Noored Kotkad

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib organisatsioonist; filmi kohta vaata artiklit Noored kotkad.

Noored Kotkad


Kotkamärk.png
Kotkamärk
Lühend NK
Moto Alati valmis
Tüüp Patriootlik noorteorganisatsioon
Õiguslik staatus Avalik organisatsioon
Eesmärk Kodanikukasvatus ja huvitegevus
Peakorter Toompea 8, 10142 Tallinn
Asukoht Eesti
Liikmed Umbes 3000
Emaorganisatsioon Kaitseliit
Allorganisatsioon NK malev
Töötajate arv 16

Noored Kotkad, lühendatult noorkotkad, on Kaitseliidu alluvuses tegutsev vabatahtlik isamaalis-patriootlik poisteorganisatsioon.

Kuigi tehakse koostööd Kaitseliidu või kaitseväe asutustega ning paljud noorliikmed ja noortejuhid kannavad sageli üritustel kaitseväe (või muud sõjaväelist) vormiriietust, ei ole organisatsiooni näol tegemist Eesti kaitsejõudude osaga.

Eesmärk[muuda | muuda lähteteksti]

Organisatsiooni ülesanneteks on skautlike kasvatusmeetodite ja treeningu kaudu kasvatada noortes tasakaalukust, sõbralikkust, ausust, südamlikkust ja viisakust, arendada tööarmastust, juhtimisoskust, otsustusvõimet, visadust, iseseisvust ja enesevalitsemist, süvendada noortes armastust oma kodu ja isamaa vastu, valmistada neid ette kaitseväeteenistuseks ning anda oskusi hädasolija abistamiseks.

Koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Üldjuhtimine ja liikmeskond[muuda | muuda lähteteksti]

Organisatsiooni peavanema kohusetäitja on Silver Tamm ja tegevust juhib Noorte Kotkaste pealike keskkogu koos keskjuhatusega.

Organisatsiooni liikmeteks võivad olla kõik 7–18-aastased Eesti Vabariigi meessoost kodanikud, kes armastavad oma isamaad ning tunnustavad ja järgivad noorkotkaste seadusi ja kombeid. Noorte Kotkaste organisatsiooni kuulub vastavalt ajakirja Kaitse Kodu! 2009 avaldatud andmetele kokku umbes 3000 alaealist liiget ja noortejuhti.

Struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

  • Noorkotkaste malev tegutseb Kaitseliidu maleva (Viru, Tallinna jne) juures. Kokku on sarnaselt Kaitseliiduga 15 malevat. Noorkotkaste maleval on oma pealik ja juhatus. Kaitseliidu malevas on ametis ka palgaline noorteinstruktor. Malev jaguneb rühmadeks, vahel ka malevkondadeks, mis omakorda jagunevad rühmadeks.
  • Noorkotkaste rühm on põhiline allüksus. Rühm võib olla territoriaalne, kuuluda kooli juurde või olla eriotstarbeline (tehnikarühm, mererühm vms). Rühmapealik on reeglina täiskasvanud noortejuht (kotkajuht) ja tema abi vanem või kogenum noorkotkas. Rühmapealiku põhiülesanneteks on rühma tegevuse planeerimine, kokkusaamiste (koonduste) läbiviimine, rühma liikmete osaluse arvestuse pidamine ja malevast tuleva info vahendamine noorkotkastele koos tagasiside andmisega. Rühmad jagunevad salkadeks.
  • Noorkotkaste salk (sõjanduses vastab sellele jagu või grupp) on väikseim noorkotkaste allüksus, kuhu kuulub tavaliselt 6–8 poissi/noormeest. Salk võib koosneda ühe kooli, piirkonna või vanusegrupi poistest, aga ka olla üldine. Salka juhib tublimast noorkotkast salgapealik, kellel võib olla ka määratud abi.

Tegevus ja väljaõpe[muuda | muuda lähteteksti]

Noorkotkaste salga/rühma koondustel õpitakse tundma kodumaad, Eesti ajalugu ja skautlikke oskusi. Otsesidemete tõttu Kaitseliiduga on võimalik saada ka riigikaitselist ettevalmistust ja kõike muud, mis selles eas poisse huvitab. Rühmade ja malevate laagreid viiakse läbi erinevatel aastaaegadel, tihti koos kodutütardega.

Igal aastal toimub ka üleriigilisi laagreid ja üritusi. Noorkotkaste malevad võistlevad omavahel näiteks suusatamises, orienteerumises, laskejooksus, males, kabes, sportpüssist laskmises ja paljus muus. Vastavalt Kaitseliidu seadusele on noorkotkastele lubatud lapsevanema loal läbi viia sõjaväerelvade väljaõpet ja neist tiirulaskmisi alates 12. eluaastast. Relvi ja sõjandust õpetatakse preemiana vanematele noorkotkastele, kes järgivad organisatsiooni sisekorda ja põhimõtteid. Igal aastal korraldatakse ajaloolise Erna luureretke eeskujul loodud Mini-Erna luurevõistlust, millel saavad osaleda ka teised noorteorganisatsioonid.

Alates 2013. aastast on 12–18-aastastel noorkotkastel üldkehalise testi sooritamise võimalus. Test koosneb kätekõverdustest, istessetõusudest ja 1,5 km jooksust. Tulemust arvestatakse koondpunktisummana vastavalt vanusele.

Noored Kotkad on edukalt esinenud jõukatsumistel Läti, Leedu ja Rootsi analoogsete noorteorganisatsioonidega.

Noorkotkaste seadused:

  • noorkotkast võib usaldada
  • noorkotkas armastab oma kodu ja on ustav isamaale
  • noorkotkas on abivalmis
  • noorkotkas on iga noorkotka sõber ja nõrgema kaitsja
  • noorkotkas on viisakas ja õilis
  • noorkotkas on looduse sõber ja kaitsja
  • noorkotkas täidab korralikult oma vanemate ja juhtide käske ega tee midagi poolikult
  • noorkotkas on julge, rõõmus ja naeratab raskustele
  • noorkotkas on kokkuhoidlik, töökas ja visa
  • noorkotkas on puhas mõttes, sõnas ja teos

Noorkotkaste raudsed seadused:

  • noorkotkas on hoolas õppija
  • noorkotkas on karske
  • noorkotkas ei suitseta ega tarbi narkootilisi aineid
  • noorkotkas austab seadusi

Tagamine[muuda | muuda lähteteksti]

Noorte Kotkaste maleva piduliku vormi käiseembleem

Üldine[muuda | muuda lähteteksti]

Noorte Kotkaste malevad toetuvad tagala alal peamiselt vastava piirkonna Kaitseliidu malevate tagalale (transport, taristu, õppevahendid), kuid tegevuse korraldamiseks ja finantseerimiseks on neil oma eelarve. Noortele on tegevus organisatsioonis tasuta, kuid mõnikord võib olla kulutusi sobilikumale riietusele või varustusele. Täiskasvanud juhtidel ja pealikel on võimalik saada suuremate kulude (näiteks transport) korral kompensatsiooni Kaitseliidus kehtivas üldises korras.

Vormiriietus[muuda | muuda lähteteksti]

Noorkotkaste pidulik vormriietus on kaitseväe tavavormi lõikega helesinine vormipluus, millel kantakse embleemi, järgutäppe, erialamärke ja ametikohatunnust. Liikmed kannavad sinist (varem ka muud värvi) skautlikku kaelarätti. Pluusi juures kantakse musta või tumedat värvi viigipükse. Lisaks on kasutusel sinine vihmakeep.

Kaitseväelise välivormiriietuse väljastamist Kaitseliidu peastaap ametlikult noorkotkastele õigeks pole pidanud. Ühtlasi pole seni loodud ka organisatsiooni poolset sobivamat väliriietust. Paljud vanemad noorkotkad on aga ise hankinud endale kasutatud kaitseväe välivormi või selle elemente. Ostetud on ka muude riikide (näiteks USA, Saksa) välivormielemente. Siiski kannavad paljud vanemad noorkotkad väliüritustel kaitseväe välivormiriietust koos noorkotka sinise või välitingimusteks modifitseeritud rohelise põhjaga käiseembleemiga.

Liitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Noorte Kotkaste organisatsiooniga võivad liituda noored, kes austavad organisatsiooni põhimõtteid ja on vähemalt seitsmeaastased. Mõnedes rühmades võib liikmete vanusevahemik olla kitsendatud (näiteks alates 10. või 12. eluaastast), et oleks võimalik pakkuda ühtlasemat tegevust.

Liitumiseks tuleb täita sooviavaldus koos lapsevanema või eestkostja nõusolekuga ja esitada oma kodukoha maleva instruktorile või pealikule. Seejärel valib noor endale sobiva rühma, millega liituda, või suunab malev ta sobivasse rühma.

Lisaks alaealistele oodatakse organisatsiooniga liituma ka täisealisi noortejuhte. Kasuks tuleb Kaitseliidu liikmesus või kaitseväeteenistuse (sh ajateenistus) kogemus.

Sümboolika[muuda | muuda lähteteksti]

Kotkamärk
Noorte Kotkaste Tallinna maleva lipp

Kotkamärk[muuda | muuda lähteteksti]

Noorte Kotkaste organisatsiooni tunnuseks on kotkamärk. Kotkamärgil on kujutatud põhjakotkas, kelle turjal jõudis Kalev Eesti randa. Kotkas on tugevuse ja jõu sümbol, ta lendab kõrguses, mis peab tuletama Noorte Kotkaste organisatsiooni liikmetele meelde õilsaid aateid. Kotka silm on tähelepanelik – samasugune peab olema ka Noorte Kotkaste hulka kuuluv noor. Märgil on liiliaõis, mis tähistab puhtust ja korralikkust. Selle kolm haru märgivad noorkotka tõotuse kolme punkti: isamaa-armastust, ligimese aitamist, noorhauka ja noorkotka seaduste ja kommete täitmist. Kolme haru ümbritsev side osutab organisatsiooni noorte sõprusele ja ühtehoidmistahtele. Liilia keskel asetsev Eesti Vabariigi vapp tunnistab, et Noored Kotkad on Eesti Vabariigis tegutsev organisatsioon. Liiliaõis kujutab keskaegse noole otsa, mille keskel on kompassinõel; need kaks kokku sümboliseerivad sirget rada ja ausat sihti, mida mööda peab käima noorkotkalikul rajal kõndija. Märgi all on lint, mille kiri tuletab märgi kandjale meelde tema kohustust olla alati valmis. Lindi ülespoole pööratud otsad tuletavad märgi kandjale meelde, et ta täidaks oma kohustusi rõõmsal meelel.

Maleva lipp[muuda | muuda lähteteksti]

Igal noorkotkaste maleval on oma lipp. Lipukanga suurus on 105×105 cm. Noorte Kotkaste embleemi kõrgus on 60 cm. Lipu mõlema külje vardapoolses ülemises nurgas on piirkondliku haldusüksuse vapp. Lipukangast ääristavad narmad ja ehisnöörid on kuldkollased.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Noorkotkaste eelkäijaks oli Noorseppade organisatsioon, mis oli moodustatud 1920. Pärast Kaitseliidu taasellukutsumist hakati mõtlema ka noorte kaasamisele. 1928. aastal toimunud Noorseppade ülemaalisel kongressil teatas vanematekogu esimees kindral Ernst Põdder, et Kaitseliit kavatseb organiseerida noorsugu enda alluvuses Noorte Kotkaste ja Kodutütarde nime all. Noorseppi paluti uues organisatsioonis aluste rajajaiks. Osad noorsepad ei tahtnud väidetavalt meelsasti ühineda, sest Kaitseliidus tarvitati alkoholi ja suitsetati. Noorsepad aga kuulusid karskusseltsi. Olukord lahenes positiivselt ja noorsepad said oma kombeid noorkotkastena jätkata.

Noored Kotkad asutati Kaitseliidu Vanematekogu otsusega 27. mail 1930. Paljud esimesed liikmed olidki endised noorsepad, kes tulid rühmade kaupa uude organisatsiooni üle. Organisatsiooni aitas kaudselt populariseerida omaaegne Theodor Lutsu mängufilm "Noored kotkad". 1931. aastal valmis Theodor Lutsul ka tutvustav pooletunnine film "Noorte Kotkaste päästaap näitab katkendeid Noorte Kotkaste tegevusest".

Tegevus kuni 1940[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõjast edasi kandunud patriotism ja riiklikult toetatud ning organiseeritud propaganda tegid organisatsiooni leviku ja menu massiliseks. Kehtestati järgud koos järgukatsetega ja erikatsed. 8–11-aastasi nimetati noorhaugasteks, vanemaid noorkotkasteks ja enamasti tegutsesid mõlemad omaette allüksustena. Toimusid võistlused ja laagrid. 1930-ndate lõpul moodustusid ka erialarühmad nagu merinoorkotkaste-, ratsa- ja raudteerühmad. Ilmus noortejuhtide häälekandja Kotkas ja selle lisa Kotkapoeg.

Noorkotkaste allüksused tegutsesid 1930. aastate lõpuks praktiliselt kõigi üldhariduskoolide juures ja omasid olulist ühiskondlikku kaalu. 1938. a Tallinnas toimunud suurel Kaitseliidu võidupüha paraadil osales erinevatest malevatest kokku 1500 noorkotkast 100 lipuga.

1930. aastate lõpul asuti riiklikult ühendama noorkotkaid ja Eesti skaute. See tekitas algul vastakaid arvamusi. Ühendorganisatsiooni moodustamine oli seotud sooviga saavutada mõlemale rahvusvahelise skaudiorganisatsiooni tunnustus, kuid tunnustus oli võimalik vaid ühele organisatsioonile ühe riigi kohta. Korraldati ühisüritusi. Edasi oli plaanitud moodustada uue nimega ühisorganisatsioon Eesti Noored. Kaitseliidu malevates hakati samal ajal aga moodustama 16. a ja vanematest poistest hoopis esimesi õppur-kaitseliitlaste ehk noor-kaitseliitlaste allüksusi, mis seostusid skautluse asemel enam riigikaitselise tegevusega.

Enne laialisaatmist 1940. aastal oli Eestis 20 000 noorkotkast ja 1800 noortejuhti.

Tegevus okupatsiooni ajal[muuda | muuda lähteteksti]

"Eesti Noorte" moodustamiseni ei jõutud. Nõukogude okupatsiooni alates paljud noortejuhid represseeriti. Paljud endised noorkotkad said veel sõja ajal täisealisteks ja astusid ise või mobiliseeriti Saksa armeese.

1942. a septembris loodi Saksa okupatsiooni tingimustes Noorte Kotkaste organisatsiooni struktuuri põhjal ja ühtlasi saksa Hitlerjugendi iseärasusi arvestades varem plaanitud nimega organisatsioon Eesti Noored. Organisatsioon tegutses Eesti taasokupeerimiseni Nõukogude Liidu Punaarmee poolt 1944.

Taasasutamine ja ENKOL[muuda | muuda lähteteksti]

Organisatsiooni taasloomise mõte sündis 25. juunil 1989 Tahkurannas, kus toimus president Konstantin Pätsi mälestussamba taasavamine. Algatajateks olid endised noorkotkad Kalju Kressel ja Raimond Ariko, kes olid olnud sama samba avamisel ka 25. juunil 1939. Üle Eesti otsustati järjepidevuse kandjaina kokku kutsuda endised noorkotkad ja kodutütred ning hakata üles ehitama Kaitseliidu eriorganisatsioone.

Noorte Kotkaste organisatsioon taastati ametlikult 12. augustil 1989 koos Kodutütarde organisatsiooniga Pärnumaal Tahkurannas. Nimeks sai esialgu ENKOL (Eesti Noorkotkaste ja Kodutütarde Organisatsioonide Liit). Esimeseks staabiülemaks valiti Kalju Kressel. Võeti vastu dokument "NK ja KT organisatsiooni põhialused". Sooviti tuua Eesti noorsoole tagasi noorkotkalikud traditsioonid ja põhimõtted. 1990. aastal toimus Koikkülas I üleriiklik kokkutulek ja võeti vastu esimesed uued noored noorkotkasteks ja kodutütardeks. Valiti ka uued juhid: peavanemaks Matti Päts, peastaabi ülemaks Aldur Soe. Kasutusele võeti 1930. aastatest pärinevad alusdokumendid (põhimäärused, järgukatsed), millest hiljem tehti kordustrükk.

Ülesehitamine Kaitseliidu osana[muuda | muuda lähteteksti]

Kaitseliidu ülema käskkirjaga 30. septembrist 1991 liideti Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonid Kaitseliidu malevate juurde. 29. jaanuaril 1992 taasloodi Tallinnas Noorte Kotkaste Peastaap Aldur Soe juhtimisel. Peastaap hakkas üleriigiliselt koordineerima ja juhtima noorkotkaste tegevust ning ENKOL-i tegevus jäi tagaplaanile. Kuna enamik senise ENKOL-i juhte oli Tartust, tekitas neis Tallinnas peastaabi moodustamise otsus teatud umbusku. Osa ENKOL-i liikmeid soovinuks jätkata senist noorkotkaste ja kodutütarde ühendtegevust. Paljud mehed liitusid Kaitseliiduga ja jäid noortetööst kõrvale kuna osa liikmeid eelistas üldse iseseisvat tegevust. 16. aprillil 1992 loodi eraldi ka Kodutütarde organisatsioon, mis tähendas poiste ja tüdrukute lõplikku eraldamist, nagu see oli enne okupatsiooni. Hilisematelgi aastatel on organisatsioonide ühendamine tulnud veel mõnel korral arutluse alla, kuid muutusi pole tehtud.

Juba 1991. a sügisest, kui Noorte Kotkaste organisatsioon liideti Kaitseliidu malevate juurde, hakati nende juures vastavalt moodustama ka Noorte Kotkaste malevaid. Praktiliselt kulges piirkondlik töö ja malevateks korraldamine siiski ebaühtlaselt, võttes aega kuni paar aastat. Hõlpsamalt kulges organisatsiooni kohapealne taasloomine esialgu Lõuna-Eestis, eriti Tartumaal ja Viljandimaal, kus tegutsesid veteranid-noortejuhid. 1992. aasta lõpuks oli organisatsioonis kokku ligi 300 noorkotkast. 1993. a 24. veebruaril osalesid noorkotkad Eesti Vabariigi 75. aastapäeva paraadil, kandes ühtset talvevormiriietust. Põhja-Eestis või ka mujal tegutses Kaitseliidu malevate juures 1990-ndate algusest noorte riigikaitsehuvilisi noortegruppe ja ka kunagiste noorkotkaste-veteranide moodustatud ning juhitud üksikuid kotkarühmi, kuid Noorte Kotkaste malevatega ühendati nad ametlikult alles 1990. aastate keskpaigaks.

2005. a paiku oli organisatsioonis saavutatud kaitseliidu andmeil noorte liikmete arvuks üle 3700.

Noorte Kotkaste juhid[muuda | muuda lähteteksti]

Peavanemad:

Patroonid (Eesti Vabariigi presidendid)

Noorte Kotkaste patroonidele on antud Noorte Kotkaste kõrgeim tunnustus – Põhjakotka märk.

Kultuur ja meedia[muuda | muuda lähteteksti]

1939 ilmus Eestis populaarne laul "Miki merehädas", solistideks Artur Rinne ja Stella Helder. Laulus on lõik noorkotkastest, kes päästavad Miki.

Noorkotkaste tegemistest saab lugeda peamiselt kaitseliidu ajakirjast Kaitse Kodu!

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Noorkotkad ja skaudid üheks pereks. Uus Eesti, 15. november 1938, nr 313, lk 1.
  • Noorkotkaste ja skautide ühendamist pooldatakse. Uus Eesti, 16. november 1938, nr 314, lk 3.
  • Kaitseliidu keskkogu ei poolda noorteorganisatsioonide ühendamist sihtasutuse "Eesti Noored" seni avaldatud põhialustel. Uus Eesti, 17. november 1938, nr 315, lk 3.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]