Nikolai Bassov: erinevus redaktsioonide vahel
Uus lehekülg: 'pisi|1964 '''Nikolai Gennadijevitš Bassov''' (vene keeles Никола́й Генна́диевич Ба́сов; 14. detsember 1922 Usman (praegu...' |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
[[Pilt:Basov.jpg|pisi|1964]] |
[[Pilt:Basov.jpg|pisi|Nikolai Bassov (1964)]] |
||
'''Nikolai Gennadijevitš Bassov''' (vene keeles Никола́й Генна́диевич Ба́сов; [[14. detsember]] [[1922]] [[Usman]] (praegu [[Lipetski oblast]]is) – [[1. juuli]] [[2001]] [[Moskva]]) oli vene füüsik. |
'''Nikolai Gennadijevitš Bassov''' (vene keeles Никола́й Генна́диевич Ба́сов; [[14. detsember]] [[1922]] [[Usman]] (praegu [[Lipetski oblast]]is) – [[1. juuli]] [[2001]] [[Moskva]]) oli [[venelased|vene]] [[füüsik]]. [[1964]]. aastal anti talle, [[Aleksandr Prohhorov]]ile ja [[Charles Hard Townes]]ile [[Nobeli füüsikaauhind]] töö eest [[kvantelektroonika]] vallas. |
||
Bassov sündis 1922. aastal [[Voronež]]i lähedal Usmanis praeguse [[Lipetski oblast]]i alal. Tema isa Gennadi Fedorovitš Basov oli [[Voroneži ülikool]]i professor, kes uuris metsavööndi mõju põhjaveele ja maapinna kuivamisele.<ref>[http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/physics/laureates/1964/basov-bio.html "Nicolay G. Basov - Biographical"]. nobelprize.org</ref> |
|||
1964. aastal anti talle, [[Aleksandr Prohhorov]]ile ja [[Charles Hard Townes]]ile [[Nobeli füüsikaauhind]] töö eest [[kvantelektroonika]] vallas. |
|||
Pärast [[1941]]. aastal keskkooli lõpetamist Voronežis suundus ta ajateenistusse Kuibõševi (nüüdne [[Samara]]) Sõjalis-Meditsiinilise Akadeemiasse. Kahe aasta pärast sai ta kutselt sõjaväearsti assistendiks. [[Teine maailmasõda|Teises maailmasõjas]] saadeti ta teenima [[1. Ukraina rinne|1. Ukraina rindele]]. |
|||
Pärast sõda kolis ta [[1945]]. aastal [[Moskva]]sse ja asus füüsikat õppima [[Moskva füüsika-tehnika instituut|Moskva füüsika-tehnika instituudis]]. Alates [[1950]]. aastast õppis ta [[Lebedevi Füüsikainstituut|Lebedevi Füüsikainstituudis]], kus ta koostas [[Mihail Leontoitš]]i ja [[Aleksandr Prohhorov]]i juhendamisel väitekirja. Samas instituudis juhtis kvantraadiofüüsika osakonda. Moskva füüsika-tehnika instituudis oli ta samal ajal tahkisefüüsika osakonna professor. Füüsika-tehnika instituudis sai ta [[1953]]. aastal [[Teaduste kandidaat|teaduste kandidaadi]] (''kandidat nauk'') kraadi ja Lebedevi Füüsikainstituudis [[1956]]. aastal [[teaduste doktor]]i (''doktor nauk'') kraadi. Lebedevi Füüsikainstituudis kaitstud doktoriväitekiri oli maseri teoreetiliseks ja eksperimentaalseks aluseks.<ref>[http://www.britannica.com/biography/Nikolay-Basov "Nikolay Gennadiyevich Basov"]. ''Encyclopædia Britannica''</ref> |
|||
[[1954]]. aastal avaldas Bassov koos Aleksandr Prohhoroviga uurimuse, milles nad tõestasid [[Koherentsed lained|koherentse]] [[mikrolainekiirgus]]e generaatori võimalikkust. Vastava seadme, mida hakati nimetama [[maser]]iks, konstrueeris samal aastal USA-s neist sõltumatult [[Charles Hard Townes]]i töörühm. 1955. aastal esitas ta koos Prohhoroviga kolmenivoolise [[laser]]i tööpõhimõtte, mille põhjal loodi pidevalt töötav laser, ning [[1959]]. aastal pooljuhtlaseri tööpõhimõtte. Bassov on andud olulise panuse lisaks [[optoelektroonika]]sse. |
|||
Bassov oli aastatel [[1973]]–[[1988]] Lebedevi Füüsikainstituudi juhataja. [[1966]]. aastal sai ta [[NSVL Teaduste Akadeemia]] liikmeks. |
|||
== Viited == |
|||
{{viited}} |
|||
{{NobelFüüsika}} |
{{NobelFüüsika}} |
||
Redaktsioon: 4. detsember 2016, kell 18:47
Nikolai Gennadijevitš Bassov (vene keeles Никола́й Генна́диевич Ба́сов; 14. detsember 1922 Usman (praegu Lipetski oblastis) – 1. juuli 2001 Moskva) oli vene füüsik. 1964. aastal anti talle, Aleksandr Prohhorovile ja Charles Hard Townesile Nobeli füüsikaauhind töö eest kvantelektroonika vallas.
Bassov sündis 1922. aastal Voroneži lähedal Usmanis praeguse Lipetski oblasti alal. Tema isa Gennadi Fedorovitš Basov oli Voroneži ülikooli professor, kes uuris metsavööndi mõju põhjaveele ja maapinna kuivamisele.[1]
Pärast 1941. aastal keskkooli lõpetamist Voronežis suundus ta ajateenistusse Kuibõševi (nüüdne Samara) Sõjalis-Meditsiinilise Akadeemiasse. Kahe aasta pärast sai ta kutselt sõjaväearsti assistendiks. Teises maailmasõjas saadeti ta teenima 1. Ukraina rindele.
Pärast sõda kolis ta 1945. aastal Moskvasse ja asus füüsikat õppima Moskva füüsika-tehnika instituudis. Alates 1950. aastast õppis ta Lebedevi Füüsikainstituudis, kus ta koostas Mihail Leontoitši ja Aleksandr Prohhorovi juhendamisel väitekirja. Samas instituudis juhtis kvantraadiofüüsika osakonda. Moskva füüsika-tehnika instituudis oli ta samal ajal tahkisefüüsika osakonna professor. Füüsika-tehnika instituudis sai ta 1953. aastal teaduste kandidaadi (kandidat nauk) kraadi ja Lebedevi Füüsikainstituudis 1956. aastal teaduste doktori (doktor nauk) kraadi. Lebedevi Füüsikainstituudis kaitstud doktoriväitekiri oli maseri teoreetiliseks ja eksperimentaalseks aluseks.[2]
1954. aastal avaldas Bassov koos Aleksandr Prohhoroviga uurimuse, milles nad tõestasid koherentse mikrolainekiirguse generaatori võimalikkust. Vastava seadme, mida hakati nimetama maseriks, konstrueeris samal aastal USA-s neist sõltumatult Charles Hard Townesi töörühm. 1955. aastal esitas ta koos Prohhoroviga kolmenivoolise laseri tööpõhimõtte, mille põhjal loodi pidevalt töötav laser, ning 1959. aastal pooljuhtlaseri tööpõhimõtte. Bassov on andud olulise panuse lisaks optoelektroonikasse.
Bassov oli aastatel 1973–1988 Lebedevi Füüsikainstituudi juhataja. 1966. aastal sai ta NSVL Teaduste Akadeemia liikmeks.
Viited
- ↑ "Nicolay G. Basov - Biographical". nobelprize.org
- ↑ "Nikolay Gennadiyevich Basov". Encyclopædia Britannica
