Hüpertriglütserideemia

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Triglütseriidide kontsentratsioonivahemikud hüpertriglütserideemia määratlemiseks[1]
Triglütseriidide kontsentratsioon Kategooria
<1,7 mmol/l (150 mg/dl) Normaalne
1,7–2,3 mmol/l (150–199 mg/dl) Piiripealne
2,3–5,6 mmol/l (200–499 mg/dl) Mõõdukas
5,6–11,2 mmol/l (500–999 mg/dl) Kõrge
>11,2 mmol/l (>1000 mg/dl) Väga kõrge

Hüpertriglütserideemia tähistab normaalsest kõrgemat triglütseriidide ehk rasvade taset vereringes. Kõrgenenud triglütseriidide tase suurendab kardiovaskulaarsete haiguste riski ning võib põhjustada pankreatiiti, ateroskleroosi ja rasvmaksa. Tüüpiliselt on tegemist mitmetegurilise haigusega, mistõttu võib hüpertriglütserideemia ravi osutuda keerukaks.

Hüpertriglütserideemia piiriks loetakse kokkuleppeliselt paastunud inimese triglütseriidide taset veres üle 1,7 mmol/l (150 mg/dl).

Väga raske hüpertriglütserideemia (>1000 mg/dl) korral on tegemist eriti ohtliku seisundiga, sest suureneb tunduvalt akuutse pankreatiidi oht, millel võivad olla eluohtlikud tagajärjed. Kuigi hüpertriglütserideemia alumiseks piiriks on seatud triglütseriidide kontsentratsioon üle 1,7 mmol/l (150 mg/dl), võib kõige madalamat riski aterosklerootilistele kardiovaskulaarsetele haigustele (ASCVD) kujutada endast triglütseriidide tase alla 1,1 mmol/l (100 mg/dl)[1].

Eristatakse toitumisjärgset hüpertriglütserideemiat, kus triglütseriidide hulk veres tõuseb pärast toitumist. Normaalse metabolismi korral on triglütseriidide tase veres kõige kõrgem kolm kuni neli tundi pärast söömist[2]. Metaboolsete häirete korral võib triglütseriidide kontsentratsioon püsida kõrge väga pikalt pärast toitumist, 12–14 tundi[3] või kauem. Toitumisjärgset hüpertriglütserideemiat loetakse samuti iseseisvaks riskiteguriks südame-veresoonkonna haiguste kujunemisel.

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Hüpertriglütserideemiaga inimesed on üldiselt asümptomaatilised, kuid väga kõrgete triglütseriidide tasemete juures võib esineda nahal ksantoome, võrkkesta lipeemia (lipemia retinalis), maksa ja põrna samaaegset suurenemist ning korduvat kõhuvalu, mis võib olla seotud pankreatiidiga.[4]

Diagnoos[muuda | muuda lähteteksti]

Hüpertriglütserideemiline veri

Hüpertriglütserideemiat diagnoositakse vereanalüüsi alusel, mis võetakse tavaliselt siis, kui viimasest toidukorrast on möödunud vähemalt 8–12 tundi ehk inimene on paastunud olekus. Juhul kui mõõtmine näitab kõrgenenud triglütseriidide taset veres, soovitatakse täiendavaid analüüse, et hinnata, kas selle taga võivad olla sekundaarsed mõjutajad („sekundaarne hüpertriglütserideemia“). Nende puudumisel on tegemist ainult primaarse hüpertriglütserideemiaga.[5] Enamikul hüpertriglütserideemiaga inimestel on vähemalt üks sekundaarne põhjustaja[4]. Võrreldes normaalse metabolismiga, on hüpertriglütserideemiaga inimese veri isegi pärast paastumist rasvarikas ja piimja iseloomuga.

Triglütseriide võib samuti mõõta toitumisjärgselt, kuid ühtsete standardite puudumise tõttu toitumisjärgse triglütseriidide tasemete ja analüüsile eelneva eine suhtes soovitatakse hüpertriglütserideemia määramiseks esialgsed diagnoosid teha paastudes. Samas on leitud, et toitumisjärgne hüpertriglütserideemia võib paremini ennustada kardiovaskulaarsete haiguste riski kui paastumisel määratud hüpertriglütserideemia.[1]

Põhjustajad[muuda | muuda lähteteksti]

Kerge kuni mõõdukas hüpertriglütserideemia võib tekkida ebatervisliku elustiili (näiteks vähene füüsiline aktiivsus, suitsetamine) või toitumise tagajärjel (näiteks alkoholi liigtarvitamine). Sagedamini on hüpertriglütserideemia taga hoopiski insuliiniresistentsus, II tüüpi diabeet, rasvumine või ainevahetussündroom. Lisaks võib raseduse kolmanda trimestri ajal triglütseriidide tase veres tõusta kuni kolm korda, mis üksikuna pole kliiniliselt oluline, kuid võib koostöös teiste põhjustajatega süvendada juba eksisteerivat hüpertriglütserideemiat.[3]

Primaarne hüpertriglütserideemia[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige raskematel juhtudel on tegemist geneetilistest häiretest tuleneva ehk primaarse hüpertriglütserideemiaga, mida põhjustavad mutatsioonid triglütseriidide metabolismiga seotud geenides. Üldiselt on tegemist polügeense haigusega, kus raske hüpertriglütserideemia korral kuhjuvad veres triglütseriidid mitme väikese mõjuga geenmutatsiooni ja keskkonnategurite koostöös. Tuvastatud on haruldased mutatsioonid sellistes geenides nagu APOA5, APOC2, GPD1, GPIHBP1, LMF1 ja LPL, mis suudavad üksi esinedes viia mõõduka kuni väga raske hüpertriglütserideemia tekkeni.[3]

Pärilik hüpertriglütserideemia[muuda | muuda lähteteksti]

Geneetilise hüpertriglütserideemia korral võib tegemist olla päriliku haigusega, näiteks perekondlik hüpertriglütserideemia või perekondlik kombineeritud hüperlipideemia. Perekondliku hüpertriglütserideemia korral toodab organism rohkem triglütseriididerikkaid lipoproteiine, kuid kolesterooli tase veres jääb normaalsuse piiridesse ning patsiendid on üldiselt asüptomaatilised. Perekondliku kombineeritud hüperlipideemia korral toodetakse rohkem triglütseriididerikkaid lipoproteiine kui ka kolesteroolirikkaid väikese tihedusega lipoproteiine (LDL). Sel juhul on enamasti suurenenud ka "halva" kolesterooli (LDL-kolesterool) hulk veres. Lisaks on häiritud jäänuklipoproteiinide eemaldamine vereringest.[3]

Eriti ohtlik on veel perekondlik külomikroneemia, mis on levikult kolmas pankreatiidi põhjus. Selle haigusega patsientide seas on pankreatiidi tõttu tekkinud tüsistustesse suremus 5–6%[6], kuid haigust esineb kõigest ühel inimesel miljonist[1]. Levinuim perekondliku külomikroneemia põhjus on mutatsioonid LPL geenis[7].

Sekundaarne hüpertriglütserideemia[muuda | muuda lähteteksti]

Rasvumine, ainevahetussündroom ja II tüüpi diabeet[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel, kellel on üleliia vistseraalset rasva, on tihti ka kõrgenenud triglütseriidide ja madal "hea" kolesterooli tase vereringes. Ligi 80 protsendil meestest vööümbermõõduga rohkem kui 90 cm on vere triglütseriidide kontsentratsioon kõrgem kui 2 mmol/l (177 mg/dl).[4]

Hüpertriglütserideemia teke rasvumise, ainevahetussündroomi ja II tüüpi diabeedi korral on seotud endogeensete triglütseriididerikaste lipoproteiinide taseme suurenemisega vereringes, millega koos võib aga ei pruugi esineda külomikroneemia. Lisaks on vähenenud endoteelse lipolüüsi efektiivsus ja vabade rasvhapete liikumine maksa, mis suurendab triglütseriidide tootmist.

Alkohol[muuda | muuda lähteteksti]

Alkoholi kuritarvitamine on seotud kõrgenenud vere triglütseriidide taseme ja hüpertriglütserideemiaga. Liigne alkoholi tarvitamine suurendab rasvkoest rasvhapete liikumist maksa ning seega kasvab triglütseriididerikaste lipoproteiinide tootmine. Lisaks on suurenenud lipoproteiinide eritamine maksast ja aeglustunud triglütseriidide lagundamine ja eemaldamine vereringest.[8] Eriti ohtlik on pidev alkoholi tarbimine eksisteeriva hüpertriglütserideemiaga inimestel, kus alkohol võib suuresti süvendada haigust[1]. On täheldatud, et osadel inimestel võib vere triglütseriidide tase alkoholi tarvitamisel jääda normaalsuse piiridesse organismis toimuva lipolüüsi kohandumise tõttu[4].

Ravimid[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed ravimid võivad negatiivselt mõjutada lipiidide metabolismi ja viia hüpertriglütserideemia tekkeni. Põhjustajate seas on näiteks osad vererõhku alandavad ravimid, mitmed steroidhormoonid, HIV-1 proteaasi inhibiitorid, epilepsia ravimid, immunosupressiivsed ravimid, vähiravimid ja teise generatsiooni psühhoosivastased ravimid.[1]

Endoteelne lipolüüs[muuda | muuda lähteteksti]

Lipoproteiinlipaas[muuda | muuda lähteteksti]

Kesksel kohal triglütseriidide metabolismis on endoteeli vaskulaarsel pinnal paiknev ensüüm lipoproteiinlipaas (LPL), mille rolliks on lagundada inimese veres ringlevate lipoproteiinide koostises paiknevaid triglütseriide vabadeks rasvhapeteks ja monoatsüülglütserooliks, varustades rasva- ja lihasrakke energiaga. Suurem osa rasvade lagundamisel toodetud energiast suunatakse toitumisel või paastumisel rasvkoesse, kuid füüsilise aktiivsuse korral hoopis lihaskoesse. Kui LPL-i toime on häiritud, hakkavad veres kuhjuma triglütseriidid, mille tagajärjel esinevadki inimestel mitmed patoloogilised nähtused. Triglütseriididerikkad lipoproteiinid võivad akumuleeruda lisaks verele ka organites, nagu maks ja põrn, mis viib nende suurenemiseni[9]. Lisaks LPL-le põhjustavad hüpertriglütserideemiat ka mutatsioonid sellistes LPL-i reguleerivates valkudes nagu glükosüülfosfatidüülinositool-ankurdatud kõrge tihedusega lipoproteiine siduva valk 1 (GPIHBP1), apolipoproteiinid, angiopoietiinisarnased valgud (ANGPTL) ja lipaasi küpsusfaktor 1 (LMF1)[3].

Triglütseriididerikkad lipoproteiinid[muuda | muuda lähteteksti]

Eristatakse toidurasvadest (eksogeensed rasvad) sünteesitud triglütseriididerikkaid lipoproteiine, mida kutsutakse külomikroniteks ja organismi enda toodetud rasvadest (endogeensed rasvad) pakitud lipoproteiine, mida nimetatakse väga väikese tihedusega lipoproteiinideks (VLDL). Külomikronid luuakse soolestikus (enterotsüütides) ja transporditakse lümfisüsteemi kaudu vereringesse, kus neid hakkab lagundama LPL. Külomikronitest saavad pärast lipolüüsi aterogeensed jäänuk-külomikronid, mis transporditakse maksa ja kasutatakse hiljem endogeense rasva allikana. Seega, isegi kui toidurasvasid ei tarbita, sünteesib organism maksas triglütseriididerikkaid VLDL-e, mis metabolismihäirete korral võivad kuhjuda vereringesse ja viia hüpertriglütserideemia tekkeni. Üldistusena võib väita, et kerge kuni mõõdukas hüpertriglütserideemia tekib VLDL-de ja jäänuklipoproteiinide ülekülluses ning raske hüpertriglütserideemia korral on iseloomulik külomikronite kõrge tase veres isegi paastudes.[10]. On leitud, et tervetes inimestes toimub kuni 10% lipogeneesist paastumisel maksas, insuliiniresistentsusega ja mittealkohoolse rasvmaksaga patsientidel kuni 22%.[6] Oluline on lisaks triglütseriidide lagundamisele ka jäänuklipoproteiinide kiire eemaldamine vereringest, sest jäänukid võivad siseneda endoteelirakkudesse, soodustades põletiku ja ateroskleroosi teket.

Triglütseriididerikaste lipoproteiinide metabolism

Lipolüüs soolestikus[muuda | muuda lähteteksti]

Pankrease lipaas[muuda | muuda lähteteksti]

Selleks, et toidust saadud hüdrofoobsed triglütseriidid saaksid soolestikus imenduda ja läbida rakumembraane, tuleb nad kõigepealt lagundada vabadeks rasvhapeteks ning monoatsüülglütserooliks. Selle protsessi eest vastutab soolestiku ensüüm pankrease lipaas. Rasva imendumise takistamine pankrease lipaasi inhibeerimise kaudu kaksteistsõrmiksooles on üks võimalikke viise, kuidas alandada kehakaalu ja vähendada toitumisjärgset või sekundaarset hüpertriglütserideemiat. Mida vähem rasvasid soolestikus imendub, seda vähem triglütseriididerikkaid külomikroneid jõuab vereringesse. On pakutud, et 50–70% kõikidest toidurasvadest lagundab pankrease lipaas.[11]

Ravivõimalused[muuda | muuda lähteteksti]

Crystal Clear app virusblue.pngSiin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Hüpertriglütserideemia ravistrateegiad hõlmavad mitmeid sihtmärke, mis on seotud LPL-i toime või triglütseriidide metabolismi reguleerimisega. Eesmärkideks on nii LPL-i aktiivsuse tõstmine kui ka tema inhibiitorite mõju takistamine, et vähendada triglütseriidide hulka vereringes. Esimene ja kõige efektiivsem viis triglütseriidide alandamiseks veres on viia sisse elustiili muutused, mis on seotud kaalu alandamise ning lihtsuhkrute ja alkoholi tarbimise vähendamisega. Kolesterooliga võrreldes on triglütseriidide tase veres palju rohkem mõjutatud kaalu muutustest[1]. Kui tegemist on raske hüpertriglütserideemiaga, kus pankreatiidi oht on suur, soovitatakse patsientidel üle minna väga väikese rasvasisaldusega dieedile (15–20 g rasva päevas)[6].

Fibraadid[muuda | muuda lähteteksti]

Hüperkolesteroleemia korral on kolesterooli alandamiseks pikalt kasutusel olnud statiinid, mis vähendavad kolesterooli moodustumist maksas, kuid samas on nende mõju vere triglütseriididele tagasihoidlik (15–30%[1]). Seetõttu kasutatakse koos statiinidega tavaliselt fibraate, mille eesmärk on vähendada triglütseriidirikaste lipoproteiinide tootmist maksas ja samas kiirendada triglütseriidide eemaldamist verest. Samuti tõstavad fibraadid mõningal määral „hea“ kolesterooli taset (15–20%[1]) veres.[3] Fibraatide toimemehhanism on seotud PPAR-α transkriptsioonifaktori ekspressiooni indutseerimisega, mis vastutab mitmete lipoproteiinide metabolismis osalevate valkude ekspressiooni eest. Selle tulemusena väheneb triglütseriidide kontsentratsioon veres 30–50%. On leitud, et fibraatide ja statiinide kooskasutuse kõrvalmõjuna suureneb lihasepõletiku risk võrreldes nende ravimite eraldiseisva kasutamisega.[1]

Oomega-3-rasvhapped[muuda | muuda lähteteksti]

Triglütseriidide tase veres väheneb 30–50%, kui manustada 2000–4000 mg oomega-3-rasvhappeid (eikosapentaeenhape [EPA], dokosaheksaeenhape [DHA]) päevas. Oomega-3-rasvhapped suurendavad rasvhapete katabolismi, vähendavad triglütseriidide sünteesi maksas ja soodustavad triglütseriidide eemaldamist vereringest.[3][12] Tavaliselt võetakse oomega-3-rasvhappeid koostöös statiinide ja fibraatidega.

Antisense oligonukleotiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Antisense oligonukleotiidid

Antisense oligonukleotiidid on üheahelalised DNA või RNA molekulid, mis on komplementaarsed mingi valitud järjestusega. Antisense RNA ravimi korral takistab molekul sihtmärk-valgu translatsiooni, hüpertriglütserideemia korral näiteks apoC-III või ANGPTL3, seostudes valgu mRNA järjestusega (hübridisatsioon). Seostumise tulemusena tekkinud hübriid lagundatakse.

Volanesorsen[muuda | muuda lähteteksti]

Üks sihtmärke triglütseriidide taseme alandamiseks on apolipoproteiin C-III (apoC-III) – lipoproteiinide pinnal paiknev valk, millel on oluline roll triglütseriididerikaste lipoproteiinide metabolismis. Uurimistöö on näidanud, et apoC-III ületootmine organismis võib viia väga raske hüpertriglütserideemia tekkeni[13]. Kuigi apoC-III tuntakse põhiliselt kui LPL-i inhibiitorit, siis langeb triglütseriidide tase apoC-III puudumisel oluliselt ka nendes patsientides, kellel funktsionaalset LPL-i ei ole. Seetõttu on võimalik, et paraneb triglütseriidide koristamine vereringest lisaks apoC-III tasemete vähendamisele ka mõne muu mehhanismi tõttu[1]. Välja on töötatud ravim Volanesorsen (müügil nimega Waylivra), mis vähendab apoC-III tootmist organismis. Ravimi kasutamisel vähenes veres triglütseriidide hulk suurel määral ning samuti tõusis ka „hea“ kolesterooli tase[14]. Ravimi manustamisel võib langeda vereliistakute arv ning tekkida allergiline reaktsioon süstimiskohal[15]. Euroopa Ravimiamet kiitis Volanesorseni kasutamise heaks 2019. aastal[16].

IONIS ANGPTL3-LRx[muuda | muuda lähteteksti]

ANGPTL3 on peamiselt maksas ekspresseeritud sekreteeritav valk, mis inhibeerib LPL-i aktiivsust. ANGPTL3 antisense oligonukleotiidi (Ionis Pharmaceuticals[17]) korral on esimese faasi kliinilistes uuringutes näidatud, et see vähendab inimestes triglütseriidide taset veres kuni 85%.[18]. Oligonukleotiid siseneb maksa ning vähendab ühe uurimuse kohaselt vereringes ANGPTL3 kontsentratsiooni 44,6–84,5%[7].

Geeniteraapia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Geeniteraapia

Geeniteraapia korral viiakse haiguse ravimiseks patsiendi rakku võõr-DNA, kasutades näiteks allpool toodud hüpertriglütserideemia ravi korral adenoseoselist viirust. Selle eesmärgiks on geneetilise haiguse ravimine algtasemel – muteerunud geeni asendamine normaalselt talitleva geeniga.

Alipogene tiparvovec[muuda | muuda lähteteksti]

Üheks hüpertriglütserideemia haruldaseks erijuhtumiks on toimiva LPL-i puudumine, millega kaasneb väga kõrge triglütseriidide tase vereringes. Antud probleemi lahendusena on kasutusele võetud ravim alipogene tiparvovec (müügil nimega Glybera), mille eesmärk on geeniteraapia kaudu panna inimese enda lihasrakud tootma funktsionaalset LPL-i[19]. Euroopa Ravimiamet lubas selle kasutamise 2012. aastal ja tegemist oli esimese heaks kiidetud geeniteraapiaga nii Euroopa Liidus kui ka Ameerika Ühendriikides[20]. Kõrge hinna ja vähese kasutuse tõttu lõpetati Glybera turustamine 2018. aastal.[21]

Monoklonaalsed antikehad[muuda | muuda lähteteksti]

ANGPTL3 ja ANGPTL4 vastaste antikehade kasutamisel on näidatud, et need omavad triglütseriidide taset alandavat mõju ning võiksid olla potentsiaalsed hüpertriglütserideemia vastased ravimid. Antikehad moodustavad kompleksi ANGPTL valkudega, takistades nende inaktiveerivat mõju LPL-le.

Evinacumab[muuda | muuda lähteteksti]

Ravimina on arendamisel ANGPTL3-vastane monoklonaalne antikeha (Evinacumab), mille puhul on näidatud, et see vähendab triglütseriidide ja LDL-kolesterooli taset hiirtes[22][23] ja inimestes[23].

Analoogpeptiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Intravenoossel rekombinantsete apolipoproteiinide süstimisel võib olla terapeutiline efekt südame-veresoonkonna haiguste ennetamisel ja ravil. Samas on rekombinantsete apolipoproteiinide kasutamine ravimitena kuluka tootmise ja suukaudse manustamise puudumise tõttu raskendatud. Alternatiivina on välja pakutud analoogpeptiidide kasutamine – osad amfipaatsed α-helikaalsed peptiidid võivad funktsioonilt jäljendada mitmeid täispikkade apolipoproteiinide omadusi.[24].

ApoC-II analoogpeptiidid[muuda | muuda lähteteksti]

ApoC-II ja apoC-II analoogpeptiidi võrdlus

ApoC-II on lipoproteiinide pinnal paiknev LPL-i aktiivsuseks vajalik kofaktor, mille puhul on näidatud, et tema analoogpeptiidid soodustavad triglütseriidide lagundamist LPL-i poolt ja kolesterooli transporti maksta. Üheks selliseks analoogpeptiidiks on näiteks peptiid, mis koosneb 18A N-terminaalsest lipoproteiine siduvast heeliksist ja C-terminaalsest LPL-i aktiveerivast heeliksist, mis pärineb apoC-II-lt. Antud peptiid aktiveerib LPL-i in vitro ning vähendab triglütseriidide taset mitmetes hüpertriglütserideemiaga loomades.[25][26][27][28][29]

Loodud on ka apoC-II analoogpeptiid, mis koosneb LPL-i aktiveerivast osast ja apoC-III takistavast osast. Antud peptiid vähendab nii triglütseriidide kui ka apoC-III taset veres.[30]

Inhibiitorid[muuda | muuda lähteteksti]

Pradigastat[muuda | muuda lähteteksti]

Triglütseriidide vähendamiseks nende valmistamise piiramise kaudu, on loodud ravim Pradigastat, mis takistab triglütseriidide sünteesiraja viimase etapi läbiviimist. Avaldatud uurimuses manustati Pradigastati kuuele patsiendile, kes olid madala rasvasisaldusega dieedil. Ravimi kasutamine vähendas triglütseriidide taset veres kuni 70%, kuid kõrvalmõjudena esines kergeid kuni keskmiseid seedeprobleeme.[31]

Orlistat[muuda | muuda lähteteksti]

Orlistat (toimeaine tetrahüdrolipstatiin [THL]) on ilma retseptita müüdav kovalentne pankrease lipaasi inhibiitor, mis takistab toidurasvade imendumist soolestikus. Seda kasutatakse rasvumise vastu kehakaalu langetamiseks. Samuti vähendab Orlistat toitumisjärgset hüpertriglütserideemiat. Kõrvalmõjuna esineb seedeprobleeme (krooniline kõhulahtisus), seetõttu soovitatakse ravimiga koos vähendada ka rasvade söömist ja üldist kalorite kogust.[32]

Plasmaferees[muuda | muuda lähteteksti]

Väga raske hüpertriglütserideemiaga patsientides (1000 mg/dl) võib osutuda vajalikuks kohene vere triglütseriidide taseme alandamine, näiteks akuutse pankreatiidi puhul. Sel juhul teostatakse plasmaferees, kus patsiendi vereplasma asendatakse suures mahus doonorplasmaga. On näidatud, et plasmafereesi tagajärjel väheneb märgatavalt triglütseriidide kontsentratsioon veres ja patsiendi seisund paraneb kiiresti. Soovituslik on plasmafereesi teostada 24–48 h vahedega kuni triglütseriidide tase jõuab alla 500 mg/dl.[33][34]

Epidemioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Hüpertriglütserideemia on üks levinumaid düslipideemia liike inimeste seas[1].

  • 2016. aasta andmete kohaselt oli Euroopas 27 protsendil täisealistest toitumisjärgne triglütseriidide tase kõrgem kui 2 mmol/l (176 mg/dl). Uurimus näitas, et südamelihase infarkti oht suurenes 5,1 korda, südame isheemiatõve oht suurenes 3,2 korda, isheemilise infarkti oht suurenes 3,2 korda ja üldsuremus suurenes 2,2 korda indiviididel, kelle toitmisjärgne triglütseriidide kontsentratsioon veres ületas 6,6 mmol/l (580 mg/dl) võrreldes nendega, kelle triglütseriidide tasemed jäid alla 0,8 mmol/l (70 mg/dl).[35]
  • Riikliku tervise- ja toitumisuuringu 2007.–2010. aasta statistikast[36] selgus, et Ameerika Ühendriikides on 47 protsendil populatsioonist paastunud olekus triglütseriidide tase kõrgem kui 1,7 mmol/l[37]
  • Raske hüpertriglütserideemia (>10 mmol/l) mõjutab ühte inimest 600-st (0,1–0,2% kogu populatsioonist)[38], väga raske hüpertriglütserideemia (>20 mmol/l) on palju haruldasem (0,01%)[7].
  • Lastel on triglütseriidide tase veres madalam kui täiskasvanutel ning normaalseks loetakse triglütseriidide kontsentratsiooni, mis on vähem kui 1,1 mmol/l (100 mg/dl) vanusegrupis 0–9 aastat ja 1,5 mmol/l (130 mg/dl) vanusegrupis 10–19 aastat.[1]

Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis tulenevad ligikaudu pooled surmajuhtumid südame- ja veresoonkonna haigustest[39], seega on hüpertriglütserideemia ka Eestis tähtsal kohal. 2017. aastal Tallinna elanikkonna (vanusegrupis 20–65-aastased) seas läbi viidud uuringus oli 23,5 protsendil inimestest triglütseriidide tase normaalsest kõrgem. Hüpertriglütserideemia on Eestis rohkem levinud meeste (30,9%) kui naiste (17,0%) seas.[40]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Simha, Vinaya (2020). "Management of hypertriglyceridemia". BMJ . 371 (m3109). doi:10.1136/bmj.m3109. . 
  2. Lambert, Jennifer E.; Parks, Elizabeth J. (2012). "Postprandial metabolism of meal triglyceride in humans". Biochim Biophys Acta. 1821 (5): 721–726. doi:10.1016/j.bbalip.2012.01.006. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Reiner, Željko (2017). "Hypertriglyceridaemia and risk of coronary artery disease". Nat Rev Cardiol. 14 (7): 401–411. doi:10.1038/nrcardio.2017.31. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Yuan, George (2007). "Hypertriglyceridemia: its etiology, effects and treatment". CMAJ. 176 (8): 1113–1120. doi:10.1503/cmaj.060963. 
  5. Berglund, Lars (2012). "Evaluation and Treatment of Hypertriglyceridemia: An Endocrine Society Clinical Practice Guideline". J Clin Endocrinol Metab. 97 (9): 2969–2989. doi:10.1210/jc.2011-3213. 
  6. 6,0 6,1 6,2 Wolska, Anna (2020). "Hypertriglyceridemia: new approaches in management and treatment". Curr Opin Lipidol . 31 (6): 331–339. doi:10.1126/scitranslmed.aaw7905. . 
  7. 7,0 7,1 7,2 Santos-Baez, Leinys S (2020). "Hypertriglyceridemia-Causes, Significance, and Approaches to Therapy". Front Endocrinol (Lausanne) 11 (616). doi:10.3389/fendo.2020.00616. . 
  8. Klop, Boudewijn (2015). "Alcohol and plasma triglycerides". Curr Opin Lipidol. 24 (4): 321–326. doi:10.1097/MOL.0b013e3283606845. 
  9. Shah, Amy S; Wilson, Don P (2015). "Primary hypertriglyceridemia in children and adolescents". J Clin Lipidol . 9 (5 Suppl): S20–28. doi:10.1016/j.jacl.2015.04.004. 
  10. Dron, Jackqueline S.; Hegele, Robert A. (2020). "Genetics of Hypertriglyceridemia". Front Endocrinol (Lausanne) 11 (455). doi:10.3389/fendo.2020.00455. 
  11. Villo, Ly; Risti, Robert (2020). "Calorimetric approach for comparison of Angiopoietin-like protein 4 with other pancreatic lipase inhibitors". Biochim Biophys Acta Mol Cell Biol Lipids. 1865 (2). doi:10.1016/j.bbalip.2019.158553. 
  12. Reimund, Mart (2019). "New Aspects in Stabilization and Activation Mechanisms of Lipoprotein Lipasemeetodil". Tallinna Tehnikaülikool, Loodusteaduskond, Keemia ja biotehnoloogia instituut. 
  13. Norata, Giuseppe Danilo (2015). "Apolipoprotein C-III: From Pathophysiology to Pharmacology". Trends Pharmacol Sci. 36 (10): 675–687. doi:10.1016/j.tips.2015.07.001. 
  14. Gaudet, Daniel (2015). "Antisense Inhibition of Apolipoprotein C-III in Patients with Hypertriglyceridemia". N Engl J Med. 373 (5): 438–447. doi:10.1056/NEJMoa1400283. 
  15. Witztum, Joseph L (2019). "Volanesorsen and Triglyceride Levels in Familial Chylomicronemia Syndrome". N Engl J Med . 381 (6): 531–542. doi:10.1056/NEJMoa1715944. . 
  16. "Waylivra". European Medicines Agency (EMA). Vaadatud 13.12.2020. 
  17. ClinicalTrials.gov. "Safety, Tolerability, Pharmacokinetics, and Pharmacodynamics of IONIS ANGPTL3-LRx in Healthy Volunteers With Elevated Triglycerides and Participants With Familial Hypercholesterolemia". U.S. National Library of Medicine, 16.03.2016. Vaadatud 13.12.20.
  18. Graham, Mark J (2017). "Cardiovascular and Metabolic Effects of ANGPTL3 Antisense Oligonucleotides". N Engl J Med . 377 (3): 222–232. doi:10.1056/NEJMoa1701329. 
  19. Gaudet, Daniel (2012). "Gene therapy for lipoprotein lipase deficiency". Curr Opin Lipidol. 23 (4): 310–320. doi:10.1097/MOL.0b013e3283555a7e. 
  20. "Glybera". European Medicines Agency (EMA). Vaadatud 13.12.2020. 
  21. Warner, Evelyn (2017). "Goodbye Glybera! The World’s First Gene Therapy will be Withdrawn". labiotech.eu. Vaadatud 13.12.2020. 
  22. Wang, Yan (2015). "Inactivation of ANGPTL3 reduces hepatic VLDL-triglyceride secretion". J Lipid Res 56 (7): 1296–1307. doi:10.1194/jlr.M054882. 
  23. 23,0 23,1 Dewey, Frederick E (2017). "Genetic and Pharmacologic Inactivation of ANGPTL3 and Cardiovascular Disease". N Engl J Med . 377 (3): 211–221. doi:10.1056/NEJMoa1612790. 
  24. Risti, Robert (2017). "Apolipoproteiin C-II analoogpeptiidi toimemehhanismi uurimine inimese vereplasmas isotermilise tiitrimis-kalorimeetria meetodil". Tallinna Tehnikaülikool, Loodusteaduskond, Keemia ja biotehnoloogia instituut. 
  25. Amar, Marcelo J A (2015). "A novel apolipoprotein C-II mimetic peptide that activates lipoprotein lipase and decreases serum triglycerides in apolipoprotein E-knockout mice". J Pharmacol Exp Ther. 352 (2): 227–235. doi:10.1124/jpet.114.220418. 
  26. Sakurai, Toshihiro (2016). "Creation of Apolipoprotein C-II (ApoC-II) Mutant Mice and Correction of Their Hypertriglyceridemia with an ApoC-II Mimetic Peptide". J Pharmacol Exp Ther 356 (2): 341–53. doi:10.1124/jpet.115.229740. 
  27. Liu, Chao (2015). "Apoc2 loss-of-function zebrafish mutant as a genetic model of hyperlipidemia". Dis Model Mech. 8 (8): 989–998. doi:10.1242/dmm.019836. . 
  28. Komatsu, Tomoshiro (2019). "Apolipoprotein C-II Mimetic Peptide Promotes the Plasma Clearance of Triglyceride-Rich Lipid Emulsion and the Incorporation of Fatty Acids into Peripheral Tissues of Mice". J Nutr Metab. doi:10.1155/2019/7078241. 
  29. Reimund, Mart; Wolska, Anna (2019). "Apolipoprotein C-II mimetic peptide is an efficient activator of lipoprotein lipase in human plasma as studied by a calorimetric approach". Biochem Biophys Res Commun 519 (1): 67–72. doi:10.1016/j.bbrc.2019.08.130. 
  30. Wolska, Anna (2020). "A dual apolipoprotein C-II mimetic-apolipoprotein C-III antagonist peptide lowers plasma triglycerides". Sci Transl Med . 12 (528). doi:10.1126/scitranslmed.aaw7905. . 
  31. Meyers, Charles Daniel (2015). "Effect of the DGAT1 inhibitor pradigastat on triglyceride and apoB48 levels in patients with familial chylomicronemia syndrome". Lipids Health Dis. 14 (8). doi:10.1186/s12944-015-0006-5. . 
  32. Heck, A M; Calis, K A (2000). "Orlistat, a new lipase inhibitor for the management of obesity". Pharmacotherapy. 20 (3): 270–279. doi:10.1592/phco.20.4.270.34882. 
  33. Kenne, Foma Munoh (2017). "Plasmapheresis Treatment of Hypertriglyceridemia-Induced Acute Pancreatitis: A Case Report". Cureus. 12 (5). doi:10.7759/cureus.8360. 
  34. Joglekar, Kiran (2017). "Therapeutic plasmapheresis for hypertriglyceridemia-associated acute pancreatitis: case series and review of the literature". Ther Adv Endocrinol Metab. 8 (4): 59–65. doi:10.1177/2042018817695449. 
  35. Nordestgaard, Børge G (2016). "Triglyceride-Rich Lipoproteins and Atherosclerotic Cardiovascular Disease". Circ Res. 118 (4): 547–563. doi:10.1161/CIRCRESAHA.115.306249. 
  36. Centers for Disease Control and Prevention. "National Health and Nutrition Examination Survey". National Center for Health Statistics.
  37. Carroll, Margaret D (2012). "Trends in lipids and lipoproteins in US adults, 1988–2010". JAMA. 308 (15): 1545–1554. doi:10.1001/jama.2012.13260. 
  38. Dron, Jacqueline S (2019). "Severe hypertriglyceridemia is primarily polygenic". J Clin Lipidol. 13 (1): 80–88. doi:10.1016/j.jacl.2018.10.006. 
  39. Tervise Arengu Instituut. "Surmapõhjused 2018". 27.05.2019. Vaadatud 15.12.2020.
  40. Kaldmäe, Margit (2017). "Prevalence of cardiovascular disease risk factors in Tallinn, Estonia". Medicina(Kaunas) 53 (4): 268–276. doi:10.1016/j.medici.2017.07.002.