Euroopa Söe- ja Teraseühendus

Allikas: Vikipeedia
Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutajaliikmed

Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ, inglise keeles European Coal and Steel Community) oli riikidevaheline majandusorganisatsioon, mis eksisteeris iseseisvana aastatel 19521967. 1967–2002 oli ta Euroopa Ühenduse ja hiljem Euroopa Liidu allorgan.

Ühendus loodi prantsuse majandustegelase ja poliitiku Jean Monnet' algatusel, kes esitas terase ja söe tootmise alase koostöö mõtte toonasele välisministrile Robert Schumanile. Peagi võeti see idee omaks ka Prantsusmaa naaberriikides ning 1952. aastal loodigi kuuest riigist (Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Itaalia, Belgia, Holland ja Luksemburg) koosnev organisatsioon. Selle baasilt algas Euroopa integratsioon, mistõttu peetakse ühendust Euroopa Liidu eelkäijaks.

Euroopa Söe- ja Teraseühendus asutati Pariisi lepinguga, mis kirjutati alla 18. aprillil 1951. Lepinguga kehtestati ühine avatud turg kivisöele 10. veebruaril 1953 ja terasele 1. mail 1953.

Pariisi leping sõlmiti 50 aastaks. Otseselt seda lepingut ei pikendatud, mistõttu 23. juulil 2002 selle kehtivus lõppes. Sel päeval langetati Brüsselis ESTÜ lipp ja selle asemele heisati Euroopa Liidu lipp. Sisuliselt sel päeval midagi ei muutunud, sest ESTÜ hallatud valdkonnad läksid Euroopa Liidu organite pädevusse.

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Söe- ja Teraseühenduse tähtsaim saavutus oli püsiva rahu loomine Lääne-Euroopa riikide vahel. Riikidevahelised majandussidemed tihenesid sel määral, et sõda oleks paljudele mõjukatele inimestele suurt rahalist kahju tähendanud. Euroopa Ühenduse ja Euroopa Liidu riigid ei ole kunagi omavahel sõdinud.

ESTÜ missioon (artiklis 2) oli liikmesmaade majanduse arendamine, töökohtade loomine ja kodanike elatustaseme parandamine. Nendes valdkondades oli ESTÜ panus suhteliselt väike, sest söe- ja teraseturg sõltus peamiselt maailmamajanduse olukorrast.

Küll aga suurenes liikmesmaade omavaheline kaubandus ja terase osas isegi kümnekordselt, sest enam polnud vaja terast USA-st osta. ESTÜ andis ettevõtete kaasajastamiseks 280 laenu, mis aitas suurendada toodangut ja vähendada kulusid. Kulud vähenesid veelgi, kui söe ja terase pealt kaotati tollimaks.

Pariisi lepinguga püüti vältida monopolide teket, sest just suurettevõtted aitasid Saksamaal võimule Hitleri. Selles osas ESTÜ põhiliselt ebaõnnestus ja kartellikokkulepped hindade kehtestamiseks olid üsna levinud. Ettevõtete demokraatliku kontrolli abil suudeti siiski vältida monopolismi kõige hullemaid külgi. Monopolide võim langes ESTÜ-st sõltumatult, kui näiteks söe kõrvale tekkisid võimalused kasutada maagaasi, naftat ja hiljem teisigi energiaallikaid.

ESTÜ eesmärkide hulka kuulus veel eri riikide söe- ja terasetööliste elutingimuste, sealhulgas palga ühtlustamine. See eesmärk ei täitunud. Esiteks hoolisid paljud liikmesriikide valitsused sellest eesmärgist üksnes sõnades, aga midagi ette ei võtnud. Teiseks oligi olukord keeruline, sest 1960-ndail ja 1970-ndail oli maailmas inflatsioon suhteliselt suur ja sealjuures eri riikides erinev.