Hallvares

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Hallvares
Corvus corone cornix (Marek Szczepanek).jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Värvulised Passeriformes
Sugukond Vareslased Corvidae
Perekond Vares Corvus
Liik Vares Corvus corone
Alamliik Hallvares
Ladinakeelne nimetus
Corvus corone cornix
(Linnaeus, 1758)
Hooded crow map2.jpg

Hallvares (Corvus corone cornix) on värvuliste seltsi vareslaste sugukonda kuuluv lind, varese alamliik. Teise süstemaatika järgi on ta omaette liik Corvus cornixi varese perekonnas.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Hallvares on levinud Euraasias Iirimaast, Šotimaast, Skandinaaviast ja Mandri-Euroopa kesk- ja lõunaosadest kuni Lääne-Siberini.

Hallvarese pesitsusaegset arvukust hinnatakse Eestis 40 000 – 70 000 paarile ja talvist arvukust 150 000 – 300 000 isendile [1]. Hallvareste arvukus aasta-aastalt kasvab ja paljude teiste linnalindude arvukus selle võrra väheneb.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Hallvarese üldpikkus on 47 cm. Keskmise isendi kaal on 510 grammi ja tiibade siruulatus on 98 cm. Vanalindudel on mustad ja pruunika varjundiga hallid sulepartiid. Hallvaresel esineb üsna sageli värvushälbeid. Noortel selleaastastel hallvarestel on vanadega võrreldes tükk maad lühem saba. Eriti noortel äsja pesast väljunud hallvarestel ei pruugi sulestikus halli ollagi ja need näevad välja pigem haki moodi.

Hallvares Tartus

Laul[muuda | muuda lähteteksti]

Hallvarese hääl on teiste vareslaste omast valjem kuna hallvaresed ei ela kolooniates. Tarvis on, et territooriumi nõudev ja tähistav hääl kostaks kaugel oleva teise vareseni. Vanad varesed teevad tavaliselt 3-4 kraaksatust. Noored varesed kraaksuvad vaiksemalt peenema häälega ja kraaksatuste jada on pikem ja pidevam. Erinevalt muudest vareslastest, hallvares teiste lindude ja muude häälte jäljendamist ei harrasta.

2 omavahel õhuvõitlust pidavat hallvarest teevad kraaksumise asemel pikemat sorti ühtlast kärinat.

Hallvares lumesajus

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Hallvares on kõigesööja. Kehvemal ajal nokivad nad isegi surnuaedades küünlaid. Pole aga teada, et kas nad küünlavaha ka tegelikult seedida suudavad. Pole teada ka nende küünalde "küünlavaha" tegelik koostis. Enamjaolt toituvad nad linnas saadaolevast aga hooajati käivad nad toitumas põldudel, randades ja lautade juures. Hallvares saab hakkama ka vette maandumisega, sealt toidupala võtmise ja seejärel veest lendu tõusmisega. Sageli passib hallvares kõrgel puu otsas ja jälgib teiste pisemate lindude pesasid. Esimesel võimalusel pistab ta teiste lindude munad ja pojad nahka. Samas on varese munad ja pojad kajakate jälgimise ja ohu all.

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Hallvares asustab inimasulaid ja mitmesugust maastikku. Suuri metsalaamasid väldib. Metsaservad juba sobivad elamiseks. Linnas väldib kohti, kus muru on pikka aega niitmata. Eestis on hallvareseid aastaringselt aga suvised ja talvised hallvaresed pole osaliselt needsamad. Hallvaresed rändavad talveks paarisaja kilomeetri ulatuses lõuna poole. Näiteks tulevad mõned Soomes elavad hallvaresed talveks Eestisse ja osad eesti hallvaresed lendavad Poola ja Saksamaale. Hallvaresed on eraklikud linnud aga väljaspool pesitsusaega meeldib neil pundis koos magada. Magamispaigana on eelistatud elupuud. Vihmase ilmaga kõlbab magamiseks ka kuusk. Magamispaigana kasutavad karjakaupa ka selliste kõrghoonete katuseid kus neid keegi segamas ei käi.

Aju[muuda | muuda lähteteksti]

Hallvareste poolt purukskukutatud ja tühjaksnokitud kalmuküünlad

Hallvares on oma intelligentsuselt võrdväärne pärdikutega. Kuna aga aju väiksem nii keha proportsioonilt kui grammkaalult, siis võib öelda, et hallvarese aju on pärdikute omast tunduvalt efektiivsem. Hallvarese nupp nokib paremini kui haki ja künnivarese oma.

Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Paarid moodustuvad märtsis. Pesa ehitab aprillis, kurnas on 4–6 muna. Pesa ehitab reeglina väga kõrge puu otsa, kuhu on raske ligi pääseda. Kui künnivaresed ehitava pesasid kolooniatena ühe puu või puugrupi otsa, siis hallvareste pesad on üksteisest suurte vahemaadega eraldatud. Kogu linn on kaetud hõreda aga ühtlase pesade võrgustikuga. Väikesaartel võivad hallvaresed pesa ehitada ka kivide vahele.

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Hallvares on väga lärmakas lind. Samas piisab hallvarese hirmutamiseks käteplaksust või pasuna puhumisest. Seda muidugi lühiajaliselt ja ainult lühikese distantsini. Üldse on hallvares väga nahaalne ja uudishimulik, samas ka väga kartlik ja ettevaatlik lind. Hallvares suudab talle ohtu kujutanud inimeste näod meelde jätta ja nende nägude uuesti nägemisel teeb hoiatushäält, et ohtu ka naabruses olevatele hallvarestele õpetada.

Vaenlased[muuda | muuda lähteteksti]

Kanakull eelistab linnas jahtida vareslaste seast just hallvareseid. Linnas lendavat kanakulli saadab kaugel tagapool hädakisa tegevate vareste parv. Kord juba kulli küünte vahele sattunud hallvares enam häält ei tee, ainult siputab ja üritab vastu võidelda. Linnarebast nähes hakkavad hallvaresed rebast "sõimama" ja teda eemale peletamine. Hallvares on siiski väga ettevaatlik lind nii et vähemalt vanale linnule rebased ohtu kujutada ei suuda. Küll aga kujutab rebane ohtu noortele hallvarestele, kes on veel ümbruse suhtes hooletud ja ei oska karta suurt midagi. Lõunapoolsemates riikides tarvitavad inimesed hallvareseid isegi toiduks. Neid ei kütita küll otseselt toidu saamiseks, küll aga hallvareste kui kahjurite kõrvaldamiseks ja siis muu hulgas ka toidu valmistamiseks. Hallvares maitseb väidetavalt hästi. Hallvaresed on ohuks kanatibudele, samas vahelejäämise korral teeb kana hallvaresele lõpu peale. Tunduvalt raskem kana suudab oma võimsate jalgadega varest kinni hoida ja ta surnuks nokkida.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 ""Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008"". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. Failitüüp: PDF.