Hingede öö

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Hingede öö
Autor Karl Ristikivi
Illustreerija Karin Luts
Päritolumaa Rootsi
Keel eesti
Žanr modernistlik romaan
Kirjastaja Eesti Kirjanike Kooperatiiv (originaal)
Eesti Raamat (eesti keeles)
Ilmumisaeg 1953 (originaal)
1991 (eesti keeles)
Lehekülgi 307 lk
ISBN 5450014996
(1991. a. trükk)

"Hingede öö" on Karl Ristikivi aastal 1953 Rootsis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel ilmunud modernistlik romaan, Ristikivi enda määratlusel realistlik muinasjutt.

"Hingede öö" torkab Ristikivi loomingus silma selle poolest, et olles modernistlik (sümbolistlik, sürrealistlik, eksistentsistlik), erineb see täiesti tema ülejäänud 16 realistlikust perekonna- ja ajaloolisest romaanist. Tähelepanuväärne on ka romaani asukoht Ristikivi loomingu ajateljel. Aastail 1938–1947 ilmus temalt viis, aastail 1961–1976 kaksteist romaani. Nende kahe perioodi vahelisel ajavahemikul 1947–1961, täpsemalt 1953. aastal ilmus ainult "Hingede öö".

"Hingede öö" ja selle järel avaldatud ajalooline sari (1961-1976) kuuluvad Karl Ristikivi metafüüsilisse loomeperioodi, mis sai alguse 1949. aastal ilmunud novelliga "Novell".[1]

Romaan on tõlgitud vene, taani ja saksa keelde.[2]

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Romaan koosneb kolmest osast: "Surnud mehe maja", lühikesest vahepalast "Kiri proua Agnes Rohumaale" ja "Kolm tunnistajat". Sündmustikku edastab minajututstaja. Esimeses osas läheb nimetu jutustaja oma kodust vana-aastaõhtul Stockholmi tänavale, et osa saada peomelust. Ta tunneb end lõbusate inimeste seas kutsumatu külalisena. Tänaval tähistavate inimeste suhtumine tundub talle koguni vaenulik. Peategelane uitab tänavail ringi ja satub ühes majas toimuvale kontserdile. Peagi avastab ta, et tegu on kummalise labürintliku majaga, kus on oodata pulmi ja tähistatakse kellegi matuseid.

Teine osa "Kiri proua Agnes Rohumaale" kätkeb endas vastust kirjale, mille on saatnud fiktsionaalne lugeja proua Agnes Rohumaa. Autori vastusest proua Rohumaale ilmneb, et viimane ei ole "Hingede öö" esimese osaga rahul. Autor tsiteerib lõike Agnes Rohumaa kirjast ja põhjendab kirjas oma valikuid. Nördinud lugeja hukkamõist ja autori põhjendused tekitavad eelhäälestuse kolmandale osale, kus tegeldakse kohtumõistmise ja enda kaitsmisega.

Kolmandas osas annavad seitse tunnistajat tunnistusi seitsme surmapatu kohta. Viimaseks tunnistajaks on peategelane. Teose lõpus näeb peategelane lõpuks kirstus Surnud meest ja satub pärast seda purskkaevuga ruumi. Lõpuks kohtub minategelane teejuhti, kes viib ta liftini. Peategelane tõuseb sellega üles ja väljub Surnud mehe maja katusel. Ta avastab, et maja on rajatud mäe najale, nii et katuselt on võimalik sammuda tänavale.

Tõlgendused[muuda | muuda lähteteksti]

"Hingede öös" on oluline ruum, Surnud mehe maja. Peategelane siseneb majja vahetult enne aastavahetust. Majast väljub ta uue aasta pimedal hommikutunnil. Sellest hoolimata näib tegevus kestvat palju pikemas ajavahemikus. Muljet süvendavad minategelase minevikumeenutused. Tegevustik toimub 1950-ndate alguses, kuid majja sisenedes konkreetne ajaline raamistik kaob. Ajal pole enam tähendust.

"Hingede ööd" ja ajaloolise sarja romaane ühendavad paljud leitmotiivid.[3] Seetõttu on kasulik vaadelda ja tõlgendada neid tekste kui ühtset tervikut. "Hingede öö" järgib "Jumaliku komöödia" struktuuri. [4] Dante teose struktuuri järgib ka "Hingede ööle" järgnev ajalooline sari. [5] George Duby on nimetanud "Jumalikku komöödiat" "viimaseks katedraaliks". Duby sõnutsi väljendub nii "Jumalikus komöödias" kui ka gooti katedraalis uusplatonistlik-varakristlik valgusel ja eetikal põhinev struktuur, mille osalisteks on Jumal ja loodu.[6] "Hingede öö" on "Jumaliku komöödia" paroodia. Jaan Undusk on kõrvutanud “Hingede öö” esimest osa “Surnud mehe maja” “Jumaliku komöödia” põrguga ja kolmandat osa “Seitse tunnistajat” purgatooriumiga. “Hingede öös” paradiisi ei ole. Unduski meelest on ilmaliku pahupidise paradiisi vasteks ajaloolise sarja vaheteos “Imede saar”.[4] "Hingede öös" ei eristu erinevad tasandid nii selgelt nagu ajaloolise sarja kahe esimese triloogia romaanides. "Põrgus" esineb viiteid ka purgatooriumile ja paradiisile. Vastupidiselt "Jumaliku komöödia" üha suureneva valguse filosoofiale liigub minategelane järjest suurema pimeduse poole. Hierarhiline, valgusest särav ja omavahel armastuse sidemetega ühendatud maailm – gooti katedraal – on kokku kukkunud.[3]

Tõlked[muuda | muuda lähteteksti]

"Ночь душ, или, Посторонний". Перевод: Людмила Симагина; редактор Эмма Дарвис. Таллинн: L. Kokk, 2009.

„Die Nacht der Seelen“. Roman. Aus dem Estnischen von Maximilian Murmann. Guggolz Verlag, Berlin 2019.[7]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tiit Hennoste "Karl Ristikivi "Hingede öö" kui tekst" (Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid I. Toim. P. Lias. Tallinn, Eesti NSV Kirjanike Liit 1988, lk 105–122. Taastrükk: Tiit Hennoste "Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003". Tartu Ülikooli Kirjastus 2003, lk 235–250)
  • Tiit Hennoste "Modernism ja "Hingede öö" 15 aastat hiljem. (Tiit Hennoste "Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk. Artikleid ja arvamusi 1986–2003", Tartu Ülikooli Kirjastus 2003, lk 281–300)
  • Hasso Krull "Surnud mehe tõe maja. Väike psühhoanalüüs "Hingede ööst"" (Hasso Krull "Katkestuse kultuur". Vagabund 1996, lk 114–115)
  • Tarja Soutkari "Nimemüstika ja sõnamäng: isikunimedest Karl Ristikivi romaanis "Hingede öö"" (Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril 2000. Tallinn 2000, lk 357–361, Eesti Keele Instituudi toimetised 7)
  • Jaan Undusk "Rüütel, humanist ja eksistentsialist. Sisseminek "Hingede öösse" (Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid I, toim. P. Lias. Tallinn, Eesti NSV Kirjanike Liit 1988, lk 6–104)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Liiv, Toomas 2000. Karl Ristikivi kirjanikuna. – K. Ristikivi. Hingede öö. Tallinn: Avita, 288–300.
  2. "Karl Ristikivi "Hingede öö" ilmus esmakordselt saksa keeles" ERR kultuur, 30. august 2019
  3. 3,0 3,1 Krista Keedus. "Taevase ja maise armastuse motiivid Karl Ristikivi "Hingede öös" ja ajaloolises sarjas". Tartu: Tartu Ülikool, 2018 (magistritöö)
  4. 4,0 4,1 Undusk, Jaan 1988. Rüütel, humanist ja eksistentsialist: Sisseminek “Hingede öösse”. – Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid I. Toim Pärt Lias. Tallinn: Eesti NSV Kirjanike Liit, 59–104.
  5. Keedus, Krista 2010. Gooti katedraal kui Karl Ristikivi ajaloolise sarja esteetiline ideaal. – Acta Semiotica Estica 7: 33–63.
  6. Duby, George 1999. Katedraalide aeg: kunst ja ühiskond 980–1420. Tallinn: Kunst.
  7. Nicole Henneberg. „Nacht der Seelen“ von Karl Ristikivi: Orpheus in Stockholm Der Tagesspiegel, 7. mai 2019

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]