Saarnaki laid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Saarnaki laid
Saarnaki tuulik
Saarnaki tuulik
Ümbritseb Väinameri
Koordinaadid 58° 48′ 16″ N, 22° 59′ 55″ E
Pindala 1,43 km²[1]
Pikkus 3,4 km
Laius 700 m
Rannajoone pikkus 9,58 km
Kõrgeim koht
Ristimägi (9 m)
EE Saarnaki laid.png

Saarnaki laid on 143 hektari[2] suurune laid Väinameres Hiiumaast kagus. Saar asub halduslikult Hiiumaa valla Salinõmme küla territooriumil. Saar kuulub Hiiumaa laidude maastikukaitseala laidude sihtkaitsevööndisse.

Saarnaki laid on Hiiumaa laidudest üks suuremaid – kuni 3,4 kilomeetrit pikk ja kuni 0,7 kilomeetrit lai. Saar on kõvera kujuga ning loode-kagu suunas piklik.[3]

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Laidu on esmakordselt mainitud 1564 kui Sarnake. 1587 on laidu nimetatud Sarnaka, 1684 Sarnaucka ja 1697 Sahrna auk nimega.[4]

Saare nimi võib tuletuda saarepuust.

Asend[muuda | muuda lähteteksti]

Saarnaki jääb Hiiumaal asuva Salinõmme küla rannikust 2 kilomeetri ja Sarve poolsaarest 2,4 kilomeetri kaugusele. Saarest 1 kilomeeter lõuna pool asub Hanikatsi laid.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärnamäeränk Saarnakil

Pinnamood[muuda | muuda lähteteksti]

Saarnaki vanuseks loetakse 2000 aastat.[5] Kogu laiul leidub suuri rändrahne, mis mõnel pool moodustavad kivikülve.[3]

Laid on osa vallilaadsest fluvioglatsiaalsest mandrijää servamoodustisest, mis ulatub Salinõmme poolsaarelt Hiiumaalt Puise ninani Läänemaal. Servamoodustise kõrgemad kohad tõusevad üle merepinna, moodustades Hiiumaa kaguranniku laidudeaheliku [6] ja kujutab oma tekkelt radiaalset oosi [7].

Saarnaki laiu pealiskorra moodustavad alamsiluri ladestiku Llandovery ladejärgu raikküla lademe Kullamaa kihistu kivimid. Raikküla lademe kivimid paljanduvad veidi Saarnaki laiu edelaosas [8].

Laiu pinnakatte moodustavad kvaternaarsed setted, mille põhiliseks kujundajaks oli mandrijää.

Laiu idarannikul on 6–7 meetri kõrgune rannaastang, sealsete rändrahnude ja maakivide vahel kasvab põline pärnasalu (Pärnamäe ränk ehk Pärnamäeränk).[9][10] Pärnasalu lääneservas asub allikas.[11] Sellest lõunasse jääb Ristimägi, mille kõrgus Pärnamäe ränga ja Saarnaki tuuliku vahel ulatub 9 meetrini. Laiu kõrgendikke kutsusid kohalikud elanikud ränkideks [12]. Laiul asub 5 ränki.

Rannadünaamika alusel sügavneb meri laiu ümber aeglaselt ja laiu rand on lausrand. Piki laiu lääneranda ulatuvad mere ja rüsijää koostöö tulemusena kuhjatud rannavallid, mis edelarannikul saavutavad isegi 3 meetrise kõrguse. Saarnaki rannajoon on suhteliselt hästi liigestunud.

Saarnakil asuvate paigaste osakaal on järgmine:[8]

  • Meretasandike paigased - 33,7%
  • Nüüdisaegse mereranna paigased - 25,4%
  • Glatsiaalsete kõrgendike paigased - 20,3%
  • Vanade rannavallide paigased - 10,8%
  • Moreentasandike paigased - 9,2%

Mullastik[muuda | muuda lähteteksti]

Saarnaki laiu mullad on noored õhukese huumusekihiga ja lihtsa profiiliga mullad. Mullatekke peamiseks mõjutajaks on meri [8].

Mullad kuuluvad soostunud kamarmuldade valdkonna Ida-Hiiumaa allvaldkonda [13]. Alfred Lillema andmetel on Saarnaki mullad põhiliselt huumus-karbonaatmullad, õhukesed või keskmise sügavusega loomullad.

Mullastiku tekke poolest jaguneb laid supramariinseks ja mariinseks tsooniks. Supramariinses tsoonis on levinumad mullatüübiks kamar-karbonaatmullad ja mariinses tsoonis soolakulised rannamullad [8].

Veestik[muuda | muuda lähteteksti]

Saarnaki laiu täpsem asukoht

Saarnakil ei leidu ühtegi looduslikku mageveekogu. Ainsa märkimisväärse veekoguna on laiu lõunaosas soostuv tiik. Laiu põhjaosas asuvad kraavid.

Laiu keskosas leidub väikeseid soid. Neist üks asub pärniku lähedal, teine heinamaa keskel laidu läbiva raja ääres. Laiu lõunaosas asub väike soo. Lookaasikust põhja pool asub ka üks soostuv ala.

Laiu elanikud said joogivett kaevust.

Taimestik[muuda | muuda lähteteksti]

Saarel on palju kadastikke ja niitusid.[3] Saarel on loendatud 397 soontaimeliiki, sealhulgas 8 liiki käpalisi ja 34 puistaime liiki.[14] Haruldasematest taimedest on laiul kirjeldatud läiketa maranat ja sõõr-särjesilma.[15]

Saarnaki laid kuulub taimegeograafiliselt saarte- ja rannikuvaldkonna Lääneranniku ja saarte idaalavaldkonda, geobotaaniliselt omakorda Lääne-Baltikumi allprovintsi Lääne-Eesti mandriosa ja saarte puisniitude rajooni saarte aruniitude ja arupuisniitude allrajooni [16].

Suuremaid puudesalusid leidub laiul neli. Laiu iseloomulikuks liigiks on harilik kadakas. Laiu peamine metsatüüp on lookadastik. Laiu idarannikul esinevad vanad pärnad ja laiu põhjaosas on männik. Teisteks tooniandvaks puistaime liikideks on harilik pihlakas ja magesõstar.

Laiul on tuderloa niit [15], Sarapuuränga piirkonnas aga kõrveköömne-sinihelmika kooslus.

Saarnakil on kirjeldatud 39 liiki samblikke ja 25 liiki sammaltaimi.[17]

Linnustik[muuda | muuda lähteteksti]

Saarel on loendatud 76 haudelinnu liiki.[3] Saarnaki laid on tähtis peatuspaik veelindudele, kes laskuvad rannikuvette puhkama ja võivad jääda laiule ka pesitsema.

Loomastik[muuda | muuda lähteteksti]

Loomastiku poolest on laid liigivaene. Selle põhjuseks on laiu eraldatus ja väiksus, mis piirab suuremate isendite toitumisvõimalusi. Laiu püsiasukad on rebased ja kährikud, kes lindude pesitsusajal ohustavad linnupesi ja linnupoegi. Rebaste ja kährikute arvukuse piiramiseks saarel peetakse neile kaitseala valdaja korraldusel aegajalt jahti.

Suuremad imetajad, nagu metskitsed ja metssead, satuvad saarele harva.

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Rannaniit

Saarnaki laiu ilmastik on niiske, jahe ja mereline. Heltermaa hüdrometeroloogiajaama andmetel puhusid 19631983 laiul valdavalt edelatuuled. Merelise kliima tõttu on talved soojemad, kui mujal Eestis. Õhuniiskuse keskmine tase ulatub laiul 82%-ni. Varajasem esimene lumi on laiul registreeritud 4. septembril, hilisem esimene lumi 20. novembril. Püsiv lumikate moodustub alles jaanuaris.

Rannikumerre moodustub jää detsembri alguses ja meri vabaneb jääst aprillis, jääkatte kestvus rannikumeres kõigub 70-150 päeva vahel.

Looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]

1971. aastast kuulub Saarnaki laid Hiiumaa laidude maastikukaitseala ja 19902006 Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala koosseisu.

Inimtegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Saarnakit külastas 2000. aastal Islandi peaminister

Saart mainiti esimest korda 1564, kui saarel elas kaks üksjala peret: Sarnake Jürgen ja Marcus Jacobson [18]. 1576 oli laiul üks majapidamine. Krahv Jakob de la Gardie ajal 1624 vabanesid laiu elanikud talupojakoormistest ja hakkasid Suuremõisa mõisa varustama kalaga

17. sajandi keskpaigas elas saarel taas kaks peret. Saarel on olnud kolm ajaloolist talukohta: kaks saare keskel (Mäe ja Pärna) ja üks saare põhjaosas. Saare keskosa taludest on säilinud kokku 9 hoonet.[3] Laiu elanike tava oli, et saar suutis korraga ülal pidada vähemalt 16 inimest, ülerahvastuse vältimiseks pidid mõned kolima mujale [12]. Näiteks 19. sajandil siirdus üks Saarnaki perepoegadest perega Kõrgelaiule. Kehva pinnase tõttu oli laiul raske tegeleda põllupidamisega ja paremaks äraelamiseks asusid elanikel Hiiumaal omad põllulapid. Väiksemaid laide (nt. Kõrgelaid ja Ahelaid) kasutati ka heinamaana. Laiu lapsed käisid koolis Suuremõisas [12]..

1880. aastal ehitatud Saarnaki tuulik on kultuurimälestis.[19]

Samuti asus saarel sepikoda, millest on säilinud varemed.[20]

1931 teostatud maakorraldusseadusega jaotati Saarnaki laiu põhjaosa nelja kalanduskrundi vahel, need omakorda sattusid Muhu kalurite omandisse. Üks pere rajas sinna endale 1934 Muhulaste talu.[21] Teise maailmasõja ajal 1941 varjasid laiul end metsavennad ja karistusaktsiooni käigus põletati talu maha.[12].

Saarnaki jäi püsielaniketa 1973. aastal pärast Anton Saarnaki hukkumist merel tormi ajal.[10]

1997. aasta augustis külastas Saarnaki laidu Eesti president Lennart Meri, samas toimus ka Läänemere saarte B-7 nõupidamine.[22]

Laidu külastas 30. augustil 2000 Eesti peaminister Mart Laar koos Islandi peaministri Davíð Oddssoniga.

Saarelt pärit inimestel on (oli) perekonnanimi Saarnak.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Saarnaki laid Eesti Looduse Infosüsteemis, vaadatud 14. juunil 2019.
  2. Laiu andmed Keskkonnaagentuuri andmebaasis EELIS vaadatud 14. juunil 2019.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Aivar Leito. Saarnaki linnustik, Tartu 2000
  4. Marja Kallasmaa: "Hiiumaa kohanimed". Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn 2010.
  5. Hiiumaa laidude kaitseala geoloogiast
  6. Anto Raukas: "Eesti. Loodus". Eesti entsüklopeediakirjastus ja "Valgus" 1995
  7. Urve Sepp: "Hiiumaa maastikuline iseloomustus". Tallinn "Valgus" 1974
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Urve Sepp: "Hiiumaa maastikuline iseloomustus". Tallinn "Valgus" 1974
  9. Pärnamäe ränk Eesti Looduse Infosüsteemis
  10. 10,0 10,1 Eva Klaas. "Reportaaž: Saarnaki võlub vaikuse ja ilusa loodusega". Virumaa Teataja, 18. august 2007.
  11. Allikas Eesti Looduse Infosüsteemis
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 Monika Pedajamägi: "Väinamere laiud ja inimene". Lõputöö Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi geograafia osakonnas 1994
  13. Rein Kask; Herman Tõnisson: "Mullateadus" Tallinn "Valgus" 1987
  14. Kalev Kask: "Ülevaade Saarnaki laiu looduskeskkonnast ja liikide taksonoomiline süstemaatika". Räpina Kõrgem Aianduskool. Lõputöö, 2001
  15. 15,0 15,1 Haide-Ene Rebassoo: "Hiiumaa floora ja selle genees" Tallinn "Valgus", 1967
  16. Liivia Laasimer: "Eesti NSV taimkate"Tallinn "Valgus" 1965
  17. Eesti Teaduste Akadeemia Botaanikaaia töötajate Saarnaki laiu püsivaatlusala monitooruuring 1992
  18. Leo Tiik: "Kaevatsi, Saarnaki, Hanikatsi". Nõukogude Hiiumaa nr42, 8. aprill 1967
  19. Saarnaki tuulik kultuurimälestiste registris
  20. Saarnaki sepikoda Eesti Looduse Infosüsteemis
  21. Muhulaste talu Eesti Looduse Infosüsteemis
  22. Valter Voole. "President Lennart Meri Hiiumaa visiite meenutades". Hiiu Leht, 24. märts 2006.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]