Harilik soolikarohi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Soolikarohi (perekond)

Harilik soolikarohi
Harilik soolikarohi
Harilik soolikarohi
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Astrilaadsed Asterales
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Perekond Soolikarohi Tanacetum
Liik Harilik soolikarohi
Ladinakeelne nimetus
Tanacetum vulgare
L.
Sünonüümid
  • Balsamita audibertii Req. 1825
  • Chrysanthemum audibertii (DC.) P.Fourn.
  • Chrysanthemum tanacetum Karsch
  • Chrysanthemum vulgare (L.) Bernh.
  • Pyrethrum vulgare (L.) Boiss.
  • Tanacetum audibertii DC.
  • Tanacetum audibertii (Req.) DC. 1838

Harilik soolikarohi (Tanacetum vulgare) on korvõieliste sugukonna soolikarohu perekonda kuuluv mitmeaastane taimeliik. Soolikarohu tunneb ära iseloomuliku kamprilõhna ja suurte kollaseõieliste puhmikute järgi. Rahvapärased nimetused on ka reinvarred, külakuradipuu, põllupihelgas, solknalill, ussihain ja heinvarred. Soolikarohu ladinakeelne nimetus arvatakse tulenevat kreekakeelsetest sõnadest athanatos (surematu), atanasie (igavene) või thanatos (surm), sest taimel on olnud oluline osa mitmete rahvaste matusekombetalituses roiskumisvastasevahendina. [1]. [2]

Kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Soolikarohi armastab kasvada tee- ja põlluservades ning kuivades kasvukohtades inimasustuse läheduses. Samuti rannavallidel, rannaniidul, loopealsetel ja vahel ka pärisniidul. [1] [3].

Tanacetum vulgare Sturm13047.jpg
Hariliku soolikarohu puhmikud

Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Soolikarohi kasvab tugevate puhmikutena 40–120 cm kõrguseks ning õitseb juulist septembrini. [1]

Õis[muuda | muuda lähteteksti]

Korvõisikud on kollased, pealt peaaegu lamedad ja läbimõõduga 7–12 mm. Õisiku moodustavad ainult putkõied, millest keskmised on viiehambalise krooniga mitmesugulised õied ning välimised kolmehambalise krooniga ühesugulised emasõied. Korvõisikud liituvad varre tippudes kännasjaks liitõisikuks. [1]

Leht[muuda | muuda lähteteksti]

Soolikarohu lihtlehed on kuni 20 cm pikad ja 8–10 cm laiad, kujult elliptilised kuni äraspidimunajad. Pihlakalehtedega sarnaselt on nad sügavalt lõhestunud sulgjateks hõlmadeks. Hõlmad on saagjaservalised ja lõhestunud. Eristatakse juurmisi lehti, mis on pikarootsulised, alumisi varrelehti, mis on lühirootsulised, ning ülemisi lehti, mis on rootsutud. Noortele lehtedele on eriomane hõbehall karvastus alumisel pinnal. [1]

Vars[muuda | muuda lähteteksti]

Varred on püstised, madalate ribidega, tihedalt lehistunud ning annavad ülemises osas sageli harusid. Värvuselt on kahvaturohelised või lillakaspunased. [1]

Maa-alune osa[muuda | muuda lähteteksti]

Soolikarohu maa-aluseks osaks on risoom, millel on palju lühikesi risoomivõsundeid ja lisajuuri. [1]

Vili ja paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Viljaks on seemnis, mis on pikiribidega ja tipul madala kileja hambulise äärisega. Pikkus on 1,5–1,8 mm ja laius umbes 0,5 mm. Paljunemine toimubki peamiselt seemnetega või siis mõningal määral ka vegetatiivselt risoomivõsundite abil. [1]

Koht ökosüsteemis[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku soolikarohu õisikud

Loomad soolikarohtu tema iseloomuliku ebameeldiva lõhna ja mõru maitse tõttu ei söö – see võiks tekitada ohtlikke mürgistusi. Küll aga võivad linnud taime tugevate puhmikute vahele pesa ehitada. [1]

Kasutamine ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku soolikarohu lihtleht

Soolikarohu nimetus tulenebki ilmselt tema rahvameditsiinilisest kasutusest. Ta on vana ja tuntud ravimtaim, mida on kasutatud keskajast saadik sooleparasiitide (peamiselt solkmete ja naaskelsabade) välja tõrjumiseks. Droogina on kasutatud õisikuid, millest tehti teed, või seemneid, mida söödi või raputati ka võileivale. Soolikarohust on abi otsitud ka soolevaeguste, krampide ja kõhutõve korral ning menstruaaltsükli korrastamiseks. Välispidiselt on soolikarohuga tohterdatud sügelisi, halvasti paranevaid haavu, podagrat ja liigesepõletikku. [1][2]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Hariliku soolikarohu seemnised

Õisikud sisaldavad flavonoide (kvertsiin, luteoliin, akatsetiin), millel on toime sapinõristusele. Taim sisaldab ka eeterlikke õlisid (kuni 2%, tujoon), millel on mõju sooleussidele ja seetõttu ongi soolikarohtu just eeskätt soole ussnugiliste tõrjeks kasutatud. Kahjuks on antud ained mürgised ka inimesele, mistõttu on soolikarohtu tänapäeval seespidiselt tarvitada ei soovitata. Parkainesisaldusest võib olla abi kõhulahtisuse korral. Põletikuvastane, higieritust, seedetegevust, menstruatsiooni soodustav ja palavikku alandav toime on teaduslikult tõestamata. [2]

Ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna suured annused võivad põhjustada mürgistust ja raskematel juhtudel surma, võib taime kasutada vaid arsti ettekirjutuste kohaselt. Mürgistusnähtudeks on mao limaskesta valulikkus ja krambid. Kindlasti vältida raseduse korral, sest soolikarohi võib tekitada aborti. [1] [2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 "Harilik soolikarohi". Kasutatud 22.04.2018.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Ain Raal. "101 Eesti ravimtaime", Tallin: Varrak, 2013.
  3. "Harilik soolikarohi". Kasutatud 22.04.2018.