40 kiri

"Avalik kiri Eesti NSV-st" on 28. oktoobriga 1980 dateeritud ja nädal hiljem teele pandud kiri, millega 40 allakirjutanud haritlast püüdis kaitsta eesti keelt ja mõni nädal varem massimeeleavaldustega välja astunud koolinoori valitsusvõimude omavoli eest. Tegemist oli katsega astuda avalikku poliitilisse dialoogi võimutseva kommunistliku parteiga.

Eesti üldsus hakkas pöördumist allakirjutanute arvu järgi nimetama 40 kirjaks.

Allakirjutajad

Priit Aimla, Kaur Alttoa, Madis Aruja, Lehte Hainsalu, Mati Hint, Fred Jüssi, Aira Kaal, Maie Kalda, Tõnu Kaljuste, Toomas Kall, Jaan Kaplinski, Peet Kask, Heino Kiik, Jaan Klõšeiko, Kersti Kreismann, Alar Laats, Aare Laht, Andres Langemets, Marju Lauristin, Peeter Lorents, Vello Lõugas, Endel Nirk, Lembit Peterson, Arno Pukk, Rein Põllumaa, Paul-Eerik Rummo, Rein Ruutsoo, Tõnis Rätsep, Ita Saks, Aavo Sirk, Mati Sirkel, Jaan Tamm, Rein Tamsalu, Andres Tarand, Lehte Tavel, Peeter Tulviste, Mati Unt, Arvo Valton, Juhan Viiding, Aarne Üksküla

Levik

Läkitus oli adresseeritud ajalehtedele Pravda, Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija. Ükski neist ei avaldanud seda. Samuti ei käsitlenud "40 kirja" ükski teine Nõukogude Liidus ilmuv väljanne.

Eestis levis kiri kiiresti ja ulatuslikult omakirjastuslikul teel.

Välismaal ilmus kiri esmakordselt 10. detsembril Eesti Päevalehes Stockholmis, järgmisel aastal ka pagulasajakirjas Tulimuld 1981, nr. 4.

Eesti üldsuseni jõudis kirja tekst eeskätt välisringhäälingu saadete kaudu. Vabadusraadio Münchenist avaldas kirja oma saateis täies mahus kõigepealt 11. detsembril 1980 ja kordas hiljem ka teistes keeltes. Ameerika Hääl Washingtonist tegi üksikasjaliku ülevaate 23. detsembril 1980. Enamik "40 kirja" käsikirjalistest koopiatest olid mahakirjutused eetrist.

Kirja tõlkis inglise keelde Jüri Estam (mitte Jüri Estam ja Jaan Pennar ühiselt, nagu on mõnel pool märgitud).

Eestis ilmus kiri esimest korda ajakirjas Vikerkaar (1988, nr 7) koos Rein Ruutsoo ja Lembit Valdi kommentaaridega.

Vastumeetmed ja sanktsioonid

Novembris 1980 algasid Eesti NSV valitsusvõimude, täpsemalt EKP Keskkomitee vastumeetmed 40 kirjale: üritati mõjutada allakirjutanuid vestlustega töökohas, parteikomitees või -algorganisatsioonis ja ülekuulamistega KGB-s või prokuratuuris, et nad loobuksid allkirjadest. Enamik mõjutatutest nii tegigi.

Jaan Kaplinski kui ühe oletatava autori juures korraldas KGB novembri algul läbiotsimise.

Neli läkitusele allakirjutanut haritlast vallandati.

Muid kannatusi "Avalik kiri Eesti NSV-st" ühelegi autorile ei toonud.

Hiljem püüdsid võimurid üles võtta ka 40 kirja välismaale toimetajate jälgi, kuid algatatud kriminaalasjas ühtki süüdlast vastutusele võtta ei õnnestunud.

Mõju

Neljakümne kirja järelmid olid kaugeleulatuvad: sõnastades mõõdukalt Eesti haritlaskonna erimeelsuse kehtiva ühiskondlik-poliitilise korraga, tõstis 40 kiri eestlaste moraali ja tugevdas rahva sidet oma kultuurieliidiga.

Kaasaegsete poliitikavaatlejate (näiteks sovetoloog Jaan Pennar) ja isegi kommunistlike ajaloolaste (näiteks Olaf Kuuli) hinnangul oli 40 kirja lugu EKP Keskkomiteele valus löök ja sundis võõrvõime leevendama Eesti venestamise poliitikat.

Katkendeid 40 kirjast

"Eestlaste ebakindlust oma tuleviku suhtes on põhjustanud järgmised asjaolud:

• eesti elanikkonna kiire osakaalu vähenemine, eriti Tallinnas, kus eestlased on muutumas vähemusrahvuseks; /---/
• eesti keele kasutamise piiramine asjaajamises, olmes, teaduses jm. Seda tendentsi iseloomustavad näiteks eesti keelt ja kirjandust käsitlevate väitekirjade kohustuslik esitamine vene keeles /---/;
• eestikeelse ajakirjanduse ja paljude raamatute, eriti rahvuskultuurile oluliste teoste muutumine raskesti kättesaadavaks, rahvuslike teaduste arengu ilmne pidurdatus;
• ülepingutatud ja oskamatu propagandakampaania vene keele õpetamiseks koolides ja lasteaedades, ajalooõpetuses esinev venelaste osa eriline rõhutamine teiste rahvuste arvel; /---/
• tööstuse ekstensiivse arengu üleforsseerimine üleliiduliste ministeeriumide poolt, pööramata küllaldast tähelepanu sellega kaasnevatele ökoloogilise tasakaalu rikkumisele;
• kakskeelsuse propageerimine ühepoolselt eestlaste hulgas, millele ei vasta midagi samaväärset muulaste seas – see süvendab eestlastes tunnet, et nende emakeelde suhtutakse kui teisejärgulisse keelde /---/;
• juhtivatele ja rahvuskultuuriprobleemidega tegelevatele ametikohtadele inimeste määramine, kellel ei ole piisavalt teadmisi eesti kultuurist ega huvi selle vastu."

Kirjandus

• Sirje Kiin, Rein Ruutsoo ja Andres Tarand. 40 kirja lugu, kirjastus Olion: 1990. ISBN 5-450-01408-2
• Toomas Haug, 40 kiri ja Tolstoi broshüür. Kas 40 kiri on inspireerinud Jaan Krossi? (40 kiri ja Jaan Krossi romaan "Professor Martensi ärasõit") – Eesti Ekspress 3. august 1990, nr 29 (44), lk 4
• Rein Ruutsoo, Tartu ülikool ja 40 kiri: kodanikuühiskond Eestis ja vastupanu strateegiad – "Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi materjale" (Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, nr 31), Tartu, 2001, lk 144–181 (bibliograafia lk 178–181)
• Andres Tarand. Kiri ei põle ära: päevaraamat 1980 - .... Eesti Päevalehe Kirjastus: 2005 ISBN 9985-9662-1-X

Välislingid

• Andres Langemetsa "Kiri" (Maaleht, 8. detsember 2005)
• Rein Kordese artikkel "Sahinad ajalookoridorides", III osa (Kesknädal)
• Rein Ruutsoo "Neljakümne kiri ja ühistundeta vabariik"
• Lauri Vahtre "VASTUKAJA"
• Lauri Vahtre "Ajaleht Pravda ja 40 keisri hullu"