Tapa raudteejaam

Tapa raudteejaam, 2005

Tapa jaama veetorn

Auruvedur L-1361 Tapa jaamas

Tapa raudteejaam on raudteejaam Lääne-Virumaal Tapal.

Läbi Tapa kulgeb alates 1870. aastast laiarööpmeline Tallinna–Narva raudtee, kus esimene peatus reisirongidele Tallinna suunal on Lehtse ja Narva suunal Kadrina raudteejaam (rahvusvahelistel reisirongidel Jõhvi). Alates 1876. aastast hargneb Tapalt Tartu poole ka 112,5 km pikkune Tapa–Tartu raudtee, mille tulemusel sai seni tagasihoidlikust Tapa jaamast oluline sõlmjaam. Esimene peatus reisirongidel sellel teel on Tamsalu; enne seda on aga ka Nõmmküla raudteejaam, kus reisirongid alates 2001. aastast ei peatu.

Tapa jaama pika rööbastiku idapoolses otsas asub reisijaam, kus on kasutusel kaks täispikka raudteedevahelist perrooni, mille vahel paikneb omakorda ajalooline kivist jaamahoone koos veetorniga. Ühe perrooni äärest liiguvad rongid Narva ja Tallinna suunal, teise äärest Tartu ja Tallinna suunal.

Tapal peatuvad kõik seda läbivad Elroni idasuunalised reisirongid, samuti Tallinna–Peterburi–Moskva liini rongid, mida opereerib Venemaa Raudteede tütarettevõte FPK koos GoRailiga. Piletihinnalt kuulub peatus V tsooni, olles Elroni reisirongides üleminekupeatuseks peatusepõhiste piletihindadega alale.

Tänaseks on üle 100 pöörme ja fooriga Tapa jaamast kujunenud üks AS Eesti Raudtee suurimaid (raudteede kogupikkuse järgi) ja olulisemaid vahejaamu, mille pikkus läänest itta on 4,2 km ja kus võib toimuda ka kaupade rongidele ning neilt maha laadimine. Jaama vastuvõtu-saatepargis asub kokku 12 raudteeharu, mille kõrval asetseb eraldi sorteerimispark. Jaama territooriumilt saab alguse ka mitu haruteed erinevatesse tööstusettevõtetesse nagu näiteks: Leonhard Weiss OÜ tehnikabaasi, Estonia Locistics OÜ logistikaparki, Moe Piiritusetehase viljalattu, Tapa vallavalitsuse territooriumile ning samuti AS Operaili vaguni- ja veduridepoosse.

Ajalugu

Tapa esimene jaamahoone aastal 1870

Vabadussõja mälestustahvel jaamahoone seinal

Tapa kivist jaamahoone ja veetorn aastal 2000

Endiselt Tapa sorteerimismäelt vaatega ida suunas

Tapa jaama perroon

Elroni Stadler FLIRT tüüpi reisirongid Tapal

Tapa jaam ja rongid

Seoses tööstuse kiire arenguga ja vajadusega senisest efektiivsema transpordi järele alustas Balti aadlikke ühendav Eestimaa rüütelkond 1860. aastate teisel poolel Eesti esimese raudtee rajamist (vt Balti raudtee), mis pidi kulgema Paldiskist läbi Tallinna, Tapa ja Narva toonasesse Venemaa keisririigi pealinna Peterburi lähistele. Selle ehituseks asuti ka põlisesse Tapa kuusemetsa rajama raudteesihte. Algul märgiti jaama asukohana Valgma välja. Alles teisel ja kolmandal sihiajamisel valiti praegune jaama asukoht. Tapa jaam avati aastal 1870. Jaam jäi avamisel Ambla kihelkonda Tapa mõisa maadele ja liigitus Vene keisririigi süsteemis tagasihoidlikusse IV klassi, kus oli kolm jaamateed.

Seoses Tartu harutee rajamisega 1876. aastal (vt Tapa–Tartu raudtee) kasvas Tapast oluline II klassi sõlmjaam ja seni tagasihoidliku küla juurde tekkis peagi alevik. Algselt kavandati Tartu haru ehitamiseks Rakvere jaama, kuid kuna Pandivere kõrgustiku läbimiseks oleks sellel juhul tulnud teha palju töömahukaid mullatöid, valiti selleks siiski väike Tapa. Ehitati depoo (vt Tapa depoo), remonditöökoda (mis on hävinenud) ja teine ooteplatvorm. Samuti tehti juurdeehitus esialgsele jaamahoonele, et tagada reisijatele II klassi jaama tingimused. Sealt alates sai Tapast järk-järgult kasvav raudteelaste asula.

9. jaanuaril 1919 toimus Eesti Vabadussõjas sõjaline operatsioon strateegilistelt tähtsa Tapa transpordisõlme vallutamiseks pealetungivate Punaarmee üksuste valdusest. Sündmuse mälestamiseks avati 1934. aasta jaanuaris Tapa jaamahoone seinal pronksist mälestustahvel kirjaga: “9. jaanuaril 1919 murdsid soomusrongid punaste ikke Tapal”. Mälestustahvel võeti Nõukogude okupatsiooni alguses vaksalihoone seinalt maha ja taasavati pidulikult 20. veebruaril 1993.

1949. aastal aset leidnud Märtsiküüditamise käigus läks esimene ešelon küüditatavatega teele just Tapa raudteejaamast.

Nõukogude ajal juhtis Tapa jaama töökorraldust jaamaülem, rongiliiklust aga jaamakorraldaja, manöövridispetšer ja täitevpersonal (pöörmeseadjad, rongikoostajad jne). 1950. aastatel oli Tapa jaamas kuus pöörmeposti. Reisirongide vastuvõtmist ja ärasaatmist teostas jaamahoones tegutsenud vaksalikorraldaja jaamakorraldajalt saadud loa alusel.

Aastatel 1967-1968 katsetati Tallinna ja Tapa vahel SR3A6M tüüpi akuronge, mille tarbeks oli Tapa jaamas olemas eraldi väike elektrifitseeritud raudteelõik (nn laadimispunkt), kus reisirong oma seisuajal kontaktvõrgust akud uuesti täis sai laadida.

1980. aastatel oli kavas olemasolevat elektriraudteed pikendada Aegviidult kuni Tapani, plaan siiski ei teostunud.

Kuni 2005. aastani oli AS Edelaraudtee opereerimisel eraldi käigus ka Tallinna–Tapa rongiliin, mida hiljem pikendati Rakvereni.

Esimene suurem jaama uuendus toimus 1960. aastatel. Jaam varustati automaatblokeeringu seadmetega, seoses millega rajati ka kolmekorruseline elektritsentralisatsiooni hoone (amortiseerunud hoone õhkasid Tapa pioneeripataljoni ajateenijad 2009. aastal).

Novembris 1988 valmis jaama ümberehitus manöövrimäega sorteerimisjaama näol, millest mäe osa suleti 2000. aastate algul. Veoste vähesuse tõttu on tänaseks manöövrimäe seadmed koos pöörangute ja nõlval asunud kõveratega demonteeritud. Jaamas on siiski endiselt olemas kokku kaksteist sorteerimisjaama teed, ning sorteerimine Tapa jaamas väikses mahus siiski toimub, kuid mitte mäel. Praegu töödeldakse Tapa jaamas umbes 150–200 vagunit ööpäevas, kuigi 2000. aastate algul oli see number 1250.

2024. aastaks on kavas Tapa sorteerimisjaam koos mäega taasavada, tänu millele suletakse praegune vagunite sorteerimine Ülemistel.

Koos manöövrimäega ehitati 1980. aastate lõpul Tallinna suunal ka uus silikaattellistest neljakorruseline elektritsentralisatsiooni hoone (analoogne Ülemiste hoonega), kust toimib signalisatsiooni-, tsentralisatsiooni-, ja blokeeringuseadmete juhtimine ka tänapäeval ning töötab jaamakorraldaja.

1985. aastal alustati Tallinna ja Tapa vahelise teise peatee rajamist, mille viimane etapp (Lehtse–Tapa lõik) avati rongiliikluseks 1992. aasta jaanuaris.

Tapa naaberjaamad on: Narva suunal (paaritus kõrikus) Kadrina, Tartu suunal Nõmmküla ja Tallinna suunal (paariskõrikus) Aegviidu raudteejaam (kuni 2012. aastani Lehtse).

Varem järgnes Narva suunal Tapale ka Udriku raudteepeatus, XX sajandi teisel poolel aga Neeruti raudteepeatuse kohale rajatud Udriku raudteejaam, mis suleti ilmselt 1980. aastate lõpul.

2011. aastal ehitati Tapale kaks uut 550 mm kõrgust ja 150 m pikkust raudteedevahelist perrooni, kus peatuvad Elroni reisirongid, samuti rajati kummalegi poole jaamahoonet veel kaks 400 m pikkust madalat perrooni, mida kasutavad rahvusvahelised reisirongid. Samal aastal läbis uuenduskuuri ja paigutati jaamahoone kõrvale ka monumendina seisev L seeria auruvedur.

Alates 2018. aastast on endiste Tapa jaamaülemate järgi endale nime saanud AS Operaili Tapal toodetavad C30-M tüüpi vedurid.

Jaamahoone

Tapa jaam koos esimese vaksalihoonega aastal 1896

Tapa jaamahoone ja veetorn aastal 1997

Tapa jaam 20. sajandi alguses

Osaliselt ümberehitatud Tapa jaamahoone aastal 1918. Vasakul on näha algsest jaamahoonest pärit puuosa, paremal uus tellistest kiviosa, mis säilinud tänini

Tapa jaamahoone aastal 2021

Tapa raudteejaam sõidusuunaga Narva poole, 1930. aastad

Tapa raudteejaam sõidusuunaga Tartu poole, 1930. aastad

Tapa esimene puidust jaamahoone valmis koos raudteega aastal 1870. See oli ehitatud tüüpprojekti järgi, mida iseloomustas madal viilkatus ning asümmeetriline pikifassaad, mille kõrgem viiluga keskosa jagas maja ühe- ja kahekorruseliseks tiivaks. Hoone sarnanes Aegviidu, Kabala, Paldiski jmt jaamahoonetega.

Seoses 1876. aastal avatud Tapa–Tartu raudteega sai Tapast oluline II klassi sõlmjaam, mille tõttu laiendati ka esialgset jaamahoonet. Hoone idatiivale ehitati juurde kahekorruseline osa.

Puidust esimene jaamahoone lammutati järkude kaupa uue ehitamise käigus 20. sajandi alguses.

Seoses jaama vajaduste kasvuga alustati Tapa uue kivist jaamahoone esimese järgu ehitamist 1910. aasta paiku. 1914. aastal valmiski jaama Tallinna poolsesse otsa uus telliskivist hoonekorpus, mille tarvis senine raudteevaksali läänepoolne osa lammutati.

1928. aastal jõudis lõpule ka paekivist ja punastest tellistest lõpliku kuju saanud jaamahoone teise järgu ehitus, mis tüüpilise omaaegse ehitisena meenutas Peterburi vaksaleid. Peasissepääsu rõhutab mõlemal pikiküljel kaarfrontooniga keskrisaliit, mis on koos hoone nurkadega valmistatud jämedalt tahutud paekividest. Punaseid puhta vuugiga laotud tellisseinu liigendasid heledast paksukihilisest paest tahutud vööd. Asümmeetrilise põhiplaaniga jaamahoone lääneotsas asus einelaud, keskosas ootesaalid ja kassad, ning kahekorruselises idaplokis ametiruumid. Vaksalist Narva pool paikneb võimas, kahe paagi ja tellisseintega veetorn, mis valmis veduridepoo juurde 1928. aastal vana veetorni asemel.

Interjööri algsetest ehitusdetailidest on säilinud vähe. Näiteks võib tuua puhvetis puidust geomeetrilise ornamendiga kassettlage, helesiniste ruutudega väga kvaliteetselt laotud kiviparketti, tahvelust ja glasuurpottidest ahjusid, mis on säilinud ootesaali tagumises osas.

Klassivahed uues jaamahoones kaotati ja laiendati vestibüüli, kus asus ajakirjanduse müügikoht, postiosakond ning apteegilett, samuti asus hoones pagasikontor, Eesti panga agentuur ja telefoni keskjaam. Alates 1930. aastast tegutses vaksalis ka esinduslik restoran.

Jaamahoone on korduvalt õlivärviga üle värvitud (näiteks Moskva olümpiamängude ajal 1980), mis on rikkunud hoone algset välimust.

Tapa historitsistliku viiekorruselist veetorni iseloomustavad kaheksatahulised etteastuva ülakorrusega tornid ja katuseräästast ääristav telliskarniis, mis vöötab ka tornide tellistest välisseina. Tornides on tänini algsed tahveluksed, sealhulgas kaks klaasiga profiiltahvelust. Veetorn on ühenduses kahekorruselise viilkatusega endise reservvedurite depooga, mis ehitati juba 1876. aastal, ning mille esimesel korrusel paikneb suur metallahi. Veetorn-depoo moodustab kompleksi teiste raudteejaama ehitistega (sh peahoone, tualett, kelder, purskkaev, vedurite veega täitmise pump) ning on ühtlasi vanim Tapa raudteejaamakompleksis säilinud hoone. 2014. aastal oli hoones tulekahju. Tänaseks on ehitis halvas seisukorras, ehkki 2019. aastal teostati hoone katuse remont.

1995. aasta novembris külastas Tapa vaksalit seoses oma Lääne-Virumaa ringsõiduga president Lennart Meri, kes enne Kadrina rongile asumist viibis põgusalt jaama puhvetis (vt videot), kohtus vaksaliülemaga ja küsis kassast umbkeelselt piletimüüalt rongipiletit Pariisi.

1998. aasta lõpuks tegutses Eesti Raudtee töötajaid 1200 m² suuruses vaksalihoones kokku neli, nendele lisandusid veel aga piletimüüad ja puhveti töötajad. 1998. aasta seisuga maksis laguneva hoone ülalpidamine omanikule 300 000 krooni aastas, millest põhilise kulu moodustas ehitise kütmine.

Alates 1997. aastast tegeles rongipiletite müügiga AS Edelaraudtee. Piletimüük Tapa jaamast lõpetati 1999. aastal ning piletilaekuri koht likvideeriti.

Tapa viimane vaksaliülem oli Nikolai Albert.

Jaamahoone oli osaliselt avatud kuni 2004. aastani. Sama aasta sügiseks olid ehitise aknad laudadega kinni löödud, ootesaal suletud ja hoone tegevusest alles jäänud vaid tagasihoidlik puhvet, mis tegutses kuni 2006. aastani. Hiljem on jaamahoonet kasutatud hooajaliselt teatrietenduste kohana ja kultuurisündmuste läbiviimiseks.

2017. aastal tunnistati AS Eesti Raudteele kuuluv Tapa jaamahoone kultuuriministri käskkirjaga kultuurimälestiseks (nr 30404). Kaalumisel oli ka veetorn-depoo mälestiseks tunnistamine, millest omanik keeldus viidates ehitise halvale seisukorrale.

Tapa jaamahoone on I maailmasõja eelse raudteearhitektuuri üks silmapaistvamaid näiteid ning on kavas omaniku AS Eesti Raudtee poolt 2022. aastaks suures osas renoveerida.

Pilte

• 
  Heinamaa Tapa jaama ees, suvi 2007
• 
  Tapa jaamast vaatega Tallinna suunal
• 
  Tapa jaam aastal 2019
• 
  Go Raili reisirong (vedur TEP70) Tapal
• 
  Manöövritöö, esiplaanil Tapal ehitatud vedur C30-M
• 
  Rongid Tapa jaamas
• 
  Tapa L-seeria auruvedur oma esialgses asukohas paarsada meetrit jaamahoonest Tallinna pool. Linna sümboli - auruveduri - avamine toimus 3. augustil 1996
• 
  Tapa jaam õhust, 1998
• 
  Tapa jaama ET-post (juhtimiskeskus), vasakul endine vagunite sorteerimismägi
• 
  Tapa veduridepoo, esiplaanil Ameerika päritolu diiselvedurid C36
• 
  Lumelükkamine Tapal
• 
  Kaubarong Ameerika Ühendriikide soomustehnikaga Tapal, esiplaanil Eesti Raudtee manöövrivedur ČME3-1333

Vaata ka

• Tapa depoo
• Balti raudtee
• Eesti raudteetransport
• Tapa–Tartu raudteelõik
• Tallinna–Narva raudtee

Kirjandus

• Mehis Helme "Eesti Raudteejaamad" (Tänapäev 2003)
• Harri Allandi "140 AASTAT TAPA RAUDTEEJAAMA SÕNAS JA PILDIS" (Tapa 2010)

Välislingid

• Mälestus Tapa raudteejaamast: vaksalikorraldaja võttis vastu ronge ning lahendas reisijate probleeme; Virumaa Teataja, 24.07.2017
• Mälestus Tapa raudteejaamast: president Lennart Meri külaskäik; Virumaa Teataja, 01.08.2017
• Mälestus Tapa raudteejaamast: töö vaksali kokana; Virumaa Teataja, 08.08.2017
• Ühiselamukoha pärast inimeste elu ja vara hoidjaks; Virumaa Teataja, 10.12.2016
• Jaamakorraldaja vastutusrikas töö paneb närvid proovile; Virumaa Teataja, 04.01.2007
• AK filmikroonika 1958-1991: TAPA RAUDTEELASTE PÄEV; ERR Videoarhiiv
• Tapa rongijaama elluärkamine; Hooandja
• Infot jaama kohta; fotod (vene keeles)

Eelnev peatus	Raudteepeatus idasuunalistel reisirongiliinidel	Järgnev peatus
Lehtse	Tapa	Narva poole:
		Kadrina
		Tartu poole:
		Tamsalu