohvriks langesid teise maailmasõja ajal ja järel ka Balti riigid. Viimase, seitsmenda surmapatu tunnistajaks on peategelane. Ta annab tunnistust laiskuse surmapatu (accidia) kohta. Kohus süüdistab peategelast sõjaväest deserteerumises ja pagulaselu valikus ja paneb isegi tema eksistentsiõiguse kahtluse alla. Peategelane ei ole kohtu otsusega nõus. Oma kindlameelsusega vastandub peategelane talle süüks pandud laiskusele. Pärast kohtusaalist lahkumist näeb peategelane taas Surnud Mehe kirstu, mis on nüüd tühi. Lõpuks kohtab peategelane teejuhti, kes viib ta liftini. Mees tõuseb sellega üles ja väljub Surnud Mehe maja katusel. Ta avastab, et maja on rajatud mäe najale, nii et katuselt on võimalik sammuda tänavale. Mees kohtab tänaval kolme veidi purjus noormeest, kes talle head uut aastat soovivad.

Tõlgendusi[muuda | muuda lähteteksti]

"Hingede öö" on täis mitmetähenduslikke kujundeid, romaani keel läheneb kohati luulekeelele, mistõttu on teos avatud üha uutele tõlgendustele.[3]

"Hingede öös" leiduvat ajatust ja eksistentsialistlikke kujundeid on analüüsinud Reet Neithal oma artiklis "Sümbolist eetikani: "Hingede öö"".[7] Kui peategelane siseneb Surnud mehe majja, siis ta märkab, et maja uksel puudub lävi. See sümbol annab märku peategelase liikumisest tavareaalusest teadvuse ja psüühika valdkonda.[7] Reet Neithali sõnul segunevad "Hingede öös" erinevad teadvuseseisundid (uni ja ärkvelolek), ruumidimensioonid (siin- ja sealpoolsus, elu ja surm) ja ajadimensioonid (tegelase minevikumeenutused ja olevikus mõtisklemine).[7] Autor võrdleb "Kirjas proua Agnes Rohumaale" "Hingede öö" esimest osa ka reisikirjeldusega, mis toimub "väga piiratud alal".[8] Reet Neithali sõnul saab peategelase liikumist majas vaadelda reisimisena tema subjektiivsel hingemaastikul.[7] Tiit Hennoste nimetab Surnud Mehe maja mälu metafooriks ja selles liikumist meenutamiseks.[4] Surnud Mehe majas on kellad seisma jäänud, ka minategelane kaotab oma kella. Need võtted loovad ajatu atmosfääri ja aitavad teoses edastada "inimeksistentsi kogemist universaalelamusena".[3]

Reet Neithali sõnul sümboliseerib peategelase ekslemine labürintlikus Surnud Mehe majas nii pagulusega kaasnevat ängistust kui ka inimelu olemuslikku haprust ja pidetust.[3] Romaani tegevus toimub vana aasta viimasel ööl ehk piirsituatsioonis.[7] Peategelane tajub oma viibimist majas ebaseaduslikuna. Ta kogeb üksindust, hirmu ja süütunnet, mis on eksistentsialistliku filosoofia kesksed mõisted. Inimese eksistentsiaalset üksindust rõhutavad akna ja müüri kujundid. Surnud Mehe maja akende ette on tõmmatud paksud kardinad. Akna taga on pimedus või tulemüür. Surnud mehe maja suletus väljaspoolsele maailmale sümboliseerib inimese tunnetuse subjektiivsust ja endassesuletust ning ka teispoolsuse tunnetamatust.[7] Peategelane otsib majas toimuva st olemise mõtet, kuid see varjatud teadmine jääb talle kättesaamatuks. Peategelane tahab ka selgusele jõuda maailma ülekohtuga silmitsi seisva inimese vastutuse määras.[3] Mehel aitavad majas liigelda teejuhid (Sixten-Vergilius, Stanley, Bobby, sõdurid jt), kes näivad olevat kõrgema teadmise kandjad. Sageli aitab peategelase hädast välja ka tema sisetunne, mis tuleb appi seal, kus mõistusest pole abi.[7]

Eksistentsialistide arvates avaneb olemise tuum kriisiseisundis. "Hingede öö" peategelane leiab tee majast välja, siis kui ta on sügavas masenduses ja tunnetab surma lähedust. Nii Tallinna triloogias kui ka ajaloolises sarjas on tegelaste elu kujutatud ringi- või spiraalikujuliselt.[3] Ka "Hingede öö" peategelane jõuab tagasi sinna, kust ta alustas – tänaval. Reet Neithali arvates sümboliseerib tõus liftiga algsele tänavatasemele peategelase vaimset vabadust ja arengut, mis vastandub füüsilise reaalsuse piiratusele (peategelane lõpetas seal, kus alustas). Ristikivi vastandab inimese eetilise valikuvabaduse eksistentsi juhuslikkusele ja paratamatusele.[7]

Ristikivi ideaalid pärinesid minevikust – antiigist ja keskajast.[5] Keskaja suurimaks kingituseks inimkonnale pidas kirjanik usku.[9] Kaasaja ilmalikustuva maailma suhtes oli Ristikivi skeptiline. See väljendub ka infernaalses "Hingede öö" atmosfääris, mille olulist kujundit – Surnud Mehe/Kristuse matuseid – võib tõlgendada ka 20. sajandi ilmaliku mentaliteedi sümbolina.

"Hingede öö", modernism ja barokk[muuda | muuda lähteteksti]

"Hingede ööd" on peetud eesti esimeseks modernistlikuks romaaniks. Modernistlik tekst vastandub lugeja ootustele ja teadmistele tekstide kohta. Oluline on autori eneseväljendus, side reaalsuse ja lugejaga on teisejärguline. Tiit Hennoste väidab oma artiklis "Karl Ristikivi "Hingede öö" kui tekst" (1988), et "Hingede öö" ei järgi modernismi ideaale, sest selle romaani tekstiprojektsioon järgib reaalsust ning on loogika printsiipidega kooskõlas. "Hingede öö" tekst arvestab lugejaga, püüab viimasele selgitada autori meetodit ("Kiri proua Agnes Rohumaale") ja lugejaga dialoogi astuda. "Hingede öö" modernistlikkust eitab ka autor "Kirjas proua Agnes Rohumaale". Tiit Hennoste arvates on "Hingede öö" teksti ülesehitusele omased barokse kirjanduse tunnused. Barokses tekstis olulised allegooria, antinoomilisus, ruumilise aja printsiip, dialoogilisus, emblemaatilisus ja range retooriline tekstiehitus leiduvad ka "Hingede öö" tekstis.[10][4] Modernism väljendub küll romaani elutundes, täpsemalt mõiste "võõras" käsitluses. Nii peategelane kui ka mõned kõrvaltegelased tunnevad ennast olemuslikult võõrana, majja mittesobivana. Samas on romaani ideaaliks selle võõruse ületamine.[4] "Hingede öö" modernistlikus maailmas ahistust tundev inimene otsib lahendust kristlikus ligimesearmastuses ja halastuses.[10]

Artiklis "Modernism ja "Hingede öö" 15 aastat hiljem" (2003) kirjutab Tiit Hennoste, et "Hingede öö" kuulub modernistlikku normaalparadigmasse. Peale teist maailmasõda modernism kanoniseerus, seda tajuti 20. sajandi kirjanduse peavoolu ehk normaalparadigmana. Kuid võrreldes sajandialguse radikaalse modernismiga olid hilisema kanoniseerunud modernismi elutunnetus ja vormid mõõdukamad. "Hingede öö" on kriisiromaan. Romaani keskmes on modernismile omaselt üksikisiku siseilma probleemid, kuid vaatluse all on ka poliitilise ja elupaguluse olemus. Uue maailma kirjeldamine nõudis ka teistsugust vormi. Kuid Karl Ristikivi romaan "Hingede öö" on ainult pindmiselt modernistliku vormi ja sisuga. "Hingede öö" süvavorm pärineb baroksest kultuurist. Tiit Hennoste arvates on "Hingede öö" Karl Ristikivi ainus kirjanduslik katse modernismi normaalparadigmas, kusjuures see katse on poolik, sest autor vaidleb oma tekstiga, õigustab seda, seletab lugejale oma tegelasi. "Hingede ööga" ei suutnud kirjanik oma kriisi lahendada.[10]

"Hingede ööd" tajuti eesti pagulaskirjanduses radikaalse teosena, sest eesti pagulaskultuuri jaoks olid modernismi normaalparadigma võtted võõrastavad. Pealegi valitses sõjajärgses eesti pagulaskirjanduses nostalgia ja rahvuslikkus.[10]

"Hingede öö" ja keskaja kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Undusk on oma artiklis "Rüütel, humanist ja eksistentsialist. Sisseminek "Hingede öösse"" välja toonud, et Karl Ristikivi "Hingede öös" ning ajaloolises sarjas esinevad keskaja kirjandusele omased mallid, tegelaskujundid ja kristlik ideestik.[5] Unduski käsitlus toetab Tiit Hennoste arusaama, et "Hingede öös" kasutatud tekstišabloonid ei ole uuenduslikud, vaid järgivad vanu kaanoneid.[4]

Ivar Grünthali arvates sarnanevad "Hingede öö" kolmandas osas tunnistajate tunnistuste ees leiduvad väikesed moraliseerivad proosapoeemid Anjou hertsogi René I teoses "Südame pildid" (Livre du coeur d'amour épris, 1475) kasutatud laadiga.[5]

Jaan Unduski sõnul järgib "Hingede öö" Dante Alighieri poeemi "Jumaliku komöödia" (Divina Commedia, kirjutatud 1307–1321) struktuuri.[5] "Jumaliku komöödia" struktuuri järgib ka "Hingede ööle" järgnev ajalooline sari.[11][6] Jaan Undusk on kõrvutanud “Hingede öö” esimest osa “Surnud Mehe maja” “Jumaliku komöödia” "Põrguga" ja "Hingede öö" kolmandat osa “Seitse tunnistajat” "Purgatooriumiga". "Hingede öö" lõpus tõuseb peategelane liftiga mäe jalamil (vrdl Dante purgatooriumi mäega) asuva Surnud Mehe maja katusele, kuid leiab end tõusueelse lähtepunktiga samal tasapinnal. "Jumaliku komöödia" purgatooriumi mäe tipus asetsevat maist paradiisi "Hingede öös" ei esine. Unduski meelest on ilmaliku pahupidise maise paradiisi vasteks ajaloolise sarja vaheteos “Imede saar”.[5] Dante teispoolse korrapärase maailma hierarhiad on labürintlikus Surnud Mehe majas segi paisatud. "Hingede öö" põrgus ehk esimeses osas "Surnud Mehe maja" esineb viiteid ka purgatooriumile ja paradiisile. Vastupidiselt "Jumaliku komöödia" üha suureneva valguse filosoofiale liigub "Hingede öö" minategelane järjest suurema pimeduse poole. Seetõttu võib vaadelda "Hingede ööd" ka "Jumaliku komöödia" paroodia või travestiana.[5] Georges Duby on nimetanud "Jumalikku komöödiat" "viimaseks katedraaliks". Duby sõnutsi väljendub nii "Jumalikus komöödias" kui ka gooti katedraalis uusplatonistlik-varakristlik valgusel ja eetikal põhinev struktuur, mille osalisteks on Jumal ja loodu.[12] "Jumalikku komöödiat" järgiv struktuur väljendub selgelt ajaloolise sarja kahes esimeses keskaega käsitlevas triloogias, milles eristuvad paradiisi-, purgatooriumi- ja põrguromaanid. Kuid "Hingede öö" Surnud Mehe majas on "Jumaliku komöödia" struktuuri aimav hierarhiline, valgusest särav ja omavahel armastuse sidemetega ühendatud maailm – gooti katedraal – kokku kukkunud.[6]

Jaan Undusk on välja toonud, et nii "Hingede öö" teksti kui ka ajaloolise sarja romaanidesse on põimitud Püha Graali müüt. Püha Graali müüti on töödelnud oma teostes keskaegsed kirjanikud Wolfram von Eschenbach (värsseepos "Parzival", kirjutatud ca 1200–1210) ja Chrétien de Troyes ("Perceval ou le Conte du Graal", kirjutatud 12. sajandi lõpukümnenditel). "Hingede öö" peategelast võib vaadelda graalirüütel Parzivalina ja Surnud Mehe maja Püha Graali lossina, mille peremees on surnud. "Hingede öö" peategelane otsib Surnud Mehe majas ringi ekseldes Püha Graali – kõrgemat tõde. Peategelane tundub oma teekonna lõpuks jõudvat äratundmiseni, et inimolemine on väärtus iseeneses, mis ei vaja enam edasisi põhjendusi. Surnud Mehe maja vapi ühel vapipoolel kujutatud kaks tervitavat kätt ja romaani lõpp rõhutavad ligimesearmastuse olulisust. Kui peategelane lahkub majast, ütleb talle tema teejuht Stanley: "Ära ainult lükka tagasi ühtki väljasirutatud kätt!" Kui peategelane Surnud Mehe majast väljub, kohtub ta kolme natuke purjus noormehega, kelle uueaastasoovid ja käesurumised ta vastu võtab.[5]

Jaan Undusk kõrvutab "Hingede öös" ja ajaloolises sarjas valitsevat juhuslikkust rüütliromaanide juhuslikkusega, mis on jumaliku plaani väljenduseks. Kõrgema plaani manifestatsiooniks on ka ajaloolist sarja läbivad korduvad nimed, sümboliseerides nime jumalast antust ja selle saatuslikkust. "Hingede öö" 20. sajandi maailmas valitseb "nimeskepsis, kadunud nime motiiv". Tegelaste nimed on neist võõrandunud – nimed on vahetatavad, neid asendatakse vahel isegi numbrikombinatsiooni, üldnime või vilistamisega. [5]

Karl Ristikivi hilisloomingu tegelaste ideaaliks on Jeesus Kristus[3] ja Maarja.[13] Sarnaselt Jeesus Kristusele on ka Ristikivi tegelased tihti ümbritsevaga oma eetiliste tõekspidamiste tõttu konfliktis ja nende üle mõistetakse kohut.[14] Kohtupidamise motiiv saab alguse "Hingede ööst" ja kandub edasi ajaloolise sarja teostesse. Ristikivi keskseid naistegelasi iseloomustatakse tekstis sageli Maarja sümbolite abil. Maarjat sümboliseerivad liilia, roos ja Ülemlaulu Vulgata tõlkest pärinev vormel hortus conclusus – 'suletud aed'[13] on nii “Hingede öö” kui ka ajaloolise sarja leitmotiivid. Ristikivi inimese ilmaliku sfääri kuuluvateks eetilisteks ideaalideks on (graali)rüütel[5] ja daam[6], mis on olulisteks kujunditeks nii "Hingede öös" kui ka ajaloolises sarjas. Rüütlil ja daamil on keskaegse religioosse ja kurtuaasse maailma vastastikuse ideeülekande tõttu ühisjooni nii Jeesuse kui ka Maarjaga.[12]

Tõlked[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Åndernes nat". Tõlge: Anne Behrndt. Brage, 1993.
  • "Ночь душ, или, Посторонний". Перевод: Людмила Симагина; редактор Эмма Дарвис. Таллинн: Л. Кoкк, 2009.
  • "Die Nacht der Seelen". Roman. Aus dem Estnischen von Maximilian Murmann. Berlin: Guggolz Verlag, 2019.[15]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Liiv, Toomas 2000. Karl Ristikivi kirjanikuna. – K. Ristikivi. Hingede öö. Tallinn: Avita, 288–300.
  2. "Karl Ristikivi "Hingede öö" ilmus esmakordselt saksa keeles" ERR kultuur, 30. august 2019
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Neithal, Reet 1994. Karl Ristikivi: arengulooline essee. Tallinn: Koolibri
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Hennoste, Tiit 2003. Karl Ristikivi “Hingede öö” kui tekst. – Eurooplaseks saamine. Kõrvaltkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 235–250.
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 Undusk, Jaan 1988. Rüütel, humanist ja eksistentsialist: Sisseminek “Hingede öösse”. – Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid I. Toim Pärt Lias. Tallinn: Eesti NSV Kirjanike Liit, 59–104.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Keedus, Krista 2018. "Taevase ja maise armastuse motiivid Karl Ristikivi "Hingede öös" ja ajaloolises sarjas". Juhendajad Marina Grišakova ja Eva Lepik. Magistritöö. Tartu Ülikool, maailmakirjanduse õppetool.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 Neithal, Reet 1988. Sümbolist eetikani: “Hingede öö”. – 75. Sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid II. Toim J. Undusk. Tallinn: Eesti NSV Kirjanike Liit, 9–30.
  8. Ristikivi, Karl. Hingede öö. Tallinn: Eesti Raamat. 1991.
  9. Ristikivi, Karl 1976. Rooma päevik. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 Hennoste, Tiit 2003. Modernism ja “Hingede öö”. 15 aastat hiljem. – Eurooplaseks saamine. Kõrvaltkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 281–300.
  11. Keedus, Krista 2010. Gooti katedraal kui Karl Ristikivi ajaloolise sarja esteetiline ideaal. – Acta Semiotica Estica 7: 33–63.
  12. 12,0 12,1 Duby, Georges 1999. Katedraalide aeg: kunst ja ühiskond 980–1420. Tallinn: Kunst.
  13. 13,0 13,1 Lepik, Eva; Heinapuu, Ott 2008. Pärisnimi kui leitmotiiv: nimi ja pagulus Karl Ristikivi ajalooliste romaanide tsüklis. – Nimetamise strateegiatest eesti kultuuris. Toim Ülle Pärli, Eva Lepik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 187–229.
  14. Pärlin, Liina 1998. Karl Ristikivi inimese müüt. Juhendaja Rein Veidemann. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, eesti kirjanduse õppetool.
  15. Nicole Henneberg. "Nacht der Seelen" von Karl Ristikivi: Orpheus in Stockholm Der Tagesspiegel, 7. mai 2019

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tiit Hennoste "Karl Ristikivi "Hingede öö" kui tekst" (Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid I. Toim. P. Lias. Tallinn, Eesti NSV Kirjanike Liit 1988, lk 105–122. Taastrükk: Tiit Hennoste "Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003". Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus 2003, lk 235–250)
  • Tiit Hennoste "Modernism ja "Hingede öö" 15 aastat hiljem. (Tiit Hennoste "Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003". Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus 2003, lk 281–300)
  • Krista Keedus "Taevase ja maise armastuse motiivid Karl Ristikivi "Hingede öös" ja ajaloolises sarjas" (Magistritöö. Juhendajad M. Grišakova, E. Lepik. Tartu Ülikool, maailmakirjanduse õppetool 2018)
  • Hasso Krull "Surnud mehe tõe maja. Väike psühhoanalüüs "Hingede ööst"" (Hasso Krull "Katkestuse kultuur". Vagabund 1996, lk 114–115)
  • Toomas Liiv "Karl Ristikivi kirjanikuna" (Karl Ristikivi "Hingede öö". Tallinn, Avita 2000, lk 288–300)
  • Reet Neithal "Sümbolist eetikani: "Hingede öö"" (Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsimaterjalid II. Toim. J. Undusk. Tallinn, Eesti NSV Kirjanike Liit 1988, lk 9– 30)
  • Reet Neithal "Karl Ristikivi. Arengulooline essee" (Tallinn, Koolibri 1994)
  • Reet Neithal "Inimese teekond Surnud Mehe majas" (Karl Ristikivi "Hingede öö". Tallinn, Avita 2000, lk 288–300)
  • Liina Pärlin "Karl Ristikivi inimese müüt" (Bakalaureusetöö. Juhendaja R. Veidemann. Tartu Ülikool, eesti kirjanduse õppetool 1998)
  • Tarja Soutkari "Nimemüstika ja sõnamäng: isikunimedest Karl Ristikivi romaanis "Hingede öö"" (Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000. Tallinn 2000, lk 357–361, Eesti Keele Instituudi toimetised 7)
  • Jaan Undusk "Rüütel, humanist ja eksistentsialist. Sisseminek "Hingede öösse" (Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid I, toim. P. Lias. Tallinn, Eesti NSV Kirjanike Liit 1988, lk 6–104)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]