Kommunistlik partei
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Kommunistlik partei on marksismile tuginev partei.
1848. aastal avaldasid Karl Marx ja Friedrich Engels "Kommunistliku partei manifesti". Sellele manifestile ning teistele Marxi ja Engelsi teostele tuginedes loodi 19. ja 20. sajandil paljudes riikides kommunistlikke parteisid, kes seadsid oma eesmärgiks olemasoleva riigikorra hävitamise ja uue, kommunistliku ühiskonna rajamise.
Eri maade kommunistlikud parteid moodustasid ühistegevuseks organisatsioone, mida nimetati internatsionaalideks. Esimene Internatsionaal tegutses üsna lühikest aega ja lagunes 1870 Preisi-Prantsuse sõja ajal. Teine Internatsionaal tegutses kuni Esimese maailmasõjani. Pärast seda moodustati Kommunistlik Internatsionaal (Komintern ehk Kolmas Internatsionaal), mis eksisteeris aastatel 1919–1943.
Esimest korda tuli kommunistlik partei võimule ülestõusu tulemusena Pariisi Kommuuni ajal 1870. See valitsus püsis 100 päeva, enne kui ülestõus lüüa sai.
Kommunistide halva maine põhjustas Venemaal 7. novembril 1917 toimunud Oktoobrirevolutsioon, mis viis Nõukogude Liidu moodustamiseni 30. detsembril 1922. Venemaa Sotsiaaldemokraatlik (bolševike) Partei eesotsas Vladimir Leniniga kehtestas Venemaal terrorirežiimi. Kõik teised erakonnad likvideeriti, nende juhid vangistati või tapeti. Riigi juhtimine kõigil tasandeil allutati parteile. Kõik ettevõtted riigistati. Demokraatlikud vabadused kehtisid riigis ainult nimeliselt; teisitimõtlejaid jälitati ja karistati. Samasugust praktikat rakendasid võimule saanud kommunistlikud parteid kogu maailmas sageli. Reeglina tulid kommunistlikud parteid võimule vägivaldselt. Partei juhist sai faktiline riigipea ja diktaator; partei ladvikust sai valitsev eliit.
Erinevus kommunistlike parteide lubatava helge tuleviku ja nende teostatava praktika vahel ei võimaldanud kommunistidel vabadel valimistel üldiselt edu saavutada. Kommunistliku riigi praktikas esines laialdast valimistulemuste võltsimist. Üks paremaid kommunistide valimistulemusi vabadel valimistel on Asutava Kogu valimised Eestis 25. novembril 1917, kus kommunistid said umbes 40% häältest. (Eesti Vabariigi valijaskond pööras EKP-le selja ja suundus järsult paremale pärast edukat maareformi ja Kominterni korraldatud kommunistlikku putšikatset – 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu.)
Lääne-Euroopas olid pärast Teist maailmasõda sageli võimul sotsiaaldemokraatlikud vähemusvalitsused, mis valitsesid kommunistlike saadikute toetusel.
1990. aastatel enamik kommunistliku partei võimu all olevaid riike demokratiseerus. Praegu kehtib kommunistliku partei võim veel Põhja-Koreas, Kuubas ja leebemal kujul ka Hiinas. Paljudes riikides tegutsevad kommunistlikud parteid ka praegu.