Ilmar Rebane

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib õigusteadlasest ja advokaadist; EÜS-i auvilistlase (1907–2001) kohta vaata artiklit Ilmar Rebane (jurist)

Ilmar Rebane
Sündinud 4. august 1912
Peterburi, Venemaa
Surnud 13. juuni 1995 (82-aastaselt)
Tartu, Eesti
Rahvus eestlane
Kodakondsus Eesti
Alma mater Tartu Ülikool
Moskva Riiklik Ülikool
Haridus doktorikraad õigusteaduses
Elukutse professor,
advokaat
Tunnustus Eesti NSV teeneline jurist (1987)
Abikaasa Linda Rebane (1937–1968),
Aino-Eevi Lukas (1968–1995)
Lapsed Ene (1939),
Jüri (1947)
Vanemad Aleksander Rebane,
Emilie Rebane
Sugulased Leida Loone (õde),
Eero Loone (õepoeg)
Oudekki Loone

Ilmar Rebane (4. august 1912 Peterburi13. juuni 1995 Tartu) oli Eesti NSV ja Eesti õigusteadlane. Rebast loetakse üheks kriminoloogiateaduse alusepanijaks Eestis. Ta publitseeris ligi nelisada tööd, neist kümmekond monograafiat ning kaasautorina mitu kriminaalõiguse õpikut.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Nooruspõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Ilmar Rebane sündis Peterburis 4. augustil 1912 rätsepast isa Aleksandri ja pedagoogist ema Emilie Rebase perre. Perekond opteerus 1920. aastal Eestisse ja asus elama Tartusse. Rebase isa suri 1921. aastal, mille järel kolis ema oma nelja lapsega Riisiperre.[1]

1922. aastal siirdus perekond Tallinna. Algkooli lõpetamise järel jätkas 1924. aastast Rebane Jakob Westholmi Gümnaasiumis, kus ilmnes tema huvi filoloogiliste ainete ja kirjanduse vastu. Ta õppis iseseisvalt selgeks soome ja vene keele ning käis ungari, itaalia ja esperanto keele kursustel. Ta osales ka noorsooliikumises, olles gümnaasiumi õpilasühingu ja Tallinna Koolinoorsoo Kultuuriühingu esimees. Rebane lõpetas õpingud Westholmi gümnaasiumis kiitusega 1930. aastal.[1]

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast ajateenistust (aastatel 1930–1931) Eesti sõjaväes astus Rebane 1931. aasta sügisel Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, erialadeks olid romaani filoloogia, eesti keel ja kirjandus ning rahvaluule. Tema gümnaasiumiaja ja ülikooli algusaastate loomingukatsetusi ja tõlkeid avaldati ajakirjanduses ja mitmes kogumikus. Ulatuslikumaks tõlkeks oli Romain Rollandi "Noored armastajad" (Tartu, 1935). Õpingute ajal liitus ta üliõpilasseltsiga Veljesto.[1]

"Pierre et Luce", mille Rebane eesti keelde tõlkis (pealkirjaga "Noored armastajad")

1932. aastal lasi Rebane end üle viia õigusteaduskonda ja astus Veljestost välja. Ta täiendas end välismaal õppides, veetes 1933. aasta suve Eestimaa Töölisühingute Keskliidu stipendiaadina Soomes Ametiühingute Keskliidu Koolis ja 1934. aastal kuu Poolas rahvusvahelisele üliõpilaste sümpoosionil.[1]

Samaaegselt oli Rebane tegev poliitikas. Aastatel 1932–1933 kuulus ta Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei ridadesse. 1933. a sügisel juhtis ta vapsidevastast Tartu töölisorganisatsioonidevahelist büroo tegevust. Ta osales Tartu Noorsotsialistliku Ühingu töös, oli Akadeemilise Sotsialistliku Ühingu sekretär ja Tartu Töölisühingute Keskliidu juhatuse liige.[1]

Poolast naastes arreteeris poliitiline politsei Rebase, kahtlustades teha Kominterni agentide õhutusel kommunistliku agitatsiooniga korraldamises Tartu töölisorganisatsioonides. Tõendite puudumise tõttu mõistis sõjaringkonnakohus Rebase õigeks. Vahi alt vabanedes jätkas Rebane õpinguid. 1935. aastal liitus ta radikaalse üliõpilasseltsiga Ühendus. Rebane lõpetas õpingud õigusteaduskonnas cum laude 17. aprillil 1936.[1]

Tööpõlv iseseisvas Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast praktikat Eesti Panga juriskonsultuuris töötas septembrist 1936 Rebane advokatuuris vannutatud advokaadi abina. Sama aasta novembris valiti ta Tööliskoja sekretäriks ning peasekretäriks. Samuti kinnitati samal aastal Rebane diplomeeritud edasiõppijaks kriminaalõiguse ja -protsessi alal, kuid viidi varsti üle haldusõiguse ja -protsessi kateedri juurde, kus tema juhendajaks sai Artur-Tõeleid Kliimann.[1]

Tööliskoja peasekretäri rollis oli ta aastatel 19361938, samaaegselt töötas ta advokaadina Tallinnas ja Tartus.[2] 1937. aastal osales Rebane Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konverentsil Genfis Eesti tööliste esindajana. 1938. aastal nimetati ta õiguskantsleri nõunikuks, riigiteenistuse tõttu pidi ta loobuma advokatuuris töötamisest. Nõunikuna töötas ta 1940. aastani, mil Eesti okupeeriti.[1]

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestusmärk tööpataljonis hukkunutele Karpinskis

Pärast õiguskantsleri ametkonna likvideerimist töötas Rebane komisjoni liikmena välja projekte Eesti omariikluse aegse seadusandluse muutmiseks. 1940. aasta lõpul ja 1941. aasta esimestel kuudel töötas ta juriskonsuldina mitmes tervishoiu ja kommunaalmajanduse süsteemi asutuses. Sama aasta aprillis võeti ta Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi liikmeks ja määrati tööle Tartu Õigusnõuandlasse, kus töötas kuni sõjani.[1]

Pärast Saksamaa sissetungi Nõukogude Liitu mobiliseeriti 27. juulil 1941 Rebane Punaarmeesse. Aastatel 1941–1943 oli ta Nõukogude Liidus tööpataljonides, kõigepealt Leningradis, siis Uurali tööpataljonis. Siis suunati ta 1. eesti tagavaralaskurpolgu koosseisus rindele.[1][2]

Ta demobiliseeriti Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) väljakutsel 1944. aasta jaanuaris ja suunati Moskvasse õppima sihtaspirantuuris Moskva Riiklikus Ülikoolis, kus tema juhendajaks oli Aron Trainin. Ta kaitses oma dissertatsiooni teemal "Õpetus kuriteost osavõtust" MRÜ õigusteaduskonna nõukogu ees 7. märtsil 1945, mille eest sai õigusteaduste kandidaadikraadi. 16. detsembril 1946. alustas Rebane doktorantuuri kaugõpinguid NSV Liidu Teaduste Akadeemia Riigi- ja Õiguse Instituudis.[1]

Tööpõlv Eesti NSV-s[muuda | muuda lähteteksti]

Doktorantuuriga samal ajal koostas Rebane RKN-i korraldusel Eesti NSV töökoodeksi projekti. Kandidaadikraadi omandamise järel määrati ta 1945. aastal TRÜ kriminaalõiguse dotsendiks ning ta jätkas ka tööd advokaadina Tartu Õigusnõuandlas. Rebane kõrvaldati 8. mail 1950 ülikoolist, sest teda süüdistati kodanlikus natsionalismis, samuti arvati ta mais välja ka advokatuurist ja doktorantuurist. Aastatel 1950–1954 leidis ta tööd Tallinna erinevates ettevõtetes juriskonsuldina ja laojuhatajana.[1]

Rebane vabanes süüdistustest 1954. aastal. 27. novembril võeti ta uuesti advokatuuri ja ta asus tööle Tallinna I Õigusnõuandlas. Samuti sai ta taas ülikoolis tööle asuda kriminaalõiguse õppejõuna.[2] Aastatel 1957–1960 osales ta Eesti NSV kriminaalkoodeksi väljatöötamisel ja oli üks selle põhikoostajatest. 1966. aastal sai Rebane TRÜ kriminoloogia probleemlaboratooriumi teaduslikuks juhendajaks (vahepeal ka juhatajaks), kus ta mängis olulist rolli kriminoloogiaalaste tööde seeria publitseerimisel. Ta oli ka mitme õigusteaduse haru, näiteks parandusliku töö õiguse, kohtukõne, õiguskasvatuse teooria, rajaja. Ta töötas laboratooriumi juhendajana 1976. aastani.[1]

Tartu Riiklik Ülikool, kus Ilmar Rebane oli õppejõud

1968. aasta juunis kaitses Rebane Moskvas NSV Liidu Prokuratuuris oma doktoridissertatsiooni "Veenmine ja sund võitluses rünnetega Nõukogude õiguskorra vastu". 1969. aasta 13. juunil anti talle õigusteaduste doktorikraad ja 26. septembril valiti Rebane TRÜ kriminaalõiguse professoriks, mille kutse kinnitati 9. detsembril 1970. Õppejõuna luges ta loenguid ja erikursusi kriminaalõigusest, kohtukõnest, kohtustatistikast, sõjakriminaalõigusest, oponeeris kandidaadi- ja doktoritööde kaitsmiseid Leningradis ja Tartus ning juhendas menetluspraktikate, kandidaadi-, kursuse- ja diplomitööde kirjutamist. Ta töötas välja mitmed kriminaalõiguslikud mõisted ja tegi kaastööd ENE-le, seletades lahti õiguslikke märksõnu.[1]

Rebane esines ka mitmetel rahvusvahelistel konverentsidel. 1974. aastal luges professor Rebane Läti Riikliku Ülikooli kutsel loengukursuse sealses õigusteaduskonnas. 1985. aastal kuulus ta Austria kolleege külastanud Nõukogude juristide delegatsiooni ning 1990. aastal oli ta külalislektor Salzburgi Ülikoolis.[1]

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi hoone. Rebane oli aastatel 1990–1992 presiidiumi nõunik.

Perestroika ja iseseisev Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Perestroika ajal mängis Rebane rolli Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi taasasutamisel 1988. aastal ning ta oli aastatel 19881991 seltsi esimees, pärast seda auliige. 1990. aastast kuni 1992. aastani pärast Eesti taasiseseisvumist oli Rebane Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi nõunik.[1][2]

Eesti iseseisvumise järel liitus Rebane Société Internationale de Defense Sociale ja Association Internationale de Droit Penal ühingutega. Aastatel 1992–1993.oli ta Põhiseaduse Assamblee nõunik, aastatel 1992–1994 põhiseadusest tulenevate seaduste eelnõude ekspertgrupi juht. 1993. aastal sai Rebasest Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja Eesti Advokatuuri auliige.[1][2]

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Rebane suri 13. juunil 1995. 1997. aastal andis Rebase abikaasa Aino-Eevi Lukas tema arhiivipärandi üle Tartu Ülikooli raamatukogule, millest korraldati Rebase isikuarhiiv.[1] Sihtasutuse Eesti Õiguskeskus juures töötas 2001. aastast Ilmar Rebase fond, mis andis 2002. aastast mitu aastat välja temanimelist stipendiumi.[3][4]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Rebane abiellus 1937. aastal Linda Rebasega. Abielus sündisid tütar Ene (1939) ja poeg Jüri (1947). Abielu lahutati 1968. aastal. Samal aastal abiellus Rebane advokaadi Aino-Eevi Lukasega.[1]

Rebase õde oli ajalooprofessor Leida Loone.[2] Leida Loone poeg on filosoofiaprofessor Eero Loone, kelle tütar on Oudekki Loone.[5][6]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Algteadmisi kriminoloogiast" (1975)
  • "Algteadmisi kriminaalõigusest" (1984)
  • "Kohus. Kaebealune. Kaitsja" (1987)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 Kibal, Margit (2012). "Rebane, Ilmar. Isikuarhiiv". Tartu Ülikooli raamatukogu.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Rebane, llmar". Eesti entsüklopeedia. Kd 14. Lk 417.
  3. Pruks, Peep (2002). "Prof Ilmar Rebase stipendiumi esimene stipendiaat on Andres Parmas". Juridica.
  4. "Prof. Ilmar Rebase stipendiumi fond". Tartu Ülikooli Sihtasutus. Vaadatud 14. veebruaril 2024.
  5. Ruutsoo, Rein (28. mai 2005). "Eesti mõttekultuuri suursaadik". Postimees.
  6. Allas, Liana (9. juuli 2022). "Kolm põlvkonda matemaatikuid – kas geenid või kodune õhkkond?". Wõrumaa Teataja. Lk 9.