Eesti NSV advokaatide kolleegium

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Eesti NSV Advokaatide Kolleegium)

Eesti NSV Advokaatide Kolleegium (Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Advokaatide Kolleegium; vene keeles Эстонская Советская Социалистическая Республика коллегия адвокатов; aastatel 1953–1961 Eesti NSV Advokatuur) oli Eesti NSV-s 29. oktoobril 1940 asutatud advokaatide kutseühendus, mis korraldas õigusteenuse osutamist avalikes ja erahuvides ning kaitses advokaatide kutseõigusi.

Algusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

29. oktoobril 1940 Eesti NSV kohtu rahvakomissari kinnitatud põhimääruse alusel sai kohtu rahvakomissariaat ülesande juhtida advokatuuri tööd määrustiku alusel. Kohtute, advokatuuride ja notarite tööd hakati Andres Jõekääru juhendamisel kujundama Nõukogude mudelile vastavaks.[1]

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määruse alusel moodustati 1. märtsil 1941 Eesti NSV Advokaatide Kolleegium.[2] Kohaldama hakati NSV Liidu määrustikku, mis oli saanud NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu kinnituse. Samuti tuli määrustik avaldada eestikeelses tõlkes. Senine advokatuur ja selle organid likvideeriti. Kohtutes asjaajamiseks väljaantud volikirjad kaotasid kehtivuse kuu aja jooksul pärast määruse avaldamist. Isikud, kes kuulusid senisesse advokatuuri, võisid selle hetkeni osaleda kohtutes volinikena.[3]

Kohtu rahvakomissar moodustas Advokatuuri Organiseerimise Büroo, mille ülesanne oli kujundada nõukogulik ning riigikontrollile alluv advokaatide kolleegium. Et astuda kolleegiumi liikmeks, polnud juriidiline kõrgharidus esmatähtis, kuid isikul pidi olema varasem töökogemus prokuratuuris, kohtus või mõnes muus õigusorganis. Advokaatide tagandamise õigus oli NSV Liidu Kohtu Rahvakomissariaadil.[4]

Esimene üldkoosolek[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi üldkoosolek toimus 1. märtsil 1941. aastal. Koosolekul osales 114 inimest. Liikmeks soovis astuda 473 inimest, neist 145 võeti vastu. Sama aasta juunis alanud II maailmasõja ja sakslaste pealetungi tõttu advokaatide kolleegiumi tegevus lõpetati ning taastati alles sõja lõppedes.[5] Koosolekul valiti 7-liikmeline presiidium ning sama suur revisjonikomisjon. Presiidiumi esimeheks valiti Mihkel Mihkelson, revisjonikomisjoni esimeheks Jakob Lurje. On kaheldav, et tegu oli siiski tõeliste valimistega, tõenäolisemalt kinnitati kõrgemal varem kooskõlastatud nimekiri.[6]

II maailmasõja järgne aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti NSV Advokaatide Kolleegium taastati 1944. aasta oktoobris, mil Nõukogude väed olid naasmas Eesti aladele.[7] Kolleegium pidi alustama sisuliselt puhtalt lehelt, sellesse vastuvõttu pidid taotlema kõik. Kuuluvus varasematesse advokatuuridesse ei olnud oluline. Suurem osa vastu võetud isikuid oli Eestis sündinud, kasvanud, lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, juba advokaadina või advokaadiabina töötanud ja ei kuulunud ühessegi parteisse. Advokaatide Kolleegiumisse ei saanud kuuluda ükski endisaegse advokatuuri liider.[8] Eestisse jäänud advokaadid võttis kohtu rahvakomissariaat arvele ning neile väljastati ajutised tõendid.[9]

1944. aastal peeti esimene kolleegiumi üldkoosolek pärast sõda. Koosolekul valiti ka uuesti kolleegiumi presiidium.[10] Eesti NSV Advokaatide Kolleegium oli oma olemuselt advokatuuri alal tegutsevate kodanike vabatahtlik ühing. Linnades ja rajoonides asutati õigusnõuandlaid, et kolleegiumi tööd organiseerida ning elanikele ja asutustele soovi korral juriidilist abi osutada. Kolleegium tegutses Eesti NSV Kohtuministeeriumi alluvuses 1952. aastani. Paljud advokaadid vahetusid 1947. aastal alanud ideoloogilise puhastustöö käigus. Advokaadid, kes olid varem töötanud Eesti Vabariigi aegsetes advokatuurides ning seejärel viibinud sakslaste okupeeritud territooriumil, pidid poliitilistel põhjustel lahkuma. Samuti langesid soosingust välja üliõpilaskorporatsioonidesse kuulunud advokaadid.[11] Leidus ka olukordi, kus kolleegiumist visati välja kutse-eetikat rikkunud advokaadid ning need, kes väljendasid vastuhakku kõrgema võimu tahtele.[12]

1952. aastal jõudis lõpule Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi tegevus kooskõlas Eesti NSV Ülemnõukogu seadlusega.

1953. aastal alustas Eesti NSV Kohtuministeeriumi alluvuses taas tegevust Eesti NSV Advokaatide Kolleegium, mis sai uueks nimeks Eesti NSV Advokatuur. Nimemuutus toimus Eesti NSV ministrite määruse järgi, mille alusel kehtestati ka Eesti NSV Advokatuuri üldine määrustik. Eesti NSV presiidium vahetas samuti nime ning kandis edaspidi nimetust Eesti Advokatuuri Nõukogu. Uued nimemuutused tulid aastal 1961, kui kehtestati uus põhimäärus. Eesti NSV Advokatuuri nimeks sai taas Eesti NSV Advokaatide Kolleegium ning Eesti NSV Advokatuuri Nõukogu kasutas samuti edaspidi varasemat nime Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi Presiidium.[13]

1961. aasta põhimäärusega algas advokatuuri tegevuses etapp, mida võib nimetada selle kuldajaks. Kohtumõistmisest eemaldusid mitmed isikukultuse harrastajad, samuti vähenes kõrgema võimu sekkumine advokatuuri korraldusse. Siiski säilis teatud määral kommunistliku partei poolvarjatud järelevalve.[14]

Uus põhimäärus jõustus 1966. aastal ning edaspidi allusid kõik õigusorganid Eesti NSV Ministrite Nõukogu juurde kuuluvale juriidilisele komisjonile. 2. novembril 1970. aastal moodustati Eesti NSV Justiitsministeerium.[15]

1970. aastatel suurendati jällegi täitevvõimu kontrolli advokatuuri tegevuse üle. Kolleegiumi tegevuse üle tegi järelevalvet ka EKP Keskkomitee administratiivosakond, kes omakorda allus Moskvas asuvale partei keskaparaadile. Partei ja ministeeriumi esindajad hakkasid osalema kolleegiumi presiidiumi koosolekutel, nendesse ka sekkuma.[16] Advokatuurile hakkas saabuma järjest enam juhtkirju ja aruandmiskohustusi. Kuna advokatuuril oli oma valdkonnas aastakümnetepikkune kogemus, oli selline jälgimine ja õpetamine solvav.[17]

1980. aastatel hakati kõnelema nõukogude ühiskonna revolutsioonilisest ümberkorraldusest ning sellest ideest hakkas lähtuma ka advokaatide kolleegium. Tähelepanu suunati süüdistatavate kaitseõiguste laiendamisele, dokumentide väljanõudmise kergendamisele, bürokraatia vähendamisele, ka töötingimuste parandamisele. Oluline oli, et presiidium esitaks organitele ettepanekud advokatuuri põhimääruse muutmiseks, mille eesmärk oli omakorda arendada advokatuuri tegutsemise demokraatlikke põhimõtteid.[18]

1980-ndate lõpul jätkas advokatuur aktiivset ühiskondlikku tegevust, hakati järjest enam rääkima õigusriigist. 1991. aastal avaldas advokatuur märkimisväärset toetust Eesti õigussüsteemi puhastamiseks NSV Liidu ideoloogiast.[19] 1992. aastal kujundati tolleks hetkeks juba Eesti advokaatide kolleegium ümber ja taastati Eesti Advokatuuri tegevus, millest sai ka kolleegiumi õigusjärglane.[20]

Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrgharidusega advokaate oli II maailmasõja lõppedes umbes 98%. 110 advokaadist oli 1959. aastaks tööle jäänud vaid 81. Neist kolmandikul puudus kõrgharidus. Suur advokaatide väljaheitmine leidis aset NSV Kohtuministeeriumi otsusel aastail 1944–1951. Sellel ajavahemikul loobuti 71 advokaadi teenustest. (1990. aastal toimunud Advokaatide Kolleegiumi Presiidiumi istungil tunnistati advokaatide väljaheitmine põhjendamatuks.)[21] Pärast 1951. aastat hakkas advokaatide arv järk-järgult kasvama. 1965. aastal oli kolleegiumis advokaate 128, kuid 1979. aastaks juba 155. Taasiseseisvumise ajaks oli kõrgharidusega advokaatide arv kasvanud 183-ni. Vastuvõetavate advokaatide arvu otsustab üldkoosolek, kus määratakse igal aastal, mitu uut advokaati vastu võetakse.[22]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Advokatuuri ajalugu. Eesti Advokatuuri koduleht. https://www.advokatuur.ee/est/advokatuur/ajalugu[alaline kõdulink] (25.10.2021).
  2. ↑ Advokatuuri ajalugu. Eesti Advokatuuri koduleht. https://www.advokatuur.ee/est/advokatuur/ajalugu[alaline kõdulink] (25.10.2021).
  3. ↑ Euroopa arhiiviportaal. https://www.archivesportaleurope.net (26.10.2021).
  4. ↑ Euroopa arhiiviportaal. https://www.archivesportaleurope.net (26.10.2021).
  5. ↑ Advokatuuri ajalugu. Eesti Advokatuuri koduleht. https://www.advokatuur.ee/est/advokatuur/ajalugu[alaline kõdulink] (25.10.2021).
  6. ↑ Advokatuuri ajalugu. Eesti Advokatuuri koduleht. https://www.advokatuur.ee/est/advokatuur/ajalugu[alaline kõdulink] (25.10.2021).
  7. ↑ Advokatuuri ajalugu. Eesti Advokatuuri koduleht. https://www.advokatuur.ee/est/advokatuur/ajalugu[alaline kõdulink] (25.10.2021).
  8. ↑ Lauri Vahtre. Eesti Advokatuuri ajalugu 1919–1994. Kirjastus Ilo, 2005, lk 75
  9. ↑ Advokatuuri ajalugu. Eesti Advokatuuri koduleht. https://www.advokatuur.ee/est/advokatuur/ajalugu[alaline kõdulink] (25.10.2021).
  10. ↑ Arhiivi infosüsteem. http://ais.ra.ee (26.10.2021).
  11. ↑ Arhiivi infosüsteem. http://ais.ra.ee (26.10.2021).
  12. ↑ Lauri Vahtre. Eesti Advokatuuri ajalugu 1919–1994. Kirjastus Ilo, 2005, lk 87–88
  13. ↑ Euroopa arhiiviportaal. https://www.archivesportaleurope.net (26.10.2021).
  14. ↑ Lauri Vahtre. Eesti Advokatuuri ajalugu 1919–1994. Kirjastus Ilo, 2005, lk 132–133
  15. ↑ Euroopa arhiiviportaal. https://www.archivesportaleurope.net (26.10.2021).
  16. ↑ Lauri Vahtre. Eesti Advokatuuri ajalugu 1919–1994. Kirjastus Ilo, 2005, lk 149–150
  17. ↑ Lauri Vahtre. Eesti Advokatuuri ajalugu 1919–1994. Kirjastus Ilo, 2005, lk 158–159
  18. ↑ Lauri Vahtre. Eesti Advokatuuri ajalugu 1919–1994. Kirjastus Ilo, 2005, lk 179
  19. ↑ Lauri Vahtre. Eesti Advokatuuri ajalugu 1919–1994. Kirjastus Ilo, 2005, lk 189
  20. ↑ "Suri vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov". ERR. 12.12.2019.
  21. ↑ Advokatuuri ajalugu. Eesti Advokatuuri koduleht. https://www.advokatuur.ee/est/advokatuur/ajalugu[alaline kõdulink] (25.10.2021).
  22. ↑ Advokatuuri ajalugu. Eesti Advokatuuri koduleht. https://www.advokatuur.ee/est/advokatuur/ajalugu[alaline kõdulink] (25.10.2021).
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_NSV_advokaatide_kolleegium&oldid=6525676"