Victor Mutt

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sõjaväelasest ja diplomaadist; biokeemiku kohta vaata artiklit Viktor Mutt (biokeemik)

Victor Mutt
Nimi Victor Mutt
Sündinud 25. mai 1886
Tuhalaane vald Viljandimaa Liivimaa kubermang
Surnud 30. aprill 1942
Kirov, NSV Liit
Teenistused Venemaa keisririik
Eesti Vabariik
Auaste kolonel
Juhitud üksused 2. Diviisi staabiülem
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Vabadusrist I/2 (1920)

Victor Mutt, ka Viktor Mutt VR I/2 (25. mai 1886 Tuhalaane vald Viljandimaa Liivimaa kubermang Venemaa keisririik30. aprill 1942 Kirov, NSV Liit) oli Venemaa keisririigi ja Eesti sõjaväelane (kolonel) ning diplomaat.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/2

Victor Mutt sündis Viljandimaal Tuhalaane vallas Sootsa taluperes, üldhariduse omandas ta kodus õppides.

Teenistus Venemaa keiserlikus armees[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 19061909 õppis Victor Mutt Vilno sõjakoolis, mille lõpetas nooremleitnandina [1].

Septembris 1913 astus Victor Mutt Peterburi Nikolai Sõjaväeakadeemiasse. Akadeemias sai ta õppida vaid aasta, sest algas Esimene maailmasõda ja augustis 1914 saadeti ta rindele.

Esimeses maailmasõjas teenis Mutt 180.jalaväepolgus ja tõusis nooremohvitserist rooduülemaks. 1916. aasta märtsis edutati Mutt 45. diviisi staabi vanemaks operatiivadjutandiks, sama aasta novembris aga juba XXVII armeekorpuse staabi käsundusohvitseriks [2].

1917. jaanuaris saadeti Mutt Nikolai Kindralstaabi Akadeemiat lõpetama ja samal kevadel ta seda tegigi. Sõjaväeline karjäär jätkus 182. diviisi staabiülemana, 1918. aasta sügisel tõusis Mutt 5. armee staabi operatiivosakonna ülemaks. Auastmelt oli ta tollal alamkapten. Sõjaväljal sai Victor Mutt kahel korral haavata, korra põrutada ja mürgituse gaasirünnakul.

1918. aasta mais lahkus Mutt Venemaa sõjaväest ja tuli Eestisse.

Eesti Vabadussõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabadussõja alguses, käis Victor Mutt Soomes ja Rootsis, et sealt abivägesid kutsuda.

Vabadussõja ajal aga oli Victor Mutt, 5. jaanuarist 1919. aastal 2. Diviisi staabi operatiivjaoskonna vanemadjutant ja 23. veebruarist 1919. aastal, kuni Vabadussõja lõpuni 2. Diviisi staabiülem.

1919. aastal kuulus ta koos Ants Piip, Jaan Poska jt. 1919. aasta Tartu pantvangikonverentsil Eesti delegatsiooni ning osales 1919. aasta lõpus Eesti-poolse sõjalise eksperdina Tartu rahu konverentsil[3].

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Victor Mutt oli abielus Eugenie Mutiga, kes on jätnud eesti kirjanduslukku jälje sellega, et andis Philadelphias 1930. aastal välja mahuka kogumiku enda adapteeritud ja inglise keelde tõlgitud eesti muinasjutte[4].

Victor Muti pojad olid Viktor Mutt ja Oleg Mutt. Eesti kirjanik Mihkel Mutt on Victor Muti lapselaps.

Victor Muti vend Jakob Mutt oli Haapsalu Maria-Magdaleena koguduse ülempreester.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

A. Piip ja V. Mutt Tartus 1920

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti Biograafiline leksikon. Saku, 2001, lk. 312. Kordustrükk Tartus 1926-1929 avaldatud teostest
  2. Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. II kogumik. Tallinn: Sentinel, 2002, lk.65-66 ISBN 9985945530
  3. Eesti entsüklopeedia, kd. 14: Eesti elulood, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 306 ISBN 9985700643
  4. Mihkel Mutt pani kirja oma kaugete sugulaste lood, Eesti Päevaleht, 13. märts 2009