Elektrooniline hääletamine

Allikas: Vikipeedia

Elektrooniline hääletamine ehk e-hääletamine on hääletamine elektroonilise seadme vahendusel. Elektroonilise hääletuse liigid on näiteks Interneti vahendusel hääletamine ehk i-hääletamine, hääletamine jaoskonnas arvuti ehk valimiskioski vahendusel ja hääletamine mobiiltelefoni vahendusel, sh määratletakse e-hääletusena ka hääletussüsteemid, milles sedel täidetakse füüsiliselt, kuid registreeritakse häälte kokkulugemise lihtsustamiseks elektrooniliselt nt optilise skänneri vm seadme vahendusel.[1]

E-hääletamise puhul eristatakse hääletamist kontrollitud keskkonnas nagu valimisjaoskond ja kontrollimata või vähesel määral kontrollitud keskkonnas nagu kodu, töökoht vmt, mille puhul on tegemist kaughääletusega.[1] Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) käsiraamat valimisvaatlejatele kasutab e-hääletuse asemel terminit "uued hääletusviisid", mis võimaldab kirjeldada ka elektroonilise komponendiga hübriidseid hääletusviise.[2]


2014. aastal lõid Eesti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna teadus-arendusettevõte ja Eesti internetihääletamise süsteemi looja Cybernetica ning rahvusvaheline juhtiv automatiseeritud valimissüsteeme tootev ettevõte Smartmatic koostöös unikaalse internetihääletamise kompetentsikeskuse, mis tegeleb i-hääletusega.[3] [4]

Teistes riikides[muuda | muuda lähteteksti]

Šveits[muuda | muuda lähteteksti]

Šveitsis on e-hääletus riiklikult reguleeritud seadusega, mis määratleb eri hääletustele esitatavad nõuded alates individuaalsest kontrollitavusest kuni universaalse kontrollitavuseni.[5] E-hääletus on kasutusel turvalise hääletusviisina välismaal viibivatele kodanikele. Šveitsi eri kantonites on eksperimenteeritud e/i-hääletuse erinevate tehnoloogiatega.[6]

Saksamaa[muuda | muuda lähteteksti]

Valimismasinaid kasutati perioodil 1998–2005,[6] mille järel Saksamaa konstitutsioonikohus kuulutas e-hääletuse põhiseadusvastaseks. Kohus lähtus valimiste avalikkuse põhimõttest, millest lähtuvalt peavad valimised olema vaadeldavad ehk alluma avalikule kontrollile, vigu valimiste korralduses peab olema võimalik tuvastada, esitada nende kohta kaebusi jm viisil käsitleda. Saksamaal rakendatud elektroonilise hääletamise süsteem sellist vaadeldavust ei võimaldanud ning seetõttu e-hääletamine peatati.[7]

Soome[muuda | muuda lähteteksti]

Soomes on e-hääletust piiratud ulatuses katsetatud aastal 2008. I-hääletuse üle käib Soomes hetkel tihe arutelu. I-hääletuseks vajalik tehniline infrastruktuur on Soomes olemas (PKI + ID-kaart + Palveluväylä), kuid riikliku identiteedikandja levik madalam kui meil.[6]

Prantsusmaa[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsusmaa on i-hääletust kasutanud aastast 2007 ning seal tähendab see turvalist https-veebisaiti, mille kasutajatunnuseid ja paroole levitatakse kodanikele meili ja SMSi vahendusel.[6]

Holland[muuda | muuda lähteteksti]

90ndate lõpuks kasutas Hollandis kioskitüüpi (DRE) hääletusmasinaid kuni 90% elanikkonnast. Aastatel 2006–2007 läbi viidud poliitilise kampaaniaga viidi NEDAP hääletusmasinad käigust ja e-hääletus lõpetati 2009. Ei e- ega i-valimist Hollandis hetkel ei ole ega paista tulevat.[6]

Norra[muuda | muuda lähteteksti]

Norras on i-hääletust piiratud ulatuses edukalt katsetatud. Pilootprojekt lõpetati, sest i-hääletus ei suurendanud valimisaktiivsust ja selle kasutamine oleks väidetavalt võinud mõjuda halvasti valimiste usaldatavusele. Lõpetamist põhjendati ka krüptoprotokolli ja tarkvara puuduste ning sellest tuleneva ohuga hääletamise salajasusele[8][9], mh polnud 2013. aasta katseprojektis suhe tavahääletusega arvesse võetud ning osadel isikutel õnnestus hääletada kahekordselt.[6]

Ameerika Ühendriigid[muuda | muuda lähteteksti]

USA oludes on puudu praktiliselt kõik edukaks i-hääletuseks vajalikud eeldused, eelkõige aga toimiv kaugtuvastus ja turvaline valijate register.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]