Sool (anatoomia)

Allikas: Vikipeedia

Sool ehk soolestik (mitmuses sooled, ladina intestinum, mitmus intestina) on paljudel organismidel torujas elund. Paljudel selgroogsetel loomadel on sool seedekanali osa, mis algab maolukutist ning lõpeb olenevalt liigist kas päraku või kloaagiga.[1]

Soolestiku anatoomia lihtsustatud skeem.

Soolestiku funktsioonideks on toitainete (põhitoitained, mineraalid, vitamiinid) metabolism (mehaaniline töötlus ja seedimine ensüümide kaasabil), vee homöostaasi tagamine ja immuunsüsteemi rakkude ning hormoonide ja teiste bioaktiivsete signaalmolekulide komplekteerimine ja imendumine verre ja lümfi ning jääkainete väljutamine.

Soolestiku normaalfloora koosneb paljudest bakteritest, arhedest ja päristuumsetest organismidest.

Soolestiku areng, anatoomia, asend, kuju, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Leidub seoseid teatud keerukamat iseloomu haiguste ning soolestiku tervisliku seisukorra vahel.

Soolestiku ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Kaksteistsõrmiksoole läbilõige. Limaskesta hulka kuuluvad osad: soolehatud, limaskesta lihaskiht, submukoosa. Lihaskesta hulka kuuluvad ringkiht ja pikikiht.
Peensoole limaskesta epiteel. Näha on soolehatud (üleval) ja soolekrüptid (all).

Imetajad[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel koosneb sool kahest osast: peensoolest ja jämesoolest.

Roomajad[muuda | muuda lähteteksti]

Madude soolestik koosneb peensoolest, millel eristatakse nii kaksteistsõrmikut, tühisoolt kui ka niudesoolt ja jämesoolt. Soolestik lõpeb kloaagiavausega.

Soolestiku rakuline ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Rakuliselt on soolestikul eristatavad kolm kihti: limaskest, lihaskest ja serooskest.

Limaskesta olulisemateks ülesanneteks on seedimine ja kaitse mikroobide eest. Limaskestas esineb kahte tüüpi soolestikule iseloomulikke rakulisi struktuure:

1) soolehatud – soole pinnalt väljaulatuvad moodustised, mis suurendavad soolestiku imendumispinda. Soolehatud esinevad peensooles, jämesooles soolehatte ei esine;

2) soolekrüptid – sissesopistused, mille olulisemaks rolliks on seedeensüümide eritamine.

Lihaskesta peamiseks rolliks on küümuse ehk toidumassi liigutamine.

Kõhuõõne poolt ümbritseb soolestikku õhuke serooskest.

Soolestiku funktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Peensoole tähtsamad funktsioonid:

  • Toitainete ja vitamiinide omastamine
  • Toidumassi seedimine, segamine ja transport
  • Elupaigaks mikrobioomile
  • Mikrobioomi regulatsioon [2]
  • Immunologiline roll [2]
  • Hormoonide süntees [3]

Peensoole vähem tähtsad funktsioonid:

  • Vee imendamine

Jämesoole tähtsamad funktsioonid:

  • Vee imendamine
  • Toitainete ümbertöötlemise protsessid
  • Vitamiinide omastamine (olulisimad K ja B12)
  • Jääkainetest vabanemine
  • Elupaigaks mikrobioomile

Vähem tähtsad funktsioonid:

  • Toitainete omastamine

Soolestiku areng[muuda | muuda lähteteksti]

Arengubioloogiliselt olulised struktuurid on loote- ehk idulehed, mida keerukamatel loomadel kujuneb üldiselt kaks või kolm. Selgroogsetel eristatakse kolme lootelehte, millest arenevad organismi struktuurid. Nendeks on endoderm, ektoderm ja mesoderm. Soolestiku ja seedeelundkonna väljakujunemisega on seotud eelkõige endoderm. Mesodermist pärinevad soolt ümbritsevad lihased.

Soolestiku eellase väljakujunemine leiab aset gastrulatsiooni käigus, kesk- ja hilisgastrulatsiooni faasis. Pärast gastrulatsiooni on välja kujunenud soolestiku eellane – ürgsool ehk arhenteron, millel on eristatavad ees-, kesk- ja tagasoole osad. Edasine arhenteroni morfoloogiline muutus saab alguse samaaegselt ees- ja tagasoole otstest, kuni toimub kohtumine kesksoole kohapeal. Kogu arhenteron läbib muutuse lootelise arengu organogeneesi faasis ning valminud on embrüonaalne soolestik.[4] Seejärel leiab aset seedeorganite teke ja soolestiku edasine areng.

Soolestiku mikrobioom[muuda | muuda lähteteksti]

Inimese soolestiku mikrobioom koosneb obligatoorsetest anaeroobsetest ning fakultatiivsetest anaeroobsetest bakteritest, mikroseentest ja viirustest. Obligatoorseid anaeroobseid baktereid leidub ligi 100 korda rohkem kui fakultatiivseid anaeroobe. Bakterite seas arvukamateks fülogeneetililisteks hõimkondadeks on bakteroidetes ja firmikuudid.[5]

Soolestik-peaaju telg[muuda | muuda lähteteksti]

Soolestik-peaaju telg on kontseptsioon, mis hõlmab soolestiku ja peaaju vastastikust mõju. Üha enam on hakatud soolestik-peaaju telge käsitlema ka mikrobioom-soolestik-peaaju teljena, tulenevalt soolestikku asustava mikrobioomi suurest potentsiaalist mõjutada soolestiku keskkonda kas otseselt või eritades varieeruvaid mikroobseid metaboliite.

Mõjutamise meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Peaaju mõjutamine mikrobioomi poolt toimub närvisüsteemi, immuunsüsteemi ja sisenõrenäärmete vahendusel. Teaduslik konsensus täpsete mõjutamise meetodite osas puudub. Välja on pakutud hulk võimalikke mõjutamise meetodeid ning nende kombinatsioone:

• Mõjutajateks on otsene närviaktivatsioon, tsirkulatoorsesse süsteemi paisatavad bakteriaalsed metaboliidid ning immuunsüsteem mõjutavatest bakteriaalsetest metaboliitidest[6].

Trüptofaani (asendamatu aminohappe) metabolismi, soolestiku hormonaalvastete ja närvitalituse mõjutamine[7].

Rakumembraanide elektrilisuse mõjutamine, GABA ja BDNF ühendite tootmine[8].

• Lekkiv sool – soolbarjääri nõrgenemine patogeense stressi või peremees organismi nõrgenemise tagajärjel. Selle tõttu pääsevad bakterid otse vereringesüsteemi, tingides immuunvaste ja põletiku ning muutes kesknärvisüsteemi talitust.[7]

Haigused ja seosed haigustega[muuda | muuda lähteteksti]

Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Olenevalt liigist võivad esineda mitmesugused haiguslikud seisundid. Levinuimad soolestiku haigused inimestel on soolepõletik, soolesulgus, Crohni tõbi, koliit, laktoosiintolerantsus, tsöliaakia, amöboos, gastroenteriit, hemorroidid, enteroviroosid, divertikuliit, ärritunud soole sündroom, koolera ja kasvajad.

Haigused ja häired, mis on seotud soolestiku tervisega[muuda | muuda lähteteksti]

Autismispektri häired ja tähelepanupuudulikkuse häired[muuda | muuda lähteteksti]

Soolestiku tervise ning mõningate neuroloogiliste häirete vahel esineb seoseid. Seoste esinemist on leitud autismispektri häirete ja tähelepanupuudulikkuse häirete puhul. Neid häireid põdevatel inimestel esineb suurenenud tõenäosus sooleliste komplikatsioonide esinemiseks.[9] Samuti esineb autismispektri häiretega lastel sageli muutunud soole mikrobioomiline kooslus, mis on vähem mitmekülgsem võrreldes selliseid haigusi mitte põdevate lastega ning kus esineb vähem kääritajabakterid[10]. Sarnaseid tulemusi on saadud ka katsetes hiirtega, kus autismispektri häiretega käisid sageli koos suuresti muutunud mikrobioom ja sagedasem soolestiku põletikulisus[6].

Autoimmuunhaigused[muuda | muuda lähteteksti]

Soolestiku tervislikku seisundit on seostatud ka paljude autoimmuunhaigustega. Suurenenud autoimmuune aktiivsus on samuti üheks võimalikuks kaasnevaks teguriks paljude neuroloogiliste haiguste ja häirete puhul. Soolestiku suurenenud autoimmuunset aktiivsust on täheldatud autismi, depressiooni, skisofreenia, Parkinsoni tõve ja Alzheimeri tõve puhul.[8]

Vastuväited[muuda | muuda lähteteksti]

Autismispektri häiretega inimesed on üldiselt kehvema tervisega. Lisaks soole tervise ja mikrobioomi muutustele, on sagedasemad ka hulk teisi haiguslikke seisundeid, nagu näiteks astma, kõrvapõletik, allergiad ning sagedased migreenid ja peavalud.[9]

Kuigi soolestiku muutustel on arvatav roll autismispektri häirete ja tähelepanupuudulikkuse häire puhul, leidub ka teisi määravaid tegureid, mis mõjutavad haiguste tõsidust. Autismispektri häirete sümptomite leevenemist on märgatud haigust põdeva inimese suurenenud füüsilise aktiivsuse korral.[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. W.Nienstedt, E.Rautiainen "Meditsiinisõnastik" 711: 2004.
  2. 2,0 2,1 link Santaolalla, Abreu (2012) Innate immunity in the small intestine. Current Opinion in Gastroenterology, 28(2): 124–129.
  3. link Wikipedia:Gastrointestinal hormone
  4. link Lewis, Tam (2006) Definitive endoderm of the mouse embryo: Formation, cell fates, and morphogenetic function. Developmental Dynamics. Vol 235, 9: 2315–2329
  5. link Bull, Plummer (2014) Part 1: The Human Gut Microbiome in Health and Disease. Integr Med (Encinitas). Dec; 13(6), 17–22
  6. 6,0 6,1 link Sampson, Mazmanian (2015) Control of brain development, function, and behavior by the microbiome. Cell host & microbe. Vol 17, 5: 565–576
  7. 7,0 7,1 link Borre, O'Keeffe, Clarke, Stanton, Dinan, Cryan (2014) Microbiota and neurodevelopmental windows: implications for brain disorders. Trends in molecular medicine. Vol 20, 9: 509–518
  8. 8,0 8,1 link BHill, Bhattacharjee, Pogue, Lukiw (2014) The Gastrointestinal Tract Microbiome and Potential Link to Alzheimer’s Disease. Frontiers in neurology, Vol 5, 43: 1–3.
  9. 9,0 9,1 link Schieve, Gonzalez, Boulet, Visser, Rice, Van Naarden Braun, Boyle (2014) Concurrent medical conditions and health care use and needs among children with learning and behavioral developmental disabilities, National Health Interview Survey. Research in Developmental Disabilities, Vol 33, 2: 467–476.
  10. link Kang, Park, Ilhan, Wallstrom, Labaer, Adams, Krajmalnik-Brown (2013) Reduced incidence of Prevotella and other fermenters in intestinal microflora of autistic children. PLoS ONE, Vol 8, 7: 1–14.
  11. link Pan, Chu, Tsai, Sung, Huang, Ma (2016) The impacts of physical activity intervention on physical and cognitive outcomes in children with autism spectrum disorder. Autism, 1–13.