Mine sisu juurde

Aleksander II

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Aleksandr II)
 See artikkel räägib Venemaa keisrist; samanimeliste valitsejate kohta vaata lehekülge Aleksander II (täpsustus).

Aleksander II
Aleksander II
Venemaa keiser
Ametiaeg
2. märts 1855 – 13. märts 1881
Eelnev Nikolai I
Järgnev Aleksander III
Isikuandmed
Sünniaeg 29. aprill 1818
Moskva, Venemaa Keisririik
Surmaaeg 13. märts 1881 (62-aastaselt)
Peterburi, Venemaa Keisririik
Abikaasa Marija Aleksandrovna
Katariina Dolgorukova
Lapsed Nikolai Aleksandrovitš
Aleksander III
Vladimir Aleksandrovitš
Aleksei Aleksandrovitš
Sergei Aleksandrovitš
Pavel Aleksandrovitš
Aleksandra Aleksandrovna
Marija Aleksandrovna
Georgi Aleksandrovitš
Boriss Aleksandrovitš
Olga Aleksandrovna
Katariina Aleksandrovna

Aleksander II (Александр II Николаевич; 29. aprill (17. aprill vana kalendri järgi) 1818 Moskva13. märts (1. märts) 1881 Peterburi) oli Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiast Venemaa keiser 2. märtsist 1855 kuni 1881. aastani, mil ta mõrvati.

Aleksander II sai tolle aja heast perekonnast pärit noormehele tüüpilise hariduse: pealiskaudsed teadmised paljudest asjadest ja prantsuse keele hea valdamine. Sõjandus huvitas isa pettumuseks teda vähe. Ta oli heasüdamlik ja õrna hingega; need omadused ei olnud sõjaväelisele isevalitsejale kohased. Tema koduõpetajateks olid Mihhail Speranski, Vassili Žukovski, Georg Ludwig Cancrin ja Konstantin Arsenjev.

Ta sündis Nikolai I vanima pojana. Aleksander II varasem elu andis vähe märki tema potentsiaalist ja kuni tema troonileasumiseni 1855 aimasid vähesed, et temast saab suur reformaator. Ta paistis pigem läbiimbununa tema sünni aegse Euroopa reaktsioonilisest vaimust, mille mõju kestis Venemaal tema isa surmani. Neil 30 aastal, mis Aleksander II elas troonipärijana, oli Peterburi õhkkond originaalsele mõtlemisele ebasoodne. Riik surus alla igasugust mõttevabadust ja eraalgatust. Tsensuur oli laialdane. Võimude kritiseerimist peeti tõsiseks süüteoks.

1841 abiellus ta Hesseni suurhertsogi Ludwig II tütre Maximilienne Wilhelmine Mariega, keda hakati tundma Maria Aleksandrovna nime all. Neil oli kuus poega ja kaks tütart.

Aleksander II asus troonile pärast oma isa surma aastal 1855.

Aleksander II valitsemise esimene aasta oli pühendatud Krimmi sõja jätkamisele ning pärast Sevastopoli langemist rahuläbirääkimistele.

Sisepoliitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Seejärel algas radikaalsete reformide periood, milles mängis suurt rolli Aleksander II favoriit, Sinodi ülemprokurör Konstantin Petrovitš Pobedonostsev.

Nikolai I ohverdas kõik muud huvid sellele, et teha Venemaast sõjaliselt võimas riik, kuid Krimmi sõda näitas selle plaani ebaõnnestumist. Seega oli tarvis rakendada uut süsteemi.

Kõik vähegi valgustatusele pretendeerivad inimesed kuulutasid valjuhäälselt, et Venemaa on sõjast kurnatud ja alandatud ning ainuke viis taastada tema väärilist kohta Euroopas on hõlvata tema loodusressursse ning reformida põhjalikult kõiki halduse harusid. Valitsus leidis seetõttu haritlaste näol liitlased, kes olid valmis aitama mistahes reforme ellu viia.

Aleksander II oli inimene, keda ajavaim sügavalt mõjutas ning kellel oli piisavalt elutarkust ja praktilisust, et vältida utopismi. Erinevalt mõnest oma eelkäijast ei olnud tal kinnisideesid, mida ta oleks tahtnud alamatele jõuga peale suruda ning mis ei oleks lasknud tal kainelt asju näha.

Pärisorjade vabastamine Venemaal 1861. aastal

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Krimmi sõja šokki, kui Aleksander II tõepoolest üritas süsteemi kõige läänelikemate mallide järgi reformeerida, kaotati 1861. aasta 19. veebruari keisri manifestiga pärisorjus kogu riigis, sest Aleksander II oli seisukohal, et pärisorjuse edasikestmine nullib majandust. Talupojad vabastati pärisorjusest ning osa haritavaid maid anti talupoegadele pika järelmaksuga väljaostmiseks. Kuid väljaostetud maa ei saanud mitte talupoegade isiklikuks omandiks vaid talupoegade külakogukogukondade ühisomandusse. Reformi elluviimine kujunes suhteliselt pikaajaliseks, kuna riigi poolt välja ostetud põllumaade järelmaksu aeg oli kuni 49 aastat, osa tasumata järelmakse kustutati riigi poolt alles 1905. aastal.

Pärisorjuse kaotamise reformi elluviimine puhastas teed kaasaegse, kapitalistliku omandisuhete tekkele Vene ühiskonnas. Ja seda palju soodsamatel tingimustel, kui Eestimaa ja Liivimaa kubermangu talupoegadel 1816. ja 1819. aastal, sest Vene talupojad said ka maad. Venemaa sisekubermangude talupoegade vabastamine võimaldas neil paigast paika liikuda ja elatusala vahetada. See oli aga eelduseks Venemaa tööstuse ja teiste majandusharude edasiarengule.

Semstvo- ja kohtureform 1864. aastal

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast pärisorjuse likvideerimist ning külakogukondadele suurema otsustusõiguse ning kohaliku piirkonna elutegevuses suurema vastutuse andmist, moodustati ka piirkonna talupoegade kogukondade ja piirkonna aadlike esindajatest kohalik esinduskogu semstvo.

1864. aastal rakendati omavalitsuskorraldus ka linnades ning linnades moodustati valitavad linnaduumad, kuhu valiti kolme seisuse esindajad.

Pärast Venemaal pärisorjuse likvideerimist oli järgmiseks muudatuseks 1863. aastal läbi viidud kohtureform, millega kehtestati uued kohtupidamist korraldavad seadustikud: uus kohtupidamise seadustik, uus kohtukorralduse seadustik, uus tsiviilkohtukorralduse seadustik, uus karistusseadustik, mida kasutasid rahukohtunikud. Loodi uus kohtusüsteem: Senat (kõrgeima kohtuinstantsina), üldkohtud ja rahukohtud.

 Pikemalt artiklis 1864. aasta kohtureform Venemaa Keisririigis

Poola 1863. aasta Jaanuariülestõus

[muuda | muuda lähteteksti]

22. jaanuaril 1863 puhkes Venemaa poolt annekteeritud Poola Kuningriigis, nn Kongressi-Poolas, Jaanuariülestõus, mis hõlmas peale kuningriigi ka Leedu ja Valgevene alasid ning taastas lühiajaliselt Poola iseseisvuse. Kevadeks 1864 õnnestus Aleksander II-l mäss maha suruda (Vene vägesid juhtis Friedrich Wilhelm Rembert von Berg). See lõpetas Poola sõltumatuse 53 aastaks (Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriigi lühiajalise iseseisvumiseni 26. juulil 1917). Poolas kehtestati karm sõjaväeline režiim, mille eesotsas oli krahv Mihhail Muravjov, kes sai oma repressiivse tegevuse eest hüüdnime "Pooja".

 Pikemalt artiklis Jaanuariülestõus (1863)

Välispoliitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander II võimu ajal jätkus ka Venemaa lähenemine Ameerikaga ning Venemaa osutas tuge Ameerika Ühendriikide kodusõjas põhjaosariiklastele, saates jõudemonstratsioonina Ameerika ranniku lähedale kaks sõjalaevastiku eskaadrit New Yorgi ja San Francisco reidile. Toetusena Ameerikale oli ka Venemaa poolt Põhja-Ameerika mandril asuva ja Venemaale kuuluva ja Vene-Ameerika Kompanii poolt ekspuluateeritava Alaska müümine sümboolse hinna eest 1867. aastal.

Keiser Aleksander II jätkas Venemaa sõdu Osmani impeeriumiga aastail 1877–1878, mille eesmärgiks oli õigeusku tunnistavate lõunaslaavi rahvaste (peamiselt Bulgaaria) vabastamine islamiusulise Osmani võimu alt ning strateegilises plaanis Musta mere väljapääsu kindlustamine. Selleks sõlmis ta eelnevalt 1877. aasta jaanuaris Austria-Ungari keisri Franz Joseph I-ga salajase Budapesti konventsiooni.

Enne saatuslikuks osutunud 1881. aasta atentaati olid nii üksiküritajad kui ka terroristlike grupeeringute liikmed püüdnud Aleksander II vähemalt seitsmel korral tappa: kolm korda oli teda tulistatud (kaks korda Peterburis ning üks kord Prantsusmaal, kui ta külastas keiser Napoleon III-t), kaks korda püütud õhku lasta tema rongi ning üks kord tõlda, 9. veebruaril 1880 üritati koguni õhku lasta Talvepaleed. Kõik need katsed lõppesid aga läbikukkumisega, tsaar ei saanud isegi kordagi vigastada. Nii hakkas ta arvama, et teda kaitseb Jumala käsi.

4. aprillil 1866 tungis Peterburis Suveaias jalutavale keisrile ja tema kahele sugulasele kallale Dmitri Karakozov, kes pani toime atentaadi püstoliga, kuid aias viibinud inimeste takistatuna see ebaõnnestus[1].

1881. aasta alguses plaanis Aleksander II vastu võtta seadusi, mis avanuks tee konstitutsioonilisele monarhiale. Selle vastu olid nii reaktsioonilised jõud eesotsas Konstantin Pobedonostseviga kui ka revolutsioonilised terroristid, kes kartsid, et olude paranemisega kaob Venemaal igaveseks revolutsiooni võimalus. Keisri tapmisega lootsid nad aga rahvarevolutsiooni esile kutsuda. Tagurlased lasid revolutsionääridel suhteliselt vabalt tegutseda, sest nad lootsid, et pärast keisri tapmist lähevad asjad taas vanaviisi ehk taastub Nikolai I aegne karm ja läänelikele reformidele vaenulik kord.

13. märtsil (1. märtsil vkj.) 1881 tappis poola revolutsionäär Ignacy HryniewieckiNarodnaja Volja” täidesaatva komitee otsuse kohaselt isevalmistatud nitroglütseriiniga täidetud pommi abil Aleksander II, kes oli Talvepalee lähedal teel koju. Esimese pommi oli heitnud terrorist Nikolai Rõssakov, kuid see tabas juhuslikke tänavalkõndijaid. Keiser ei saanud viga, kuid astus kalessist välja, et toimunut uurida. Ihukaitsjad keelitasid teda sündmuskohalt kiiresti lahkuma, sest taibati, et Rõssakov ei tegutsenud seal üksi. Kuid Aleksander II ei kiirustanud lahkuma ning Hrynewiecki heitis talle pommi otse jalge ette. Plahvatus vigastas raskelt keisrit ja tema kaaskondlasi, aga ka terroristi ennast. Aleksander II jalad said rängalt vigastada ning ta jooksis sisuliselt verest tühjaks, surres 80 minutit pärast atentaati Talvepalees. 8 tundi pärast atentaati suri ka Hryniewiecki.

Krahvinna Maria Kleinmichel kirjutas Aleksander II atentaadist: "Lõpuks sain selguse asjade käigust. Keiser oli külastanud pärast paraadi maneežis suurvürstinna Jekaterinat ja tagasisõidul oli talle visatud Katariina kanali ääres neli pommi. Keisrit ennast tabas viies pomm, mis rebis talt mõlemad jalad. Verest nõretav keiser viidi Talvepaleesse /---/. Toodi keisri sinel, see oli rebenenud, verine, pori ja luukildudega kaetud. Paljud põlvitasid, lõid risti ette ja kummardasid nuttes reliikvia kohale. Kammerteenrid tõid verise veega kausse keisri magamistoast ja läbisid koridori. Neid peatati, pisteti käsi õnnistatud verre ja niisutati selles taskurätikuid."

Pärast atentaati vahistati "Narodnaja Volja" juhid. Nikolai Kibaltšitš, Sofja Perovskaja, Nikolai Rõssakov, Timofei Mihhailov ja Andrei Željabov mõisteti surma ja hukati, Gesja Gelfman saadeti Siberisse.

Maria Aleksandrovna ja Aleksander II (1866)

Aleksander II oli kaks korda abielus. Tema esimene abielu oli Maria Aleksandrovnaga (18241880), kellega ta sai kaheksa last:

Aleksander II teine abikaasa oli tema kauaaegne armuke Jekaterina Mihhailovna Dolgorukova, kes sai hiljem vürstinna Jurjevski tiitli. Neil sündis neli last:

  • Georgi Aleksandrovitš Romanov Jurjevski (18721913)
  • Olga Aleksandrovna Romanov Jurjevski (18731925)
  • Boriss Aleksandrovitš Jurjevski (1876)
  • Jekaterina Aleksandrovna Romanov Jurjevski (18781959)

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

1894. aastal avati Aleksander II monument Helsingis Senati väljakul.

1898 avati Aleksander II monument Moskvas Kremlis. Monument lammutati bolševike poolt 1918–1928. aastatel.

1903. aastal avati Tsaar-Vabastaja ratsamonument Bulgaarias Sofias.

2005. aastal avati Aleksander II mälestusmärk Moskvas Päästja Kristuse katedraali lähistel.

Eelnev
Nikolai I
Venemaa keiser
18551881
Järgnev
Aleksander III