2. Eesti jalaväepolk

2. Eesti jalaväepolk 2-ой Эстонский пехотный полк
Tegev	1917–1918
Riik	Venemaa Vabariik Eestimaa kubermang
Liik	jalavägi
Suurus	polk
Osa	1. Eesti jalaväediviis (Eesti rahvusväeosad)
Garnison/staap	Paide Viljandi ja Paide
Tähtpäevad	21. november/ 23. november 1917
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	alamleitnant Jaan Maide, 2. Eesti jalaväepolgu ülema kt polkovnik Johan Unt

2. Eesti jalaväepolk oli 1917. aastal Eesti rahvusväeosana moodustatud ja 1917. aastal 1. Eesti jalaväediviisi koosseisu liidetud väeosa.

Polku nimetati selle formeerimiskoha järgi ka rahvapäraselt Sakala polguks.

Juhtkond ja koosseis

Johan Unt

2. Eesti jalaväepolgu ülemad

• Jaan Maide (−12.1917), 2. Eesti jalaväepolgu ülema kt,
• polkovnik Johan Unt, 2. Eesti jalaväepolgu ülem

Polgu adjutant: Hans Matson

• 2. Eesti jalaväepolgu I pataljon (Viljandis)
  • 1., 2., 3. ja 4. rood,
• 2. Eesti jalaväepolgu II pataljon (Viljandis)
  • 5., 6., 7. ja 8. rood, ülem Rudolf Veidebach
• 2. Eesti jalaväepolgu III pataljon (Paides), ülem Jaan Maide; staabikapten Felix Tannebaum,
  • 9. rood, ülem praporštšik Eduard Putmaker, porutšik Villem Ots;
  • 10. rood, ülem praporštšik Artur Rehe;
  • 11. rood, ülem praporštšik Andrei Lindson;
  • 12. rood, ülem praporštšik Aulik; porutšik August Kulberg
• Jalamaakuulajate komando, ülem

2. Eesti jalaväepolgu moodustamine

Polgu moodustamine

Polgu sünnipäevaks loeti 21. novembrit 1917 või 23. novembrit, kui allkirjastati käskkiri nr. 1 2-le Eesti jalaväe polgule.

Formeerimine Tallinnas

1917. aasta suvel alustati lisaks 1. Eesti jalaväepolgu formeerimisele veel ka teiste rahvusväeosade loomist. Luba luua Tallinna Eesti Üksikpolk (3. Eesti jalaväepolk) ja Eesti Tagavarapataljon saadi Venemaa Ajutiselt Valitsuselt septembris 1917. Oktoobris 1917 otsustas Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee formeerida Paides asuva 470. Dankovi polgu baasil 2. Eesti Jalaväepolk. Katsed formeerida polk Tartus ebaõnnestusid ning Vene tagavaravägede inspektor määras novembris 1917 polgu asukohaks Paide. Kuna Eestisse saabunud sõjamehi oli rohkem, kui kaks polku ja tagavarapataljon mahutada suutsid, siis saadeti mitmed allüksused väeosade alalisest asukohast kaugemale, osa polgu pataljone formeeriti ka Viljandis ja Pärnus. 2. Eesti jalaväepolgu aluseks oli 1917. aasta oktoobris Helsingist saabnud umbes 250 Viljandimaa meest 5 ohvitseri juhatusel. Kuna Eestis juba formeeritud väeosades olid koosseisud täis asuti esialgu tegutsema väljaspool koosseisu Tallinna eesti polgu 1. marsirooduna. Kui novembris saabus luba 2. Eesti jalaväepolgu formeerimiseks, sai see rood 2. jalaväepolgu aluseks.

Polgu formeerimist alustas alamleitnant Juhan Järver, polguülem oli kapten Jaan Maide, hiljem määrati ülemaks polkovnik Johan Unt ning ülema abiks polkovnik Viktor Puskar.

Formeerimine Viljandis ja Paides

21. novembril saabus Viljandisse esimene eestlastest koosnev väesalk – Tallinna Eesti Üksikpolgu 1. marsirood.

Eesti sõjaväelaste Viljandisse saatmisel oli ka teine põhjus, 1. novembril 1917 tegid Viljandis eesti bolševikud ebaõnnestunud katse võtta võim linnas ja maakonnas enda kätte. Marsirood jäi Viljandis paiknedes endiselt Tallinna polgu alluvusse ning viidi 2. Eesti jalaväepolgu koosseisu üle alles 21. detsembril 1917, kuu aega pärast polgu formeerimise algust.

2. Eesti polgu formeerimine algas enne 21. novembrit ning mitte Viljandis, vaid Paides, 2. Eesti jalaväepolk kavatseti luua 1. Eesti jalaväepolgu ja Eesti Tagavarapataljoni Järvamaal paiknevate allüksuste baasil ning et nende koondamiseks suunati Paidesse kapten Jaan Maide.

17. novembril said Eesti Tagavara Jalaväepataljoni kolm ohvitseri, staabikapten August Ilves ning lipnikud Konstantin Erm ja Elmar Schiffer, Tagavarapataljoni pataljoniülemalt polkovnik Jaak Rosenbaumilt käsu suunduda koos 75 sõduriga Paidesse, umbes samal ajal läkitas polkovnik Rosenbaum staabikapten Arnold Hinnomi Põltsamaale, et formeerida seal viibivatest Eesti sõjaväelastest tulevase Paide polgu üks pataljon. Tallinna Eesti Üksikpolgust, komandeeriti aga 21. novembril Paidesse 2. Eesti polgu formeerimiseks kapten Jaan Maide.

23. novembril allkirjastas ajutiselt polguülema kohuseid täitev kapten Jaan Maide Paides oma esimese käskkirja, teatades, et on asunud formeerima 2. Eesti jalaväepolku, ning viitas seejuures Põhjarinde tagavaravägede inspektori sellekohasele korraldusele 12. novembrist 1917.

Pärast Eesti 1. Eesti jalaväediviisi loomist 6. detsembril 1917 aga esialgsed paanid muutusid. Jaan Sootsi allkirja kandvas käskkirjas nr. 2 anti korraldus:

„Määran formeeritava 2. Eesti jalaväe polgu ajutiseks ülemaks Tallinna Eesti üksiku jalaväe polgu kapten Maide. 2. Eesti jalaväe polgu form. kohaks on Viljandi ja Paide linnad. Selle polgu kaadriks viia nimetatud polku üle kõik Paide ja Viljandi maakondades paiknevad Tallinna Eesti üksiku jalaväe polgu roodud“

1917. aasta detsembri alguses suunati Pärnusse üks Eesti Tagavara Jalaväepataljoni rood, detsembri lõpus formeeriti tagavarapataljoni roodu baasil 2. Eesti jalaväepolgu täienduspataljon. Pataljoniülemaks määrati staabikapten Felix Johannes Tannebaum. Pataljoni staabi asukohaks sai pangamaja Pärnus, Rüütli tänav 40. 1918.a. 5. jaanuaril nimetati pataljon 2. jalaväepolgu III pataljoniks, mida rahvas hakkas peagi eesti väeosa vene omadest eristamiseks Pärnu Eesti pataljoniks kutsuma.

18. detsembrist 1917 oli polgu juht polkovnik Johan Unt, 20. detsembril määrati polguülema abiks alampolkovnik Viktor Puskar. Polgu adjutandiks nimetati esialgu lipnik Konstantin Erm, seejärel staabikapten Hans Matson.

Polgu tegevusest 1917

18. detsembril, mil 1. Eesti jalaväediviisi ülema Jaan Sootsi käskkirja alusel võttis 2. Eesti jalaväepolgu juhtimise üle polkovnik Johan Unt. Senisest ajutisest polgukomandörist kapten Maidest sai nüüdsest 2. Eesti polgu Paides paikneva I pataljoni ülem. Kolm päeva hiljem nimetati Paides paiknev I pataljon ümber III pataljoniks ning Viljandis alustati I ja II pataljoni formeerimist. Seoses sellega arvati 2. Eesti polgu koosseisu ka endine Tallinna Eesti Üksikpolgu 1. marsirood, kuhu kuulus tolleks hetkeks kaheksa ohvitseri ja 307 sõdurit.

2. Eesti polgu komplekteerimine käis suhteliselt aeglaselt. Kümne esimese formeerimispäeva jooksul saabus vaid 212 ja järgmise kümne päevaga lisandus 97 meest. Olukord paranes jõulude eel tänu teiste rahvusväeosade mitmete allüksuste ühendamisele 2. Eesti jalaväepolguga. Detsembri lõpuks oli polgus umbkaudu 1400 sõdurit. Ettenähtud suurust, 3770 sõdurit, polk aga ei saavutanudki. Olemasolevatel andmetel arvati 2. Eesti jalaväepolgu koosseisu 24. novembrist 1917 kuni 20. veebruarini 1918 kokku 2453 meest.

Bolševikud ja 2. Eesti polk

Tolleaegne polguülem Johan Unt leidis, et ainult üksikud mehed sattusid bolševike agitatsiooni mõju alla, kuna rõhuv enamus neist kuni okupatsiooni ajani jäi truuks, siiski – Pärnu pataljon ja 8. rood Põltsamaal toetasid Nõukogude võimu. 23. jaanuaril 1918 võttis roodu üldkoosolek tõepoolest vastu resolutsiooni, milles nõuti sotsialistliku sõjaväe (Punaarmee) kiiret loomist ja tunnistati ainsaks kõrgemaks võimuks uue armee formeerimisel enamlik Eesti Sotsialistlike Sõjaväelaste Nõukogu.

Viljandi bolševike organisatsioon oli nõrk ja saamatu – pärast oktoobrirevolutsiooni loodud sõja-revolutsioonikomitee kuulutas ennast küll ainsaks valitsusvõimu kandjaks Viljandi linnas ja maakonnas, kuid tegelik võim jäi endiselt Viljandi Maavalitsuse kätte. Olukord hakkas muutuma alles 1917. aasta detsembri keskel, mil Tallinnast saabus Viljandisse Jaan Sihver. Tema juhtimisel algas mõisate ülevõtmine, hoogustus punakaardi loomine, pandi käima ajaleht Töörahva Hääl" loodi kontakt Valgas asuva XII armee Iskosoli juhtkonnaga, korraldati Nõukogude konverents, kujundati ümber Täitevkomitee, loodi tribunal jne. 21. detsembril arreteeriti maavalitsuse liikmed.

Otsuse rahvusväeosad laiali saata langetasid bolševikud 13. ja 14. jaanuaril Tallinnas korraldatud Eesti Sotsialistlikkude Sõjaväelaste Kongressil. Otsuse elluviimiseks võtsid nad 29. jaanuaril üle Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, 19. veebruaril saatsid laiali 1. Eesti jalaväediviisi staabi ja andsid käsu likvideerida Eesti Tagavarapataljon, 22. veebruaril algas 3. Eesti jalaväepolgu likvideerimine ning 24. veebruaril tegid nad korralduse 4. Eesti jalaväepolgu laialisaatmise kohta. Analoogsed protsessid leidsid aset ka Viljandis.

Iseseisvuse väljakuulutamine Viljandis

Veebruaris 1918 alanud Saksa keisririigi vägede pealetungi ajal ning pärast 23. veebruaril Pärnus Eesti iseseisvusmanifesti väljakuulutamist, loeti Viljandis ja 24. veebruaril 2. Eesti jalaväepolgu toetusel Viljandi kohtuhoone trepil, Viljandi linnapea Gustav Taltsi poolt ette iseseisvusmanifest.

Polgu likvideerimine

Veebruaris 1918, pärast Lõuna-Eesti okupeerimist Saksa keisririigi vägede poolt, alustati 2. Eesti jalaväepolgu likvideerimist 25. veebruaril ning viimase käskkirja 2. Eesti jalaväepolgu ülemana allkirjastas Johan Unt 12. märtsil 1918.

Vaata ka

• Eesti Teise Polgu Selts

Kirjandus

• Juhan Mõttus, Enn Kippel. "2. jalaväepolgu ajalugu", 2007, ISBN 978-9985-858-53-0, ISSN 1406-3409
• Vitali Lokk. "Eesti rahvusväeosad 1917–1918. Formeerimine ja struktuur", ISBN 978-9949-438-15-0

Välislingid

• Kui Lembitu polk oli Sakala malev, muuseum.viljandimaa.ee
• ERA.535. "2. Eesti Jalaväepolk", arhivaale Eesti Riigiarhiivis

Eelnev –

2. Eesti jalaväepolk 1917–1918

Järgnev 2. jalaväepolk