Elektrooniline hääletamine Eestis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eestis korraldatavatel riigikogu, kohalike omavalitsuste ja Euroopa parlamendi valimistel kasutusel olevast elektroonilise hääletamise süsteemist

Europarlamendi e-valimine 2019. aastal Augsburgi ülikooli fuajees

Elektrooniline hääletamine on hääletamine elektroonilise seadme vahendusel. Eestis on seadustatud elektrooniline hääletamine interneti teel, kus hääletaja tuvastamiseks kasutatakse ID-kaarti või mobiil-ID-d. E-hääletamise süsteem töötati välja Vabariigi Valimiskomisjoni juhtimisel. Pilootprojektina korraldati jaanuaris 2005 Tallinna elanike küsitlus. Esimesed riiklikud valimised, kus kasutati ka e-hääletamist, olid kohalike omavalitsuste valimised oktoobris 2005.

E-hääletamist eristab muudest hääletamise vormidest muuhulgas see, et e-häält saab ümber hääletada – eelhääletamise ajal tühistab eelmise hääle uuesti antud elektrooniline hääl või valimissedelil antud hääl, valimispäeval aga valimisjaoskonnas antud hääl. Mitu korda hääletades läheb arvesse ainult viimasena antud hääl; kui valija hääletab nii elektrooniliselt kui ka valimissedeliga, siis läheb arvesse ainult valimissedeliga antud hääl. Mitmekordse hääletamise võimalus on seadustatud selleks, et kaitsta hääletajat mõjutamise eest hääletamise ajal. Surve avaldamise korral saab hääletaja oma hääle hiljem uuesti anda. Samas saab survestaja tänu ümberhääletamise võimalusele survestada valijat juba antud häält viimasel hetkel ümber muutma või takistada edasisi ümberhääletamisi ID-kaardi hoiulevõtmisega. Juhuks, kui tervet e-hääletamise süsteemi diskrediteeritakse, on jäetud võimalus e-hääletamise tulemus tervikuna tühistada.[1][2]

Pärast valimistulemuste väljaselgitamist hävitatakse häälte anonüümsuse tagamiseks e-hääletamise süsteemi serverite kõvakettad[3] ning anonümiseeritud häälte lugemissüsteemi ülekandmiseks kasutatud DVD-ketas.[viide?]

Riigi valimisteenistus säilitab elektroonilisi hääli ühe kuu jooksul valimispäevast arvates. Pärast nimetatud tähtaja möödumist, kuid mitte enne, kui esitatud kaebuste kohta on tehtud lõplikud otsused, hävitab riigi valimisteenistus elektroonilised hääled, elektroonilise hääletamise süsteemis sisalduvad valijate isikuandmed ning elektrooniliste häälte avamise võtme.[4]

Vabariigi Valimiskomisjoni Elektroonilise Hääletamise Komisjoni poolt häälte salajasuse tagamiseks hävitatud kõvaketaste jäänused

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis rakendatavat süsteemi nimetatakse seadustes elektroonilise hääletamise süsteemiks ja vastavat toimingut elektrooniliseks hääletamiseks. Valija poolt süsteemi kaudu antud häält nimetatakse elektrooniliseks hääleks.[5] Lühivormina on kasutusel nimetused e-hääletamise süsteem, e-hääletamine ja e-hääl.[6]

Riigi Infosüsteemi Ameti endine analüütik Anto Veldre on eristanud mõisteid e-hääletus ja i-hääletus, eelistades Eestis kasutusel oleva süsteemi kohta tarvitada viimast mõistet. E-hääletus tähendab Veldre eristuse järgi "suvalist kioski- või kasiinotüüpi värki, kus inimene saab valimiskomisjoni ruumides aparaadil vänta keerata ja nuppe litsuda ning lõpuks (ehk) väljastatakse kusagile (pilve, kettale, mälukaardile) ka tulemus". I-hääletus aga, et "riigil on kasutada mingi süsteem, et kodanik (valija) distantsilt kindlalt ja turvaliselt tuvastada".[7] "I-hääletust" on kõrvuti "e-hääletusega" kasutatud ka Vabariigi Valimiskomisjoni ja riigi valimisteenistuse veebilehel www.valimised.ee.[6]

E-hääletamise 2005. aasta seaduse vastuvõtmine[muuda | muuda lähteteksti]

Vabariigi president Arnold Rüütel jättis 2005. aastal e-hääletamist kehtestava kohaliku omavalitsuse valimiste muutmise seaduse välja kuulutamata, kuna tema hinnangul oli see vastuolus Eesti põhiseaduse 107. paragrahviga. Rüütel leidis, et võimalus elektrooniliselt antud häält muuta rikub hääletamise ühetaolisuse põhimõtet, kuna teisi hääletamisliike kasutaval valijal see võimalus puudub.[8][9]

Riigikogu põhiseaduskomisjon ei nõustunud, et e-hääletamist võimaldavas seaduses oleks vastuolu põhiseadusega. Seaduse teisel vastuvõtmisel Riigikogus muudeti siiski seaduse teksti selliselt, et elektrooniliselt antud häält ei saanud enam muuta valimispäeval, mis esimesena vastuvõetud seaduse versiooni järgi võimalik oli olnud.[10] Seaduse vastuvõtmise poolt hääletasid Riigikogu Reformierakonna, Isamaaliidu, Erakond Res Publica ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikud, vastu hääletasid Keskerakonna ja Rahvaliidu saadikud.[11]

President Rüütel jättis seaduse ka teisel korral välja kuulutamata ja pöördus Riigikohtusse seaduse kehtetuks tunnistamiseks. Riigikohtu põhiseaduse järelevalve kolleegium asus seisukohale, et valija õigus oma elektrooniliselt antud häält eelvalimiste ajal muuta ei riku põhiseaduses sätestatud valimiste ühetaolisuse põhimõtet.[12]

Elektrooniliselt antud hääle muutmise võimalus valimispäeval pabersedelil antud häälega tekkis alates 2021. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistest.[2]

E-hääletajate osakaal valimistel[muuda | muuda lähteteksti]

E-hääletajate osakaal[13]
Valimised Hääletajate
koguarv
E-hääletajate
arv
E-hääletajate osakaal
valimisõigusega
valijatest, %
E-hääletajate osakaal
valimistel osalenud
hääletajatest, %
2005. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimised 502 504 9 317 0,9 1,9
2007. aasta Riigikogu valimised 555 463 30 275 3,4 5,5
2009. aasta Euroopa Parlamendi valimised 399 181 58 669 6,5 14,7
2009. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimised 662 813 104 413 9,5 15,8
2011. aasta Riigikogu valimised 580 264 140 846 15,4 24,3
2013. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimised 630 050 133 808 12,3 21,2
2014. aasta Euroopa Parlamendi valimised 329 766 103 151 11,4 31,3
2015. aasta Riigikogu valimised[14] 577 910 176 491 19,6 30,5
2017. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimised 586 519 186 034 16,9 31,7
2019. aasta Riigikogu valimised 565 045 247 232 27,9 43,8
2019. aasta Euroopa Parlamendi valimised 332 859 155 521 17,6 46,7
2021. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimised 587 361 275 587 25,7 46,9

Elektroonilise hääletamise tarkvara avalikustamine[muuda | muuda lähteteksti]

2001. aastal koostati e-hääletamise lähteuuring[15], milles seati turvalise e-hääletamise esmaseks tingimuseks kogu tarkvara lähtekoodi avalikustamine, et seda oleks võimalik sõltumatult kontrollida. Ühe lähteuuringu autori, arvutiteadlase Tanel Tammeti algatatud survegrupi[16] töö tulemusel avalikustati e-hääletamise esitlusmaterjalid ja serveritarkvara lähtekood GitHubi keskkonnas[17] juulis 2013[18]. Avalikustamata jäeti valijarakenduse lähtekood, sest see tegevat pahatahtlike libavalimisrakenduste loomise liiga lihtsaks.[19]

Pärast lähtekoodi avalikustamist avaldasid vaba tarkvara aktivistid rahulolematust avalikustatud lähtekoodi litsentsivaliku üle, mis keelab muudetud lähtekoodi avalikult levitada[20]. Aktivist Heiki Ojasilla eestvedamisel saatis Free Software Foundation Europe valimiskomisjonile avaliku kirja, milles seoti lähtekoodi litsentsivalik hääletamisprotsessi läbipaistvusega.[21] Eesti e-valimiste süsteemi looja ja elektroonilise hääletamise komisjoni esimees Tarvi Martens osutas, et süsteemi muudetud versioonide levitamine ei ole koodi avalikustamise eesmärk.[22]

E-hääle kontrollimise võimalus[muuda | muuda lähteteksti]

Lähtuvalt OSCE 2011. aasta raportis antud soovitustest ja Paavo Pihelga valimiskaebusest võeti 2013. aasta sügisel toimunud kohalike omavalitsuste valimistel katseliselt kasutusele elektroonilise hääle kontrollimise võimalus.[23]

Tegemist on OSCE soovituste osaga, mis puudutab hääle individuaalset kontrollitavust ning tähendab, et valijal on võimalik pärast hääletamise protseduuri läbimist piiratud aja jooksul kontrollida, kas hääl jõudis valimiskomisjoni kujul, mis vastab tema tahtele. Kui valija on arvutis e-hääletamist lõpetamas ja ekraanile ilmub teade hääle kättesaamise kohta, kuvatakse samas ka QR-kood, mille abil saab teise seadme abil asuda häält kontrollima. Kontrollimiseks tuleb nutiseadmes käivitada vastav rakendus ja pildistada hääletamisarvutis ekraanile ilmunud koodi. Seejärel võtab seade ühendust valimisserveriga ja nutiseadme ekraanil kuvatakse, millise kandidaadi poolt valija hääle andis. Ehkki telefon ütleb, kelle poolt konkreetne kasutaja hääletas, ei tea seda häälteserver ja hääle salajasus on endiselt garanteeritud. Algselt oli võimalik oma e-hääle jõudmist valimiskomisjoni üle kontrollida vaid Androidi süsteemil põhineva nutiseadmega.[24] 2014. aasta lõpu seisuga oli e-hääle kontrollimiseks võimalik kasutada Androidi, Windows Phone'i ja iOS-i operatsioonisüsteemiga nutiseadmeid.[25] Õigusliku tähenduse sai häälekontroll 2015. aastal. Testprojekti ajal ei olnud proovikontrolli alusel võimalik valimistulemust tühistada.[24]

Universaalset kontrollitavust ja selle ning individuaalse kontrollitavuse kombinatsioonis võimaldatavat otsast lõpuni kontrollitavust pole Eestis rakendatud, kuigi see oli seatud eesmärgiks juba e-hääletuse lähteuuringutes aastal 2001 [26] ning sõnastatud 2003. aasta e-hääletuse organisatsioonilises ja tehnilises kontseptsioonis.[27]

Töörühm kontrollitava, turvalise ja läbipaistva süsteemi loomiseks[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt 2019. aasta Riigikogu valimiste järel tööd alustanud valitsuse koalitsioonileppele[28] algatas väliskaubandus- ja infotehnoloogiaminister Kert Kingo juunis 2019 e-valimiste töörühma[29] eesmärgiga luua kontrollitav, turvaline ja läbipaistev süsteem. Töörühmale anti ülesanded analüüsida e-hääletamise süsteemi, teha ettepanekuid selle sõltumatuks rahvusvaheliseks testimiseks rahvusvahelisel platvormil ning vajadusel valimissüsteemi ja vastava seadusandluse täiendamiseks ja muutmiseks.

Töörühma kaasati lisaks valimiste korraldajatele jt riigi institutsioonidele ka ülikoolide esindajad, eraisikutena ka e-hääletuse süsteemi väljatöötajad ning selle kodanikuaktivistidest kriitikud.[30][31][32]

Töörühm esitas 2019. aasta detsembris aruande koos ettepanekutega e-valimiste süsteemi parendamiseks.[33]

Mida on vaja e-hääletamise korraldamiseks[muuda | muuda lähteteksti]

  • ID-kaarti või mobiili-ID identifitseerimiseks ja allkirjastamiseks
  • Seadusandlust, mis reguleeriks e-hääletust
  • E-hääletamise tarkvara
  • E-hääletamise süsteemi (riistvara, andmeturve, side)
  • E-hääletamise korraldajaid
  • Teadlikke kasutajaid[19]

E-hääletamise hea tava[muuda | muuda lähteteksti]

e-Riigi Akadeemia e-demokraatia programm koostas 2005. aastal koostöös Eesti erakondadega elektroonilise hääletamise hea tava dokumendi, mida on hiljem täiendatud. Enne 2015. aasta Riigikogu valimisi olid selles fikseeritud järgmised ausa e-hääletamise põhimõtted[34]:

  1. Valijatele selgitatakse e-hääletamise korraldust erapooletult, austades valija vabadust otsustada hääletusviisi valik iseseisvalt.
  2. Erakond ei korraldada kollektiivseid e-hääletamise üritusi (e-hääletamise kontorite või teeninduslettide avamine jms), kuivõrd seda laadi tegevust võib käsitleda valimisvabaduse rikkumisena.
  3. E-hääletamisel tuleb järgida põhiseaduslikku nõuet, mille kohaselt valija peab saama hääletada vabalt, kartmata halvakspanu või ootamata heakskiitu. Selle nõude täitmiseks hääletatakse ka Interneti teel teiste pilkude eest varjatult.
  4. E-hääletaja hääletab ise. Oma digitaalse identiteedi üleandmine teisele isikule valiku tegemiseks on lubamatu nagu ka teiste isikute digitaalse identiteedi kasutamine tema asemel valiku tegemiseks. Kui inimene ise ei ole võimeline hääletama, on teda lubatud abistada sarnaselt pabersedeliga hääletamisel.
  5. Arvuti turvalisusega seotud riskide vältimiseks tuleb e-hääletamisel kasutada arvutit, mille turvalisust valija usaldab. Vastava rakenduse abil on valijal võimalik kontrollida, kas tema antud hääl on valija tahte kohaselt elektroonilise hääletamise süsteemile edastanud.
  6. Kedagi ei tohi mõjutada Interneti teel antud häält muutma.
  7. E-hääletamise tulemuste õigsuse ja avalikkuse usalduse tagamiseks osalevad erakondade vaatlejad e-hääletamise süsteemi töö jälgimisel, fikseerivad ausalt ja erapooletult vaatlustulemused ning teavitavad neist Vabariigi Valimiskomisjoni ja avalikkust.
  8. Valimiskampaania käigus ega pärast valimisi ei seata juhul, kui järgitakse e-hääletamise seadustatud protseduure, päevapoliitilistel kaalutlustel küsimuse alla e-hääletamist ja seega kogu valimiste legitiimsust.
  9. Kodanike maksimaalne osalus valimistel on kõigi erakondade ühine eesmärk. E-hääletamine on üks mitmest hääletamisviisist, mis selle eesmärgi saavutamisele on suunatud.

Diskussioon Eesti elektroonilise hääletamise üle[muuda | muuda lähteteksti]

Alates elektroonilise hääletamise seadustamisest Eestis on seda kritiseerinud mitmed Rahvaliidu, Keskerakonna, EKRE ja Piraadipartei poliitikud. Rahvusvaheliselt on kritiseerinud Eesti elektroonilist hääletamist OECD/ODIHR valimisvaatlejate grupid ja teadlaste sõltumatud uurimisrühmad.[viide?]

Kohalik kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni aseesimees Jaak Allik leidis 2006. aastal, et e-hääletamine pole põhimõtteliselt vaadeldav, kuna valimiskomisjonidel pole võimalik kindlaks teha, kas ID-kaardi abil hääletanud isik on tegelikult selle kaardi omanik. Alliku sõnade kohaselt tekitab e-hääletamine võimaluse tabamatuteks valimisvõltsinguteks.[35]

Keskerakonna poliitik Ando Leps avaldas 2011. aasta Riigikogu valimiste järel kahtlust, et kuna ligi veerand e-hääletajatest olid vanemaealised, siis võisid nende eest hääletada "ilmselt nooremad sõbrad ja sugulased või ka ülemused ja hooldajad"[36]. Lepsi hinnangul on Eesti e-hääletamise süsteem täiesti ebausaldusväärne ja 2011. aasta Riigikogu valimised olid õigustühised.[36]

Keskerakonna esimees Edgar Savisaar süüdistas paremerakondi e-valimiste tulemuste võltsimises, öeldes, et ilma e-valimisteta parempoolsed erakonnad võimule ei pääseks[37].

Mitmed poliitikud, politoloogid ja ajakirjanikud on pidanud kriitika põhjuseks seda, et e-hääletamist kasutavad peamiselt nooremad ja haritumad eestlastest linnaelanikud, kes ei ole tüüpilised Keskerakonna valijad. E-hääletamine kasvatab valimistel Keskerakonna poolt mittehääletavate valijate osalemist, kes peavad valimisjaoskonna külastamist tülikaks ja jätaksid e-hääletamise puudumisel valimistel osalemata.[viide?]

2011. aasta Riigikogu valimiste järel teatas e-hääletamise ühe lähteuuringu autor ja krüptograaf Helger Lipmaa oma blogis, et tema kasutas pabersedelitega hääletamist, sest e-hääletamise süsteem ei vasta turvanõuetele.[38]

2011. aasta Riigikogu valimiste järel esitas Tartu Ülikooli tudeng ja hobiprogrammeerija Paavo Pihelgas vabariigi valimiskomisjonile kaebuse, milles nõudis e-valimiste tühistamist, kuna tema sõnul on e-valimine ebaturvaline. Pihelgas kirjutas programmi, mis blokeerib kasutaja arvutis oleva valimisrakenduse ühenduse valimisserveriga hetkel, kui valija teeb valiku mõne kandidaadi poolt. Kasutajale näidatakse nagu oleks ta valiku teinud, kuid tegelikult hääl serverisse ei jõua. Sellist programmi oleks võimalik kasutaja arvutisse levitada arvutiviirusena.[39]

E-valimiste projektijuht Tarvi Martens vastas, et hääletajate koduarvutid on süsteemi nõrgim lüli ja see on teada juba e-valimiste süsteemi loomise algusest. Anomaaliate tuvastamine võimaldab rünnakust teada saada. Mitme IT-spetsialisti hinnangul pole selline valimispettus suures ulatuses võimalik, sest niisuguse arvutiviiruse levitamine valijate koduarvutitesse nõuab aega. Arvutiviiruse kirjutaja peab tundma valimisrakendust, mis on iga valimise ajal erinev ja avalikustatakse alles e-hääletamise esimesel päeval.[39]

Keskerakonnaga seotud mittetulundusühing Ausad Valimised korraldas 2013. aasta märtsis ja aprillis Tallinnas e-valimiste vastase reklaamikampaania, mille raames kasutas sõnumeid: "Nad võivad su hääle kustutada", "Iga e-hääl võib olla oht Eesti iseseisvusele", "Nad võivad anda Su hääle, kellele tahavad". Tarbijakaitseamet määras MTÜ-le trahvi reklaamiseaduse rikkumise eest.[40] MTÜ kaebas trahvi edasi läbi kõigi Eesti kohtuastmete kuni Euroopa Inimõiguste Kohtuni (EIK). 2016. aasta jaanuaris võttis EIK kaebuse menetlusse ja tegi osapooltele ettepaneku sõlmida kohtuväline kokkulepe, mille kohaselt oleks riik MTÜ-le pidanud tasuma 9000 eurot.[41] Vaatamata menetluse sisule kehtinud konfidentsiaalsusnõudele saatis MTÜ ettepaneku sisu pressiteatena ajakirjandusele. EIK otsustas, et MTÜ Ausad Valimised kuritarvitas ettepaneku sisu avaldamisega kaebeõigust ja jättis MTÜ kaebuse riigi vastu läbi vaatamata.[42]

2015. aasta Riigikogu valimiste järel pälvis avalikkuse tähelepanu kodanikuühiskonna aktivist ja Eesti Piraadipartei juhatuse liige Märt Põder, kes rikkus kräkkimise teel oma elektroonilise hääletussedeli, tuues põhjenduseks selle võimaluse puudumise valijarakenduses. Põdra antud hääl oli 2015. aasta e-valimiste ainus kehtetu hääl, enne seda oli e-sedelit Eesti valimiste ajaloos rikutud vaid ühel korral, 2013. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel.[43] 2015. aasta märtsis avaldas Põder ajalehes Postimees artikli, kus ta tõi peamise probleemina välja, et pole suudetud viia ellu 2001. aastal eesmärgiks seatud otsast lõpuni kontrollitavuse nõudeid e-hääletusele ning järjekindlalt eiratud ka vastavat kriitikat välisekspertide poolt. [44]

Põdra kriitikale vastas RIA analüütik Anto Veldre väitega, et e-hääletuse kontrollitavuse ja salajasuse nõuded on omavahel põhimõttelises vastuolus, ehkki mõeldav on mõningane kompromiss. Veldre hinnangul on Eesti e-hääletamine praktikas täiesti turvaline, ent täielikku turvalisust ei taga ainult tehnoloogia, vaid ka seda käitavad inimesed, sisseseatud tööprotseduurid ja täieliku kontrolli all olev arvutivõrk.[45]

E-hääletust puudutavad kaebused Riigikohtus[muuda | muuda lähteteksti]

Riigikohtusse on esitatud Arnold Rüütli[46], Henn Põlluaasa[47], Paavo Pihelga[48], Keskerakonna[49], Virgo Kruve[50] ja Meelis Kaldalu[51] e-hääletuse teemalised kaebused. Neist arutati ametlikult ainult president Arnold Rüütli kaebust, Henn Põlluaasa oma kohta avaldati suunisena seisukoht. Ülejäänud juhtudel jäeti kaebuste sisu arutamata, kuna nende puhul polnud tegemist valija või kandideerija konkreetsete õiguste rikkumisega ning avalikes huvides kaebuse esitamine valimiskaebusena pole ette nähtud.[viide?]

E-hääletuse põhiseaduslikkuse küsimused[muuda | muuda lähteteksti]

E-hääletuse põhiseaduslikkuse küsimust arutati aastal 2005, kui president Arnold Rüütel vaidlustas e-hääletuse põhiseaduspärasuse Riigikohtus, samal teemal on Riigikogus esinenud õiguskantsler Allar Jõks aastal 2004[52], õiguskantsler Indrek Teder aastal 2011[53] ning peaminister Taavi Rõivas aastal 2016[54]. Eesti e-hääletuse kooskõla ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga on oma 2007. aasta töös analüüsinud Ameerika Ühendriikide õigusteadlane Sutton Meagher.[55]

Allar Jõks vastas e-hääletamise rakendamise eel küsimustele, mis keskendusid eelkõige e-hääletuse vastavusele valimiste vabaduse ning hääletamise salajasuse põhimõtetele, ja rõhutas oma vastuses, et e-hääletus "vaid lisavõimalusena traditsioonilistele hääletamisviisidele" ei "ava teed massiliseks pettuseks, mõjutamiseks, salajaste andmete avalikustamiseks ja inimeste tagakiusamiseks". Jõks kinnitas, et riskid väljaspool jaoskonda hääletamisega on õiguslikult maandatud ning selle tasakaalustamiseks kasutusele võetud korduv hääletamine ei ole vastuolus valimisõiguse põhimõtetega: "Olen seisukohal, et võrreldes vabade valimiste põhimõtte järgimist traditsiooniliste hääletamismeetodite ja e-hääletuse puhul, ei saa täheldada riskide suurenemist. Kuid loomulikult saab objektiivsemalt hinnata e-hääletusega seotud ohtusid olukorras, kus Eestil on Interneti-hääletuse kogemus olemas ning laekunud on teave võimalikest kuritarvitustest. /—/ Käsitledes valimiste põhiprintsiipide järgimist e-hääletuse korral, ei saa ma õiguskantslerina aga mööda vaadata tõsiasjast, et e-hääletamine aitab kaasa põhiseadusest tuleneva valimiste üldisuse põhimõtte rakendamisele. /—/ Kui aga hakkavad levima kahtlused Interneti-hääletuse tulemuste objektiivsuse ning hääletamise salajasuse osas, võib riigivõimu legitiimsus sootuks väheneda."[52]

Indrek Teder refereeris oma sõnavõtus Riigikohtu lahendeid e-hääletuse teemal ning ei leidnud e-hääletuse vastuolu põhiseadusega: "Vähemalt minu esialgsel hinnangul on kõik tõstatatud küsimused põhiseaduspäraselt lahendatavad ning Riigikogu on põhiseaduskomisjoni eestvedamisel juba asunud lahendusi otsima. /—/ Tehnilise lahenduse probleemid, mis vajavad lahendamist, ei tähenda veel automaatselt, et e-hääletamise idee ei ole üldse põhiseaduspäraselt teostatav."[53]

Rahvusvaheline kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

OSCE/ODIHR-i vaatlusmissioonide kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) valimiste hindamise missioon kinnitas 2007. aasta parlamendivalimiste järel avaldatud aruandes e-hääletamise kohta, et korraldaja rakendas süsteemi läbipaistvalt, hääletamise turvalisuse tagamiseks paistsid kasutusel olevat vajalikud meetmed ja hääletamise protsess tundus toimivat. Probleemidena toob aruanne esile järelvalve puudumist e-hääletuse protsessi üle, suurenenud riske valimiste protsessi haavamiseks ja hääletamise salajasuse kahjustamiseks. Nende probleemide lahendamisse soovitati riigivõimul suhtuda tõsiselt või kaaluda e-hääletamise meetodit piiratud kasutamist või sellest loobumist.[56]

2011. aasta OSCE/ODIHR-i valimiste hindamise missiooni aruandes leiti, et e-hääletuse suhtes oli üldiselt suur usaldus. Samas anti soovitusi õigusliku raamistiku parandamiseks, järelevalve tõhustamiseks, protsessi läbipaistvuse ja kontrollitavuse suuendamiseks ning tehnilise töökindluse täiustamiseks. Aruanne osutas meetodile, kuidas Eesti võiks püüda e-hääletust täiendada võimalusega hääletajal tema antud häält algusest lõpuni kontrollida. See tähendab hääletaja võimalust veenduda, et tema hääl a) anti nii, nagu kavatseti, b) salvestati sellisel kujul, nagu anti c) loeti sellisel kujul, nagu salvestati.[57]

2015. aasta OSCE/ODIHR-i valimiste eksperdirühma aruandes on öeldud, et "enamik OSCE/ODIHR EET-ga vestelnud osapooltest väljendas suurt usaldust internetihääletuse töökindluse ja turvalisuse suhtes. Internetihääletus viidi läbi tõhusalt ja kooskõlas õigusliku raamistikuga, kuigi protsessi läbipaistvuse ja aruandluse paremaks muutmise osas võiks veel rakendada täiendavaid meetmeid." Aruanne mainib VVK poolt valimistel kasutusele võetud verifitseerimisprotsessi, mille ülesanne on kinnitada valijatele, et nende e-hääl edastati sihipäraselt ja salvestati häältetalletamisserveris ja ütleb, et VVK lahendus võttis osaliselt arvesse varasemat OSCE/ODIHR-i soovitust. "Sellegipoolest," öeldakse aruandes, "ei luba süsteem end-to-end verifitseerimist."[58]

Mittetulundusühingu VerifiedVoting.org kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Hääletussüsteemide täpsuse, läbipaistvuse ja kontrollitavuse eest kõneleva mittetulundusühingu VerifiedVoting.org juhatuse esimees Barbara Simons esitas 2011. aastal aruande Eesti e-hääletuse probleemide kohta.[59] Simons külastas Keskerakonna kutsel Eestit ja erakond kasutas Simonsi seisukohti enda positsioonide toetamiseks.[60] 2012. aastal toetas Tallinna linnakantselei rahaliselt Simonsi e-valimisi kritiseeriva raamatu "Rikutud sedelid" trükkimist.[61]

International Foundation for Electoral Systemsi kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

2012. aastal andsid vabade ja õiglaste valimiste eest seisva Rahvusvahelise Hääletusüsteemide Sihtasutuse (IFES) sõltumatud eksperdid oma rahvusvahelise e-hääletuse kogemuse analüüsis Eesti e-hääletusele hinnangu, et see on olnud suhteliselt edukas, kuid rahvusvaheliste netihääletuse standardite valguses on väljakutseid õiguslikust aspektist, läbipaistvuse osas ja protseduuride formaliseerimise vallas, mis teevad tõenäoliselt tulevikus muutused hädavajalikuks. Ka peaks Eesti silmas pidama laiemaid demokraatlikke põhimõtteid ning tagama, et e-hääletus oleks toeks ka digitaalsete osalusprotsesside arengule.[62]

Eesti e-hääletuse suhtelist edukust, kuid mahajäämust e-demokraatia osas on oma uurimistöödes kinnitanud hiljem Aro Velmet[63] ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlased[64].

Euroopa Vaba Tarkvara Fondi kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Vaba Tarkvara Fond tegi 2013. aastal valimiskomisjonile ettepaneku, et lisaks serveritarkvarale avaldataks ka kliendirakenduse lähtekood ning avaldataks mõlemad vaba tarkvara litsentside all ning kasutatava tehnoloogia osas püütaks leida krüptograafia vallast lahendusi hääletuse usaldusväärtuse matemaatiliseks tagamiseks. Samuti viidati kaughääletamisega seotud ohtudele ja osutati, et kuna "hääletajate kompromiteeritud masinad üks suur murekoht", siis "vähim, mida VVK tegema peaks, on need ohud võimalikult laialdaselt teatavaks teha koos juhistega, kuidas mõne riski realiseerumise korral toimida".[21]

E-hääletamise komisjon ei pidanud vajalikuks avaldada lähtekoodi vaba tarkvaralitsentsi all, sest kasutatud Creative Commons litsents ei piira kuidagi tagasisidet ega takista paranduste esitamist, ka põhjendati valijarakenduse koodi mitteavaldamist turvakaalutlustega. Kliendiarvuti kompromiteerimise ohtude teadlikustamist valimiskomisjon oluliseks ei pidanud ning osutas, et hääle kontrollimise võimalus on piisav garantii kompromiteerimise vastu. Matemaatilisi vahendeid turvalisuse tagamiseks küll tervitati, aga neid ei peetud vajalikuks rakendada, sest valimiskomisjon ei näinud "hetkel antud teemal olulisi probleeme". Ka ei peetud põhimõtteliseks probleemiks e-hääletuse mudeli tuginemist süsteemiadministraatorite usaldamisele, sest protseduurid on "viimseni dokumenteeritud ning nende järgimist jälgivad audiitorid, koolitatud vaatlejad ning kaamerasilm".[65]

Haldermani uurimisrühma kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Vahetult enne 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimisi tuli rahvusvaheline välisekspertide meeskond välja kriitikaga Eesti e-valimiste süsteemi pihta. Meeskonda kuulusid Jason Kitcat (Open Rights Group, UK), J. Alex Halderman (Michigani Ülikooli abiprofessor), Harri Hursti (sõltumatu Soome internetiturvalisuse ekspert), Margaret MacAlpine (USA e-valimiste nõustaja) ja kaks Michigani ülikooli arvutiturvalisuse tudengit.[66] Nad olid käinud Eestis tutvumas Eesti e-valimiste süsteemiga, intervjueerinud Eesti e-valimistega seotud inimesi, sh Tarvi Martensit, tutvunud avaldatud lähtekoodiga, vaadanud läbi e-valimisprotseduuride avalikud salvestised, loonud endale e-valimiste süsteemi koopia ja üritanud kräkkereid imiteerides sellesse sisse murda. Ekspertide sõnul olid nad šokeeritud sellest, kui lihtne oli e-valimiste tulemusi pahatahtlikult muuta. Esimeses rünnakus nakatati häältelugemisserveri tarkvara ja asendati valimistulemused ründaja soovituga. Teine rünnak teostati e-hääletaja arvutile, kuhu paigaldati tarkvara, mis varastab hääletaja ID-koodid ja hiljem hääletab kasutaja teadmata tema eest, samal ajal kui kasutaja on sisenenud internetipanka. Samuti leidsid eksperdid valimiskomisjoni poolt tehtud videote alusel lohakusi ja vigu valimiste läbiviimisel. Kokkuvõttes hindasid väliseksperdid Eesti e-valimiste tarkvara nii ebaturvaliseks, et soovitasid riigil e-valimised ära lõpetada.[67] Meeskonna liige Jason Kitcat soovitas riigil pöörduda e-valimiste asemel tagasi pabersedeliga hääletamise juurde.[68]

Välisekspertide rühma reisi Eestisse ja majutust rahastas Tallinna linnavalitsus. Uurimisrühma objektiivsusele heitis varju ka kriitika esitamise viis ja ajastus.[69] Päev pärast välisekspertide aruande avaldamist saatis Keskerakonna peasekretär Priit Toobal riigi juhtkonnale ja valimiste korraldajatele kirja, milles palus aruandele viidates astuda viivitamatult samme internetivalimiste koheseks tühistamiseks.[68]

Elektroonilise hääletamise komisjoni esimees Tarvi Martens ütles pärast välisekspertidega kohtumist, et ekspertide etteheidetes e-valimiste süsteemile pole midagi uut: komisjon on kirjeldatud riskidega alati arvestanud, riskide maandamiseks kasutatakse konkreetseid meetodeid ja Eesti e-hääletamine on turvaline. AS Cybernetica tarkvaraarendaja ja e-valimiste turvaekspert Sven Heiberg ütles, et väliseksperdid on loonud liiga palju eeldusi, mida päriselus on raske saavutada, pidades nende poolt kirjeldatud stsenaariumi teostumist väga ebatõenäoliseks.[70]

Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA) infoturbeekspert Anto Veldre ütles, et e-valimiste turvariskide vähendamiseks on kasutusel väga erinevad meetmed, alates protseduuridest ja auditist kuni üksteise tegevuse üle valvavate inimesteni. Seni kuuel korral läbi viidud e-hääletamisel pole toimunud ühtegi turvaintsidenti. Samuti unustavad väliseksperdid Veldre sõnade kohaselt ära, et e-hääletamise puhul on võrgukiht, seire ja logid elektroonilise hääletamise komisjoni kontrolli all ja mitte ründaja kontrolli all. Tehnoloogiaajakirjanik Mart Parve hinnangul oli välisekspertide analüüs ebaprofessionaalne. Näiteks eeldanud eksperdid ilma ühegi tõendita, et külaliste tarbeks välja pandud Wifi-võrgu parool valimiskomisjoni ruumes on sama võrgu parool, mida hääletamise korraldajad kasutavad hääletamisserverite administreerimiseks.[68] RIA avaldas vastuseks kriitikale oma veebis artikli, et "E-valimised on liiga turvalised".[71][72]

Väliseksperdid avaldasid oma järeldused ajalehes The Guardian.[73] Eesti Vabariigi valimiskomisjon avaldas järgmisel päeval VVK.ee kodulehel artiklile vastulause,[74] millele välisekspertide rühm avaldas omakorda vastulause oma veebisaidil estoniaevoting.org.[75]

Välisekspertide rühm on avaldanud oma töö materjalid selleks loodud veebisaidil estoniaevoting.org,[76] eelretsenseeritud teadusajakirjas[77] ja tutvustanud neid rahvusvahelisel Chaos Computer Clubi (CCC) häkkerite konverentsil.[78]

Oxfordi Ülikooli arvutiteadlaste kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2016 koostasid Oxfordi Ülikooli arvutiteadlased Jason R. C. Nurse'i juhtimisel Eesti e-hääletuse süsteemi protseduurilise osa sõltumatu analüüsi. Selles järeldati, et Eesti süsteem sobib ainult väiksesse ja tihedate sidemetega ühiskonda ning et e-hääletuse läbiviijad "on süsteemi algatamisest alates tuginenud usalduse loomisele läbi isiklike inimestevaheliste suhete" ning "informaalsed protsessid (mh õppetunnid) vajavad täiendavat selgitust ning formaalselt dokumenteerimist".[79]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "E-hääletamise süsteemi üldkirjeldus" (PDF). Sirp. 2004. Vaadatud 10. jaanuaril 2023.
  2. 2,0 2,1 Nael, Merili (4. oktoober 2021). "Valimispäeval saab valimisjaoskonnas oma e-hääle tühistada". Eesti Rahvusringhääling. Vaadatud 10. jaanuaril 2023.
  3. "E-hääletamise süsteemi infoturbe poliitika" (PDF). www.valimised.ee. 1. veebruar 2015. Vaadatud 10. jaanuaril 2023.
  4. "Riigikogu valimise seadus". Riigi Teataja. 12. juuni 2002. § 77¹. Hääletamissedelite ja valimisdokumentide säilitamine. Vaadatud 10. jaanuaril 2023.
  5. "Riigikogu valimise seadus". Riigi Teataja. 12. juuni 2002. § 48². Elektroonilise hääletamise üldpõhimõtted. Vaadatud 10. jaanuaril 2023.
  6. 6,0 6,1 "Küsimused e-hääletamise usaldusväärsuse kohta". www.valimised.ee. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  7. Veldre, Anto (25. november 2016). "Valimised võitsid robotid". Sirp. Vaadatud 10. jaanuaril 2023.
  8. "Rüütel ei kuulutanud taas e-hääletamise seadust välja". Eesti Päevaleht. 12. juuli 2005. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  9. "Rüütel läheb e-valimiste pärast riigikohtusse". Postimees. 12. juuli 2005. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  10. "X Riigikogu, Riigikogu erakorraline istungjärk. Teisipäev, 28.06.2005, 12:00". riigikogu.ee (Stenogramm). 28. juuni 2005. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  11. "Rüütel lükkas tagasi e-hääletuse seaduse". Postimees. 25. mai 2005. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  12. "Rüütel sai e-valimistega lüüa". Postimees. 2. september 2005. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  13. "Elektroonilise hääletamise statistika". valimised.ee. Vabariigi valimiskomisjon. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  14. http://vvk.ee/arhiiv/e-statistika//
  15. Tammet, Tanel; Krosing, Hannu (24. oktoober 2001). "E-valimised Eesti Vabariigis: võimaluste analüüs" (DOC). Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  16. Tanel Tammet (aprill 2013). "E-valimised: teeme ära avaliku e-valimiste kontrolli, kõik huvilised turvaspetsid oodatud kaasa lööma!". Facebook. Vaadatud 14. jaanuaril 2019.
  17. E-hääletamise kood Internetis, github.com
  18. Masing, Kadri, toim (11. juuli 2013). "Elektroonilise hääletamise tarkvara lähtekood tehti avalikuks". Eesti Rahvusringhääling. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  19. 19,0 19,1 "E-hääletamine". Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi koduleht. 2020. Vaadatud 15. jaanuaril 2023.
  20. Roon, Maarja, toim (16. juuli 2013). "E-valimiste koodi avalikustamisviis nörritab aktiviste". Eesti Rahvusringhääling. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  21. 21,0 21,1 "Avalik kiri vabadusest ja Interneti-hääletusest Vabariigi Valimiskomisjonile". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. oktoober 2016. Vaadatud 9. jaanuaril 2023.
  22. Roon, Maarja, toim (17. juuli 2013). "Martens: e-valimiste lähtekoodi variant ongi harjumuspäratu". Eesti Rahvusringhääling. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  23. "Elektroonilise hääle kontrolli rakendamine 2013. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel". Riigi Teataja. 15. jaanuar 2013. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  24. 24,0 24,1 Ideon, Argo (8. aprill 2013). "E-hääle kontrolli nõksud". Postimees. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  25. Hääletamise kontroll nutitelefoniga. Elektroonilise hääletamise komisjon. Vaadatud 29.11.2014.
  26. Lipmaa, Helger; Mürk, Oleg (9. aprill 2001). "E-valimiste realiseerimisvõimaluste analüüs" (PDF). vvk.ee. Lk-d 11, 13, 15, 24. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29. juuni 2015. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  27. Martens, Tarvi (11. november 2003). "E-hääletamise organisatsiooniline ja tehniline kontseptsioon" (PDF). vvk.ee. Lk-d 7, 26. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29. juuni 2015. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  28. "Eesti Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ning Isamaa Erakonna valitsusliidu aluspõhimõtted 2019-2023" (PDF). Vaadatud 27. juuni 2019.
  29. "Väliskaubandus- ja IT-minister kutsub kokku elektroonilise valimissüsteemi ja elektroonilise hääletamise töörühma". Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. 7. juuni 2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. juuni 2019. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  30. Punamäe, Sander (26. juuni 2019). "E-hääletuse looja: see on kuulikindel süsteem". Postimees. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  31. "Kinnitati e-valimiste töörühma koosseis". Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi veebisait. 21. juuni 2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. juuni 2019. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  32. Põder, Märt (22. juuni 2019). "Kas nüüd saab e-hääletus valmis?". Üks Tartu krants. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  33. Raiste, Anne (12. detsember 2019). "Töörühm tegi 25 ettepanekut e-valimiste parendamiseks". Eesti Rahvusringhääling. Vaadatud 14. jaanuaril 2023.
  34. "Elektroonilise hääletamise hea tava". valimised.ee. Vaadatud 15. jaanuaril 2023.
  35. "Rahvaliit jätkab sõda e-hääletuse vastu". Delfi. 9. juuni 2006. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  36. 36,0 36,1 Veiserik, Indrek (23. märts 2011). "Ando Leps: E-hääletus Riigikogu valimistel õigustühine". Kesknädal. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  37. Koorits, Vahur, toim (4. mai 2013). "Savisaar: paremparteid võitsid valimised e-valimiste tulemusi võltsides". Delfi. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  38. Lipmaa, Helger (5. märts 2011). "Paper-voted (and why I did so)". Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  39. 39,0 39,1 Kuul, Marek, toim (9. märts 2011). "Tudeng tahab e-valimiste tulemuste tühistamist". Eesti Rahvusringhääling. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  40. Kund, Oliver (9. jaanuar 2014). "Keskerakonna MTÜ trahv e-valimiste laimukampaania eest jääb jõusse". Postimees. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  41. "Inimõiguste kohus pakkus Siret Kotka MTÜ-le ja Eesti riigile kokkulepet". Äripäev. 27. jaanuar 2016. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  42. "Kaebus nr 40631/14 AUSAD VALIMISED MTÜ vs. Eesti" (PDF). Euroopa Inimõiguste Kohus. 27. september 2016. Vaadatud 11. jaanuaril 2023 – via Riigi Teataja.
  43. Liive, Ronald (2. märts 2015). "Eesti Piraadipartei juhatuse liige häkkis e-valimisi". kiip.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. mai 2015. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  44. Põder, Märt (29. märts 2015). "Vaadeldamatu e-hääletus pole usaldusväärne". Postimees. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  45. Veldre, Anto (6. aprill 2015). "Eesti riigi kolm kullakoormat". Postimees. Vaadatud 11. jaanuaril 2023.
  46. Vabariigi Presidendi taotlus tunnistada Riigikogus 28. juunil 2005 vastu võetud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seadus põhiseadusevastaseks
  47. Henn Põlluaasa kaebus Riigikogu 2011. aasta valimistel elektrooniliselt antud häälte tühistamiseks
  48. Paavo Pihelga kaebus Riigikogu 2011. a valimistel elektrooniliselt antud häälte tühistamiseks[alaline kõdulink]
  49. MTÜ Eesti Keskerakond kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni 24. märtsi 2011. a toimingu, millega Vabariigi Valimiskomisjon registreeris XII Riigikogu liikmed ja asendusliikmed, seadusvastaseks tunnistamiseks ning hääletamistulemuse kehtetuks tunnistamiseks Eesti Vabariigis
  50. Virgo Kruve kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni 10. märtsi 2015. a otsuse nr 81 peale
  51. Meelis Kaldalu 13. märtsi 2015. a kaebused[alaline kõdulink]
  52. 52,0 52,1 "X Riigikogu, III Istungjärk, täiskogu korraline istung. Esmaspäev, 22.03.2004, 15:00". riigikogu.ee (Stenogramm). 22. märts 2004. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  53. 53,0 53,1 "XII Riigikogu, I Istungjärk, täiskogu korraline istung. Esmaspäev, 13.06.2011, 15:00". riigikogu.ee (Stenogramm). 13. juuni 2011. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  54. "XIII Riigikogu, III Istungjärk, täiskogu korraline istung. Esmaspäev, 09.05.2016, 15:00". riigikogu.ee (Stenogramm). 9. mai 2016. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  55. Meagher, Sutton (2007). "When Personal Computers are Transformed into Ballot Boxes: How Internet Elections in Estonia Comply with the United Nations International Covenant on Civil and Political Rights" (PDF). American University International Law Review. Volume 3, Issue 2. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  56. "EESTI VABARIIK. RIIGIKOGU VALIMISED. 4. märtsil 2007.a. OSCE/ODIHR valimiste hindamise missiooni aruanne" (PDF). OSCE. 2. juuli 2007. Lk-d 1, 2. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  57. "EESTI RIIGIKOGU VALIMISED. 6. märts 2011. OSCE/ODIHR-i valimiste hindamise missiooni aruanne" (PDF). OSCE. 16. mai 2011. Lk-d 1, 12. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  58. "EESTI RIIGIKOGU VALIMISED. 1. märts 2015. OSCE/ODIHR-I Valimiste eksperdirühma aruanne" (PDF). OSCE. 26. mai 2015. Lk 1. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  59. Simons, Barbara (3. september 2011). "Report on the Estonian Internet Voting System". Verified Voting Blog. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  60. Simons, Barbara (5. oktoober 2011). "Barbara Simons: Eesti e-hääletus on ebaturvaline". Kesknädal. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. oktoober 2016. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  61. Šmutov, Martin (17. november 2012). "Tallinn rahastas e-valimisi kritiseeriva raamatu välja andmist". Õhtuleht. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  62. Barrat Esteve, Jordi; Goldsmith, Ben; Turner, John (juuni 2012). "International Experience with E-Voting" (PDF). UK Parliament (inglise). Lk-d 142–143. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  63. Velmet, Aro (oktoober 2015). "E-kodanikud ja e-tarbijad". Vikerkaar. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  64. Olesk, Maarja; Kalvet, Tarmo; Krimmer, Robert (september 2016). "Success in eVoting – Success in eDemocracy? The Estonian Paradox". ResearchGate. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  65. "Elektroonilise Hääletamise Komisjoni vastus meie avalikule kirjale vabadusest ja Interneti-hääletusest". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. oktoober 2016. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  66. Õunmaa, Oliver (14. mai 2014). "MAAILMA IT-ÄSSAD: Eesti peab šokeerivalt ebaturvalised e-valimised kohe lõpetama!". Pealinn. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  67. Koorits, Vahur (12. mai 2014). "Eksperdid: Eesti e-valimised on nii ebaturvalised, et tuleks kohe ära lõpetada". Delfi. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  68. 68,0 68,1 68,2 Haravee, Juhan (15. mai 2014). "E-hääletada või mitte? Ühed eksperdid näevad suurt ohtu, teised turvalisust". Õhtuleht. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  69. "Juhtkiri: E-hääletage julgesti". Eesti Päevaleht. 15. mai 2014. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  70. Ojakivi, Mirko (13. mai 2014). "Eesti turvaekspertide kinnitusel pole e-valimised manipuleeritavad". Eesti Rahvusringhääling. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  71. Veldre, Anto (14. mai 2014). "E-valimised on (liiga) turvalised". Riigi Infosüsteemi Ameti blogi. Riigi Infosüsteemi Amet. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  72. Veldre, Anto; Kaukvere, Tiina (14. mai 2014). "RIA: e-valimised on liiga turvalised". Postimees. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  73. Arthur, Charles (12. mai 2014). "Estonian e-voting shouldn't be used in European elections, say security experts". The Guardian. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  74. "Vastulause The Guardianis ilmunud artiklile/Comment on the article published in The Guardian". VVK.ee. 13. mai 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2017. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  75. "Our response to the national election committee's statement". estoniaevoting.org. 14. mai 2014. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  76. "Independent Report on E-voting in Estonia: A security analysis of Estonia's Internet voting system by international e-voting experts". estoniaevoting.org. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  77. Springall, Drew; Finkenauer, Travis; Durumeric, Zakir; Kitcat, Jason; Hursti, Harri; MacAlpine, Margaret; Halderman, J. Alex (3. november 2014). "Security Analysis of the Estonian Internet Voting System". CCS '14: Proceedings of the 2014 ACM SIGSAC Conference on Computer and Communications Security Pages (inglise): 703–715.
  78. "J. Alex Halderman: Security Analysis of Estonia's Internet Voting System". media.ccc.de (Youtube.com-i kanal). 28. detsember 2014. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.
  79. Nurse, Jason R.C.; Agrafiotis, Ioannis; Erola, Arnau; Bada, Maria; Roberts, Taylor; Williams, Meredydd; Goldsmith, Michael; Creese, Sadie (september 2016). "An Independent Assessment of the Procedural Components of the Estonian Internet Voting System" (PDF). University of Oxford, Department of Politics and International Relations. Oxfordi Ülikool. Vaadatud 12. jaanuaril 2023.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]