Vassili Šulgin

Allikas: Vikipeedia
Vassili Šulgin, 1965

Vassili Šulgin (vene keeles Васи́лий Вита́льевич Шульги́н; 1./13. jaanuar 1878 – 15. veebruar 1976) oli Venemaa poliitik ja publitsist. Teise, kolmanda ja neljanda Riigiduuma liige ning üks valgekaartlaste liikumise organiseerijaid.[1] Ta oli vene rahvuslane, antisemiit ja monarhist.

Nooruspõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Vitali Šulgin

Vassili Šulgin sündis 1878. aastal Kiievis ajaloolase Vitali Jakovlevitš Šulgini ja Maria Konstantinovna Popova peres. Isa suri aga enne, kui poeg oli saanud aastaseks ning ema enne tema viieaastaseks saamist. [2] Seetõttu võttis poisi enda hoole alla Dmitri Ivanovitš Pihno, kes oli ajalehe Kievljanin toimetaja (ta oli Šulgini isa koha üle võtnud) ning hilisem Riiginõukogu liige. Pihnol oli Šulgini poliitiliste vaadete ja arvamuste kujundamisel suur mõju.[3][4]

1895. aastal lõpetas Šulgin Kiievi Teisest Gümnaasiumist keskpäraste hinnetega. Lõputunnistusel olid tal üheteistkümnest ainest kuues (nt vene keel, ajalugu ja ladina keel) lõpuhindeks "kolm." Samal aastal asus ta edasi õppima Kiievi Püha Vladimiri Keiserlikku Ülikooli, kus õppimis õigusteaduskonnas. Ta lõpetas ülikooli 1900. aastal ning läks siis edasi Kiievi Polütehnika Instituudi mehhaanikaosakonda. Tal kadus aga järgmine aasta aine vastu huvis ning lahkus koolist.[5] Kiievis ülikoolis käies koges Šulgin noorte seas levivat revolutsioonilist mõttemaailma, mille vastu ta oli. Šulgin ise ütles mitu aastat hiljem, et just ülikooli viimasel õppeaastal lähenes ta uskumustes rahvuslusele, monarhismile, antisemiitlusele ja valgekaartlusele.[6]

Šulgin oli väga õpihimuline inimene, kes oskas mitut keelt. Lisaks mängis ta elu lõpuni klaverit, kitarri ja viiulit.[7]

Šulgin läbis ka üheaastase sõjaväeteenistuse (3. sapööribrigaadis) ning viidi siis 1902. aastal praporštšikuna üle pioneerivägede reservi. Pärast pere loomist asus Šulgin elama Volõõniasse (kus tema perekonnal oli aadlitiitel[8]). Algul elas ta Agatovka külas ning alates 1905–1907 Kurganõs, tegeledes vilja kasvatamisega.[9] Sealt pidi ta oma poliitilise tegevuse tõttu Peterburi elama minema.[10]

1905. aastal kutsuti Šulgin seoses Vene-Jaapani sõjaga rindele teenima. Kuigi sõda sai enne tema rindele jõudmist läbi, jäi Šulgin siiski kuni detsembrini 14. pioneeripataljoni koosseisus Kiievi teenima. Samal aastal algas Venemaal revolutsioon. Šulgin ja tema üksus võtsid osa Kiievi juudipogrommidest (teiste allikate järgi ta tagakiusamises ei osalenud[11]).[12] Pärast seda sai Šulginist Pihno ajalehetoimetuses ajakirjanik, 1905. aasta revolutsioon mõjutas seal tema tööd. [13] 1913. aastal võttis Šulgin ajalehe toimetajakoha üle.[12] Šulgini artikleid ilmus ajalehes väga tihti, vahel isegi iga kahe päeva tagant. Teda on peetud väga andekaks publitsistiks.[13]

Samal ajal liitus Šulgin mustsajaga / Vene Rahva Liiduga. Hiljem liitus ta ka Püha Miikaeli Vene Rahva Liiduga, kuna pidas selle liikumise juhti, Vladimir Mitrofanovitš Puriškevitšit energilisemaks kui eelmise organisatsiooni juhti, Aleksander Ivanovitš Dubrovinit.[3] Siiski polnud Šulgin tõeline mustsaja toetaja, vaid rohkem parlamentarist.[14]

Riigiduuma liige[muuda | muuda lähteteksti]

Šulgini kandideerimisplakat III Duumas

1907. aastal valiti Šulgin maaomanikuna II Riigiduumasse ning tast sai järgmiseks kümneks aastaks üks selle tuntumaid parempoolseid ja rahvuslasi. [4] Nii selles kui ka järgnevates III ja IV Riigiduumades oli ta üks parempoolsete grupi ning hiljem veel Ülevenemaalise Rahvusliku Liidu ja Vene Rahvuslaste Kiievi Klubi juhtidest.[15] Ajapikku hakkas Šulgin toetama hoopis tsentralistlikumaid parteisid (III Duumas Oktobriste ja IV Duumas Kadette). On arvatud, et Šulgin tegi Duumas selliseid liite, kuna soovis, et Venemaa veel maailmasõja võidaks. Niisiis oli ta valmis toetama erakondi, kes samuti sõja jätkamist soovisid. Siiski Šulgin ilmselt uskus, et nii tsaristlikul ega parempoolsel valitsusel pole enam võimalust sõda võita. [16] Šulgin polnud siiski II Duuma suur toetaja, kuna ei nõustunud sellega, kuidas istungitel asju otsustatakse. III Duuma ajal oli ta aga oma meelt muutnud.[17]

Duuma liikmete ees rääkides sai Šulgin endale hea oraatori maine. Ta rääkis rahulikult ja vaikselt ning tõrjus nii opositsiooniliikmete rünnakuid. Selle eest sai ta hüüdnimeks "prillimadu ("очковая змея")."[18] Ta toetas Stolõpini valitsust ning kohtus mitu korda Nikolai II-ga.

1913. aasta sügisel avaldas Šulgin Kievljaninis artikli, milles kritiseeris Kiievi prokuröri, kes oli lapse tapmises süüdi mõistnud Menahem-Mendel Beilise.[19] Šulginit süüdistati ametnike kohta valeinformatsiooni levitamises ning mõisteti siis kolmeks kuuks vangi, Kievljanin pandi kinni. Šulgin pääses siiski karistusest, kuna Riigiduuma liikmena oli tal immuunsus.[15][4]

Esimese maailmasõja puhkemisega astus ka Šulgin praporštšikuna 166. Rovno jalaväerügementi. 1915. aastal sai ta Przemysli piiramisel haavata. Pärast seda ta rindele naasta ei saanud, vaid juhtis tagalas toitlustus- ja sidumisüksust, mille oli semstvo organisatsioonide kulul loonud.[12]

1915. aasta algul pidas Šulgin Duumas kõne, kus süüdistas bolševikke lüüasaamismeeleolude levitamises.[20] 13. augustil 1915 lahkus ta Duuma rahvuslaste fraktsioonist ning koostas Vladimir Alekseevitš Bobrinskiga rahvuslaste progressiivsema grupi. Kuna Bobrinski oli tihti pealinnast eemal, juhtis gruppi tegelikult Šulgin. Koostöös oktobristide ja kadettidega lõi Šulgin Progressivse Bloki. Šulgin nägi blokki kui konservatiivsete ja liberaalsete ühiskonnaosade liitu. Uues juhirollis sõbrutses Šulgin Mihhail Vladimirovitš Rodziankoga.[21][4] 3. novembril 1916 pidas Šulgin Duumas kõne, milles kutsus liikmeid üles valitsuse vastu astuma, kuna see ei suuda tema arvates Venemaale sõjas võitu tuua. Sel ajal vähenes monarhistides ka usaldus Nikolai II vastu. Seda on näha ka Šulginis, kes ütles duuma viimasel istungil 15. veebruaril 1917, et "Tsaar on kõige vastu, nagu näiteks õhk, mida see riik vajab."[16][4]

Tegevus 1917. aasta revolutsioonide ajal[muuda | muuda lähteteksti]

VKGD koosseis. Tagareas vasakult esimene on Šulgin

1917. aasta veebruaris alanud veebruarirevolutsiooni suhtus Šulgin vähese entusiasmi ning isegi vaenulikkusega. Siiski on arvatud, et Šulgin suhtus revolutsiooni ja selle põhjustatud korratusse tänavatel paremini kui valitsusse, mis ei suutnud enam Venemaad sõjas juhtida.[22]

Šulgin võttis siiski ka ise revolutsioonist mingil määral osa. 27. veebruaril 1917 valiti ta Riigiduuma Ajutisse Kogusse (VKGD-Временный комитет Государственной думы). Järgmisel päeval sõitis ta punalipuga ehitud autos Peeter-Pauli kindlusesse, kus soovis sealseid ohvitsere revolutsionääride poolele meelitada. Pärast kindluse komandandi, Vladimir Nikolajevitš Nikitiniga läbirääkimist õnnestus Šulginil veenda garnisoni alla andma. Rahvas hüüdis "Hurraa seltsimees Šulginile!" Pärast garnisoni lahkumist algas ka kindluses mäss.[23]

Šulgin sai revolutsiooni esimestel päevadel juhikoha Peterburi Telegraafiagentuuris. Ta kasutas oma uut positsiooni kohe ära ning tõi avalikkuse ette enda kirjutatud artikli, milles rääkis Venemaa probleemidest.[13] Paljud tema monarhistidest sõbrad polnud artikliga nõus. Nende surve all oli Šulgin sunnitud järgmine päev ametist lahkuma.[24]

Nikolai II troonist loobumine Pihkvas

Nikolai II troonist loobumine[muuda | muuda lähteteksti]

2. märtsil läksid Šulgin ja üks oktobristide partei juhte, Aleksander Ivanovitš Gutškov Pihkvasse. Nende eesmärgiks oli veenda tsaari oma poja kasuks troonist loobuma.[25] Olles Pihkvasse jõudnud, rääkisid delegaadid Nikolaile Peterburi olukorrast ning ütlesid, et revolutsioonilaine võib kanduda ka rindele. Nad ütlesid, et ainus viis monarhistlikku Venemaad päästa on troon Alekseile jätta (tema regendiks hakkaks Nikolai vend Mihhail Aleksandrovitš). Nikolai oli nendega nõus ning kirjutas enda varem koostatud troonist loobumise dokumendile alla.[26]

Järgmine päev loobus troonist ka Mihhail Aleksandrovitš. Šulgin koostas koos Vladimir Dmitrievitš Nabakovi ja Boris Emmanuilovitš Noldega Mihhailile troonist loobumise dokumendi teksti.[27]

Tegevus ülejäänud 1917. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aasta kevadel naasis Šulgin Petrogradi. Kuigi ta polnud nõus Ajutisse Valitsusse astuma, oli ta siiski selle suur toetaja. Ta ei tunnistanud aga äsja tekkinud Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu, kuna arvas, et nad proovivad rindel vägede võitlustahet õõnestada. Šulginis kadus sel ajal ka see entusiasm, mida ta oli varem revolutsiooni vastu tundnud.[28] Šulgin võttis osa igasuguste löögirühmade ja sõjaväeliste organisatsioonide loomisest.[29]

Ajapikku Šulgini usk Ajutisse Valitsusse vähenes. Ta läks edasi Kiievisse, kus kandideeris linnaduuma valimistel. Tema partei propageeris Väike- ning Suur-Venemaa ühtsust, eraomandi säilitamist ja sõja jätkamist. Valimised toimusid 23. juulil ning Šulgini partei sai 14% häältest ning seega duumas kolmanda koha. Šulgin alustas ka protesti Lõuna-Venemaa "ukraniseerimise" vastu. Selleks saatis ta Kievljanini tellijatele koos ajalehega infolehe, kus oli kirjas, et kui tellija nõustub Šulginiga, tuleb tal see leht allkirjastada ja ajalehetoimetusse tagasi tuua. Tagastati ligi 15 000 lehte.[30]

30. augustil arreteeris Revolutsiooni Kaitse Komitee Šulgini. Teda süüdistati Kornilovi pooldamises. Komitee saadeti aga 2. septembril laiali ning Šulgin sai vabaks. Kievljanin pandi politsei poolt kinni.[31] On siiski võimalik, et Šulgin oli Kornilovi mässuplaanidest teadlik ning isegi toetas teda.[32]

Veebruaris sisenes Saksa armee Kiievisse. Šulgin avaldas ajalehes artikli, kus kutsus inimesi üles sakslastele mitte alluma. Peale seda pani ta ajalehe protestiks kinni.[12] Tema artikkel võeti avalikkuses väga hästi vastu ning isegi lääneliitlaste esindajad kiitsid teda.[33] Tänu antanti esindajate toetusele hakkas Šulgin Lõuna-Venemaal uudistevõrku looma, mis edastas hiljem Valgete armeedele luureandmeid.[34][12]

Venemaa kodusõda[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolane D. I. Babkov on arvanud, et Šulginit valgekaartluse ideoloogiks pidada on vale, kuna selle organisatsiooni põhimõtete (bolševismi-vastane võitlus, Venemaa ühtsuse taastamine jms) kujundamisel tema mingit rolli ei mänginud. Lisaks olid Šulgini enda monarhistlikud vaated vastuolus Vabatahtlike armee juhtidega, kelle juures Šulgin ka teenis. Selle asemel tuleks Šulginit pidada hoopis valgekaartlaste liikumise ja Vabatahtlike armee peamiseks propagandistiks.[35]

Tegevus valgekaartlaste Lõuna-Venemaal[muuda | muuda lähteteksti]

Šulgini Ukrania-vastased vaated jõudsid ka hetman Pavlo Skoropadski administratsiooni kõrvu. Šulgin oleks võinud vangi sattuda ning sellepärast põgenes ta Jekaterinoslavi. Šulginist sai mitmetele Valge armee kindralitele nõuandja.[36] Šulgini-vastane viha ja ebausaldus Kubani valitsuses kasvas, kuna ta oli siiski Kubani ning Ukraina separatsimi vastu.[37]

1918. aasta suvel ja sügisel oli Šulgin ajalehe Rossija toimetajaks. Ajaleheartiklites propageeris ta lojaalsust antandile, Venemaa ühtsuse taastamist ning sotsialismivastast võitlust. Ajaleht oli algul Vabatahtlike armee ametlik uudistekanal, kuid hiljem prooviti sellest eemalduda, kuna ajaleht levitas liialt monarhistlikke vaateid, millega Vabatahtliku armee liikmeskond ei nõustunud. Kubani Raada sulges Rossija 2. detsembril. Peale seda andis Šulgin kuni Krimmi langemiseni punaste kätte välja teist ajalehte, millesse suhtus hästi ka Peter von Wrangell. Siiski jäi ajaleht erastatuks.[13]

1918.-1919. aasta talvel oli Šulgin Odessa linna juhi, Aleksei Nikolaievitš Grišin-Almazovi nõuandja. Mõlemad soovisid Odessale Jekaterinodari valitsuselt suuremat autonoomiat, kuid Šulgin kujunes siiski kahe osapoole ühendavaks jõuks.[38] Uues positsioonis viis Šulgin läbi koolireforme, mille raames hakati Ukraina kooliõpetust venestama (Ukraina ajaloo asemel õpetati "kohalikku ajalugu" ja lubati ka vene keele õpet, kuigi varem oli ukrainakeelne õpe kohustuslik olnud). Need meetmed polnud aga eriti edukad, kuna Odessa Teises Gümnaasiumis mängisid lisatundidesse minemise asemel õpilased parema meelega palli. Seetõttu käis vene keele tundides vaid kaks õpilast – Šulgini enda pojad.[39]

Ajapikku võtsid linna enda alla Prantsuse väed, välja saadeti ka Vabatahtlike armee esindajad ning Šulgini ajaleht pandi kinni. Nii ei tahtnud ta enam linnas viibida ja läks edasi Jekaterinodari.[38][40]

1919. aasta augustis hõivasid Lõuna-Venemaa valged Kiievi ning Šulgin avas linnas taas Kievljanini. Šulgin proovis linnas natsionalistlike parteide sidet parandada. Selleks lõi ta Lõuna-Venemaa Rahvusliku Partei, koostöös teiste rühmitustega loodi Venemaa Rahvuslik Blokk. Kuna Kiiev oli valgete käes nii lühikest aega, ei tulnud nendest projektidest midagi välja.[41] Detsembri alguseks olid Punaste väed Kiievile aina lähemale jõudmas ning 3. detsembril evakueerus linnast ka Šulgin.[42]

Detsembris naasis Šulgin Odessasse ning aitas seal linna kaitseks vabatahtlike üksust organiseerida. Ta üritas hiljem koos Valge armeega Rumeeniasse põgeneda, kuid pidi tüüfuse tõttu koos perega linna jääma. Linnas juhatas ta väikest parempoolset organisatsiooni, kuni Odessa tšekaa selle paljastas. Šulgin põgenes koos poegadega tagakiusamise eest Krimmi, kuhu ta jõudis 27. juulil 1920.[43]

Krimmis eemaldus Šulgin poliitilisest tegevusest ning asus tegelema ajakirjandusega. Lisaks proovis ta oma naist ja vennapoegi Odessast päästa. Sellel ajal sai Šulginist Wrangelli suur toetaja.[44]

Šulgin proovis ühte oma nõbudest vangi võetud bolševiku vastu vahetada, kuid sellele ettepanekule ta vastust ei saanud. Siis proovis ta taas Odessasse aerutada, kuid tormide tõttu randus ta hoopis Rumeenia kontrollitud territooriumil, kus teda kaks kuud kinni hoiti. Nii oli Šulgin kodusõjas kaotanud oma mõlemad vennad ja kaks poega. Peale vangistust läks Šulgin Konstantinoopolisse.[12][45]

Šulgin oli Valgekaartlaste põhitõdede koostamises ülioluline. Lisaks propageeris ta oma kirjutistes Valgete moraalset üleolekut Punaste üle.[36]

Elu välismaal[muuda | muuda lähteteksti]

1920. aasta novembrist kuni 1921. aasta juulini oli Šulgin Konstantinoopolis. Ta külastas Gallipolis asuvat Valge armee laagrit, kust proovis leida oma poega, kes oli Krimmi sõjategevuse ajal kaduma läinud. Kui ta teda ei leidnud, hakkas nüüd Bulgaarias elav Šulgin organiseerima päästeoperatsioone Venemaale. Need kukkusid aga läbi. Peale seda läks ta edasi Tšehhoslovakkiasse ja sealt Berliini, kus elas kuni 1923. aasta augustini. Järgmisena läks ta Prantsusmaale, kus oli kuni 1924. aasta septembrini ning asus siis elama Jugoslaaviasse. Šulginist sai sel ajal valgekaartlaste organisatsiooni ROVS (Русский общевоинский союз, Vene Üldsõjaline Liit) liige.[46] Eksiilis eemaldus Šulgin publitsistikast ning jäi vaid ajakirjanikuks. Siiski ilmusid 1920. aastatel mitmed tema teosed.[13]

Šulgini sissetuleks sõltus peamiselt tema välja antud artiklitest ja teostest. Tema enda andmete järgi teenis ta 1. septembrist 1921 kuni 1. septembrini 1923 535 dollarit. Šulgini teiseks suureks sissetulekuallikaks olid tema Volõõnia maavaldused, mis jäid pärast Nõukogude-Poola sõda viimase riigipiiridesse. Suur osa sissetulekust läks Šulginil aga võlgade maksmiseks ning oma pere Konstantinoopolis ülal pidamiseks.[13]

Välismaal hoolitses Šulgin ka vene kultuuri säilimise eest. Nii moodustati 1924. aastal Jugoslaavias organisatsioon nimega "Vene ema." Šulgin ise sai selle organisatsiooni Novi Sadi haru liikmeks ning võttis osa kogumiku "Blagovest" väljaandmises. Lisaks sai ta Jugoslaavia Kirjanike ja Ajakirjanike Liidu liikmeks.[47]

23. detsembrist 1925 kuni 6. veebruarini 1926 viibis Šulgin ROVS-i juhendamisel võltsitud passiga Venemaal, kus proovis oma kadunud poega leida. Selleks oli ta loonud sidemeid ka põrandaaluse organisatsiooniga Operatsioon Trust. Šulgin külastas oma ringreisil Kiievit, Moskvat ja Leningradi. Reis jättis Šulginile hea mulje ning ta oli valmis oma maavaldused Volõõnias Trusti hallata jätma.[48] Šulgini resikirjutistest tuleb välja, et sellel ajal hakkas teda kõnetama ka fašism.[4]

Elu Jugoslaavias[muuda | muuda lähteteksti]

1929. aasta majanduskriis tabas ka Šulginit, sest tema maavaldused Poolas ei toonud enam kasu sisse. Seega jäi ta sissetulekut otsides Jugoslaaviasse, kus ta algul elas Dubrovnikis ja siis Belgradis. Poola maavaldustest saadud rahaga osteti Dubrovniku lähedale maalapp, kuhu ehitati maja. Jugoslaavias elas ka mitmeid Šulgini sugulasi.[49]

Šulgin säilitas kontakte teiste valgekaartlastega kuni 1937. aastani, mil ta poliitilisest elust täielikult eemaldus. Järgmisel aastal kolis ta Sremski Karlovcisse, kuhu oli elama asunud ka teisi Valge armee veterane. [50] Uues elukohas sai tast lektor. Selles ametikohas rääkis ta tihti Stolõpinist, keda ta elu lõpuni austas. 1936–1938 kirjutas ta artikleid ajalehele Golos Rossii.[51]

1930. aastate keskel näitas Šulgin üles natsimeelsust, uskudes, et Saksamaa peab Venemaa vabastama.[52] Ta pidas natsismi tugevaks rahvuslikuks ideoloogiaks, mis suudab bolševismi hävitada.[53] Juba varem oli ta näidanud üles toetust Austria annekteerimise vastu Saksamaa poolt.[54] Teise maailmasõja alguse ning Jugoslaavia okupeerimisega 1941. aastal see entusiasm aga kadus. Üks näide Šulgini hilisest vastumeelsusest on seik, kus Šulgin keeldus dokumendi lõppu "Heil Hitler" kirjutamast, kuigi see oli tol ajal kohustuslik.[55][12]

Hilisem elu Nõukogude Liidus ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Šulgini foto tema uurimistoimikust

1944. aastal sisenesid Nõukogude väed Jugoslaaviasse ning Šulgin võeti valgekaartlasena kinni ja viidi Moskvasse. Pärast paar aastat kestnud uurimist mõisteti ta 25 aastaks vangi.[56] Šulgin oli karistusest väga üllatunud, kuna oli oletanud, et peab vanglas olema vaid kolm aastat.[57]

Šulgin veetis oma karistust Vladimiri keskvanglas, tema kongikaaslasteks oli veel teisi haritlasi ja isegi Saksa ja Jaapani sõjavänge.[58] 1956. aastal sai Šulgin vanglast vabaks. Sel ajal tegeles Šulgin oma memuaaride kirjutamisega. Üks Saksa sõjavang oli talle vanglasse paki saatnud, mis sisaldas peale toidu jms ka paar kilo kirjutuspaberit.[59]

Šulgin, 1976

Pärast vanglast välja saamist saadeti Šulgin Gorohhovetsi invaliidide asutusse, kuid sealt pidid nad lahkuma, kuna seal polnud Šulginil võimalik oma naisega koos elada. Sealt viidi nad Vladimiri, kus eluolud paremad olid.[60] Šulginil lubati taas kirjutamisega tegeleda. 1958. aastal ilmus tema raamat "Lenini kogemus."[4]

Pärast seda sai Šulginist Nõukogude kirjanike ja haritlaste seas populaarne isik, kellega paljud kohtuda tahtsid.[4]

1961. aastal avaldas Šulgin järgmise raamatu, "Kirjad Vene emigrantidele." Raamatus kiitis Šulgin Nõukogude võimu ning ütles, et see, mis nad Vene ühiskonnaga teevad, on täiesti vajalik. Hiljem Šulgin ütles, et teda peteti, kuna raamatu kirjutamiseks viidi ta üleriigilisele reisile, kus talle näidati vaid "Potjomkini külasid."[12] Raamatus ennustas ta ka, et kui maailmas peaks algama uus sõda, saab see olema vene rahva hukk.[61]

1962.–1965. aastani osales Šulgin filmi "Ajaloo kohtu ees" võtetel. Filmi režissöör oli Friedrich Ermler. Filmivõtted osutusid üpris raskeks, kuna Šulgin ei olnud nõus kaamera ees ütlema midagi, millega ta ise ei nõustuks. KGB kindral Filipp Bobkov ütles hiljem, et vanus polnud Šulgini temperamenti, huumorisoont ega mõtteviisi kahjustanud. Filmi kulminatsiooniks kujunes stseen, kus Šulgin kohtub kuulsa bolševiku, Fjodor Nikolaievitš Petroviga, kes oli kommunistliku liikumise osaline olnud aastast 1896. Šulgin kiitis teda kaamera ees ning surus temaga lõpuks ka kätt. Võtteplatsist väljapool pidas Šulgin teda aga väga rumalaks.[62]

Oma elu viimastel aastatel huvitus Sulgin väga spiritualismist.[45] Lisaks mõtles ta tihti enda rolli üle revolutsioonis, pidades end tsaari ja tema pere surmas süüdi.[63] Kaasaegsete järgi oli tema mälu elupäevade lõpuni väga hea.[64] 1973. aasta jaanuaris pidas Viktor Dmitrievitš Duvakin Šulginiga audiointervjuu, mis kokku kestis 610 minutit. Sama aastal saatis Šulgin Juri Andropovile kirja, kus palus luba 17. juulil Nikolai II ja tema pere mälestuseks jumalateenistust pidada. Järgmine päev tulid tema koju kaks ametnikku, kes käskisid, et ta teda vaid oma kodus mälestaks.[4]

Vassili Šulgin suri Vladimiris 15. veebruaril 1976 stenokardiasse. Šulgini hooldaja Ljudmila Marinina oli meenutanud, kuidas ta öösel rinnavalu üle kurtis ning selleks rohtu võttis. Hommikul kell pool kaheksa heitis ta magama (Šulgin magas päeval ja oli öösel üleval). Hooldaja käis korra poes ning kui ta tagasi tuli, oli Šulgin surnud.[65]

Šulgin rehabiliteeriti täielikult Venemaa Föderatsiooni Prokuratuuri otsusega 12. novembril 2001.[58] 2008. aastal paigaldati tema Feigini tänaval asuva maja seinale mälestustahvel.[66]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Kondratov, S.A. (2008). Революция и гражданская война в России: 1917—1923 гг. Энциклопедия. Kd 4. Lk 478.
  2. ↑ Lk 39 (Rõbas, 2014)
  3. ↑ 3,0 3,1 Lk 23 (Babkov, 2008)
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 "Vasily Shulgin (1878–1976): The Grandfather of Russian Nationalism". Vaadatud 05.07.2023.
  5. ↑ Olšanskovo, Nikolai Nikolaievitš (1910). 3-й Созыв Государственной Думы. Портреты. Биографии. Автографы. Lk 124.
  6. ↑ Lk 28 (Putšenkov, 2005)
  7. ↑ Lk 505 (Rõbas, 2014)
  8. ↑ Большой советской энциклопедии. Шульгин Василий Витальевич.
  9. ↑ Lk 25, 121 (Rõbas, 2014)
  10. ↑ Repnikov, Aleksander Vitaljevitš; Hristoforov, Vasili Stepanovitš (2003). последний рыцарь самодержавия. Новые документы из архива ФСБ // Новая и новейшая история. Lk 64–111.
  11. ↑ "Vasily Shulgin (1878–1976): The Grandfather of Russian Nationalism". Vaadatud 05.07.2023. Shulgin never hid his strong anti-Semitic feelings, but he never took part in pogroms
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 12,7 Repnikov, A. V. "Шульгин Василий Витальевич (1878—1976)". Vaadatud 05.07.2023.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 Babkov, D. I. "Политическая публицистика В. В. Шульгина в период гражданской войны и эмиграции". Вопросы истории (3).
  14. ↑ Lk 63 (Rõbas, 2014)
  15. ↑ 15,0 15,1 "Русская партия в России: Образование и деятельность Всероссийского национального союза (1908–1917)" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29.10.2014. Vaadatud 05.07.2023.
  16. ↑ 16,0 16,1 Lk 26 (Babkov, 2008)
  17. ↑ Lk 163 (Babkov, 2008)
  18. ↑ Tšernjak, A. (2006). Дореволюционные думы в лицах. Штрихи к портрету депутатов Первой и Второй государственных дум.
  19. ↑ "ШУЛЬГИН И ДЕЛО БЕЙЛИСА". Vaadatud 07.07.2023.
  20. ↑ Ivanov, Andrei. "Подлее измены не изобрести самому сатане". Vaadatud 05.07.2023.
  21. ↑ Platonov, Oleg Anatoljevits, toim (2008). Чёрная сотня. Историческая энциклопедия 1900—1917.
  22. ↑ "Кто виноват? Из переписки В. А. Маклакова и В. В. Шульгина". Vaadatud 05.07.2023.
  23. ↑ Lk 124 (Тюремная одиссея Василия Шульгина, 2010)
  24. ↑ Lk 275 (Rõbas, 2014)
  25. ↑ Hrustaljov, V. M. (2008). Великий князь Михаил Александрович. Lk 356, 367.
  26. ↑ Katkov, Georgi Mihhailovitš (1997). Февральская революция. Peatükk 12.
  27. ↑ Lk 32 (Babkov, 2008)
  28. ↑ Lk 33 (Babkov, 2008)
  29. ↑ Lk 33 (Тюремная одиссея Василия Шульгина, 2010)
  30. ↑ Lk 35 (Babkov, 2008)
  31. ↑ Lk 38 (Babkov, 2008)
  32. ↑ Lk 303 (Rõbas, 2014)
  33. ↑ Šulgin, Vassili; Lisova, N. N. (1992). Французская интервенция на юге России (отрывочные воспоминания).
  34. ↑ Lk 314 (Rõbas, 2014)
  35. ↑ Lk 70 (Babkov, 2008)
  36. ↑ 36,0 36,1 "В. В. Шульгин о сущности и содержании Белого движения". Vaadatud 06.07.2023.
  37. ↑ Lk 100 (Babkov, 2008)
  38. ↑ 38,0 38,1 Mihhailov, V. V.; Putšakov, A. S. "Борьба политических направлений в Одессе в дни французской интервенции". Vaadatud 06.07.2023.
  39. ↑ Putšenkov, 2005
  40. ↑ Lk 343 (Rõbas, 2014)
  41. ↑ Lk 65 (Babkov, 2008)
  42. ↑ Lk 72 (Babkov, 2008)
  43. ↑ Lk 74 (Babkov, 2008)
  44. ↑ Lk 75 (Babkov, 2008)
  45. ↑ 45,0 45,1 Lisovoi, N. N. (2002). Шульгин В. В. Последний очевидец (Мемуары. очерки, сны).
  46. ↑ Lk 78 (Babkov, 2008)
  47. ↑ Lk 84 (Babkov, 2008)
  48. ↑ Lk 86 (Babkov, 2008)
  49. ↑ Lk 458 (Rõbas, 2014)
  50. ↑ Lk 88 (Babkov, 2008)
  51. ↑ Nikandrov, Nil (2007). Иван Солоневич: Народный монархист.
  52. ↑ Lk 66-69 (Тюремная одиссея Василия Шульгина)
  53. ↑ "Vasily Shulgin (1878–1976): The Grandfather of Russian Nationalism". Vaadatud 07.07.2023. Nazism, for Shulgin, was a kind of new, stronger, nationalism, one which could overthrow Bolshevism and eradicate the old struggles between European nationalists; in his words, “the hostility of the nationalists among themselves, their squabbling and struggle is nothing but the self-destruction of precisely that human breed that is terrible to communism.
  54. ↑ "Аншлусс и мы" (PDF). Vaadatud 07.07.2023.
  55. ↑ Lk 90 (Babkov, 2008)
  56. ↑ Lk 306 (Тюремная одиссея Василия Шульгина, 2010)
  57. ↑ Lk 69-79 (Тюремная одиссея Василия Шульгина, 2010)
  58. ↑ 58,0 58,1 "Неизвестный Шульгин". Vaadatud 07.07.2023.
  59. ↑ Lk 76-78 (Тюремная одиссея Василия Шульгинa, 2010)
  60. ↑ Lk 82 (Тюремная одиссея Василия Шульгинa, 2010)
  61. ↑ Lk 84 (Тюремная одиссея Василия Шульгинa, 2010)
  62. ↑ "Monarchist in the Soviet Union. Vasily Shulgin before the court of history. Vasily Vitalievich Shulgin Biography of Shulgin Monarchist from the film History Lessons". Vaadatud 07.07.2023.
  63. ↑ "«Даже не желая этого, мы революцию творили»". Vaadatud 07.07.2023.
  64. ↑ Lk 9 (Babkov, 2008)
  65. ↑ Lk 507 (Rõbas, 2014)
  66. ↑ "город Владимир Улица Фейгина Дом 1 (информация обновлена 31.08.2009)". Originaali arhiivikoopia seisuga 18.05.2015. Vaadatud 07.07.2023.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rõbas, Svjatoslav. Василий Шульгин: судьба русского националиста. 2014.
  • Babkov, Dmitri Igorevitš. Политическая деятельность и взгляды В. В. Шульгина в 1917—1939. 2008.
  • Putšenkov, Aleksander Sergeievitš. Национальный вопрос в идеологии и политике южнорусского Белого движения в годы Гражданской войны. 1917—1919. 2005.
  • Makarov, V. G, Repnikov A. G, Hristoforov, V.S. Тюремная одиссея Василия Шульгина: Материалы следственного дела и дела заключённого. 2010.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vassili_Šulgin&oldid=6544890"