Budapesti 1877. aasta kokkulepe

Allikas: Vikipeedia
Osmanite riik ja selle mõjualad Kagu-Euroopas. Viinis valminud etnograafiline kaart 1877. aastast.

Budapesti konventsioon (saksa keeles Budapester Vertrag või vene keeles Будапештская конвенция) oli Austria-Ungari ja Venemaa keisririikide vahel 1877. aastal sõlmitud salajane kokkulepe, mis leppis kokku poliitikas ja võimude jagamises Kagu-Euroopas, võimaliku sõja korral Venemaa ja Ottomani impeeriumite vahel. Nii-nimetatud Ida-küsimus (Orientalische Frage või Восто́чный вопро́с), Ottomani impeeriumi kui "Euroopa haige mehe" lagundamine Balkanil, oli 19. sajandil Euroopa suurriikide prioriteet. Samuti oli Venemaale eesmärgipärane Austria-Ungari neutraalsuse tagatiste saamine.

Leping, kui samuti salajase Reichstadti leppe edasiarendus, sõlmiti imperaatorite Franz Joseph I ja Aleksander II volitusel Konstantinoopoli konverentsi ajal (23. detsember 187620. jaanuar 1877). See kohendati lõplikult nende nimel välisministri G. Andrássy ja diplomaadi J. P. Novikovi poolt Budapesti linnas 15. jaanuaril 1877. Sama aasta 24. aprillil vallandus taaskordne ehk üheteistkümnes Vene-Türgi sõda, mis kestis 10 kuud, ühe nädala ning kaks päeva. Sõja eesmärgiks oli õigeusku tunnistavate lõunaslaavi rahvaste (peamiselt Bulgaaria) vabastamine islamiusuliste Osmanite võimu alt ning strateegilises plaanis Musta mere väljapääsu kindlustamine.

Budapesti konventsioon lubas Austria-Ungaril hiljem nõuda San Stefano rahulepingu tingimuste revideerimist.

Viini-Peterburi salastatud ühisarusaamad[muuda | muuda lähteteksti]

Põhipunktid:

Määrused (Ottomani impeeriumi täieliku lagunemise korral):

  • Austria ja Venemaa töötavad koos selleks, et tagada Balkani poolsaarel mitmete väikeste ja suveräänsete riikide loomine, kuid ei tekita suletud lõunaslaavlaste võimublokki, mis võiks ohustada Euroopa tasakaalu (Europäisches Gleichgewicht või Европейский баланс);
  • Konstantinoopol ja selle ümbrus saaks "vaba linna" (Freie Stadt või Бесплатный город) staatuse;
  • Venemaa saab endale Bessaraabia;
  • Iseseisvus tagatakse Bulgaariale, Albaaniale ja Rumeeliale;
  • Kreeka saab endale Kreeta, Tessaalia ja osad Epiruse territooriumid.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]