Schengeni infosüsteem

Allikas: Vikipeedia
Schengeni infosüsteemi riigid. Sinine: infosüsteemi täielikult kasutavad riigid. Lilla: riigid, mis kasutavad infosüsteemi ainult õiguskaitsealase koostöö kontekstis. Roheline: riigid, mis valmistavad ette infosüsteemi täielikku kasutuselevõttu. Kollane: riigid, mis valmistavad ette infosüsteemi kasutuselevõttu ainult õiguskaitsealase koostöö kontekstis.

Schengeni infosüsteem (SIS) on Euroopa Komisjoni hallatav andmebaas, mille eesmärk on kaitsta Schengeni liikmesriikide julgeolekut ja tõkestada organiseeritud kuritegevuse levikut.[1] Infosüsteemi kasutavad 31 Euroopa riiki, et leida riikliku julgeoleku, piirikontrolli ja õiguskaitse eesmärkidel andmeid üksikisikute ja üksuste kohta. Teise põlvkonna Schengeni infosüsteem SIS II hakkas tööle 9. aprillil 2013.[2]

Osalevad riigid[muuda | muuda lähteteksti]

Schengeni infosüsteemis sisalduvat teavet jagatakse Schengeni lepingu kohaldamise konventsioonis (SAAC) osalevate riikide institutsioonide vahel. Viis algset osalevat riiki olid Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia, Madalmaad ja Luksemburg. Süsteemi loomisest alates on sellega liitunud veel 21 riiki: Hispaania, Portugal, Itaalia, Austria, Kreeka, Soome, Rootsi, Šveits, Taani, Island, Norra, Eesti, Tšehhi Vabariik, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia ja Liechtenstein. Infosüsteemi töös osalevatest riikidest ei kuulu Euroopa Liitu neli: Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits.

Kuigi Iirimaa ja Ühendkuningriik ei ole Schengeni lepingu kohaldamise konventsiooni allkirjastanud, osalevad nad Amsterdami lepingu tingimuste alusel siiski Schengeni koostöös. Selle lepinguga võeti Euroopa Liidu seadustes kasutusele Schengeni acquis' sätted, mis võimaldavad mainitud riikidel Schengeni konventsiooni kas osaliselt või täielikult kasutada. Iirimaa ja Suurbritannia kasutavad Schengeni infosüsteemi vaid õiguskaitse eesmärkidel.[3]

Iirimaal ja Ühendkuningriigil puudub aga ligipääs artikli 26D (varasem artikkel 96) andmetele, kuna mainitud riigid ei kavatse nende ja ülejäänud Euroopa vahelist piirikontrolli kaotada. Euroopa Liidu kodanikel on küll õigus vabalt Suurbritanniasse ja Iirimaale liikuda, kuid erinevalt teistest Schengeni lepingu allkirjastanud riikidest, mille vahel on piirikontroll suuresti kaotatud, peavad nad läbima piiril asuva kontrollpunkti. Alates 2018. aasta 1. augustist on täielik ligipääs infosüsteemile ka Bulgaarial ja Rumeenial; enne seda oli neil ligipääs süsteemile vaid õiguskaitse eesmärkidel.[4] Horvaatial on ligipääs ainult õiguskaitse eesmärkidel ja Küprosel ei ole üldse ligipääsu.

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

SIS-i teavet talletatakse vastavalt iga osaleva riigi seadusele. 2018. aasta lõpu seisuga sisaldas süsteem enam kui 82,2 miljonit kirjet ja sama aasta jooksul teostati kõigi liikmesriikide peale infosüsteemis üle 6,1 miljardi otsingu (mis on miljardi võrra rohkem kui 2017. aastal). Mainitud kirjetest 1,14% moodustavad isikutega seotud kirjed. Suurima osa moodustavad aga kaotatud isikut tõendavate dokumentidega seotud kirjed – peaaegu kolm neljandikku. Veel sisaldab süsteem kirjeid sõidukite, rahatähtede, tulirelvade, jmt kohta.[5] Schengeni infosüsteem ei talleta aga näiteks reisijate Schengeni viisaruumi sisenemisi ja sealt väljumisi.[6][7][8][9]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1957. aasta 25. märtsil allkirjastati Rooma leping ja järgneva aasta 3. veebruaril moodustati Beneluxi riike hõlmanud majandusühendus. Mõlema lepingu eesmärk oli võimaldada inimeste ja kaupade vaba liikumist üle riigipiiride. Beneluxi riikide näol oli tegemist väiksema riikiderühmaga ja seetõttu suudeti leping kiiresti ellu viia. Euroopa ühenduste fookuses oli aga majanduslik integratsioon. Prantsusmaa ja Saksamaa vaheline piirikontroll kaotati alles pärast Saarbrückeni lepingu sõlmimist 1984. aasta 13. juulil.

Aasta hiljem, 1985. aasta 14. juunil, allkirjastasid Prantsusmaa, Saksamaa ja kolm Beneluxi riiki Schengeni lepingu. Nende riikide omavahelist inimesi ja kaupu käsitlevat piirikontrolli lõdvendati seejärel järk-järgult. 1990. aasta 19. juunil liitusid esialgse viie riigiga veel Hispaania, Portugal, Itaalia, Kreeka, Austria ja viis Põhjamaade passiliidu riiki: Taani, Soome, Island, Norra ja Rootsi.

Schengeni piirikontrollivaba tsooni suurendati 2007. aasta 21. detsembril ja alates sellest hõlmab see ka Eestit, Tšehhi Vabariiki, Ungarit, Lätit, Leedut, Maltat, Poolat, Slovakkiat ja Sloveeniat.

Õiguslikud aspektid ja tehnilised näitajad[muuda | muuda lähteteksti]

SIS loodi selleks, et säilitada Euroopa julgeolekut pärast 2001. aasta 25. märtsi, mil 15 riigi omavahelist piirikontrolli lõdvendati. Schengeni infosüsteem eeldab seda, et Schengeni riigid peaksid kinni seal sisalduva teabe õiguslikust jõust. Lisaks peavad riigid austama inimeste, kelle andmeid süsteemis vastavalt riikide andmeseadustele säilitatakse, privaatsust ja isiklikku vabadust. SIS-i andmete töötlemise süsteem peab olema liikmesriikide andmebaasidega pidevas ühenduses ja seda tuleb uuendada reaalajas.

Neid kohustusi täiendavad liikmesriikide omavahelised konsultatsioonid. Omavaheliste arutelude teemadeks võivad olla andmete kinnitamine, küsimused residentsuse kohta ja rahvusvahelised vahistamismäärused.

SIS-i kontrollib liikmesriikide esindajatest koosnev asutus ja süsteemi olulisim vastutus on isikuandmete kaitse. Tehniliselt sisaldab infosüsteem ühte keskset osa (mis sisaldab Strasbourgis asuvat võrdlusandmebaasi C-SIS, mille osas on vastutus usaldatud Prantsusmaale) ja andmebaasi koopiat sisaldavat riigisisest osa (N-SIS).[10] Eestis vastutab riigisisese osa eest Politsei- ja Piirivalveamet, mille kaudu toimub ka andmete sisestamine Schengeni infosüsteemi. Igas Schengeni ruumi liikmesriigis töötab andmekaitseasutus, mille ülesandeks on kontrollida seda, et andmete süsteemi sisestamine ja süsteemis kasutamine toimuks isikute õigusi rikkumata. Eestis on selleks asutuseks Andmekaitse Inspektsioon.[1]

Andmed[muuda | muuda lähteteksti]

Schengeni infosüsteemis üksikisiku kohta säilitatav teave hõlmab järgmist: väljaandmistaotlused, teatud territooriumil viibimise ebasoovitavus, alaealisus, vaimuhaigus, kadunud inimese staatus, vajadus kaitse järele, taotlused õigusasutuse poolt ja kahtlustus kuriteos. Lisaks sisaldab süsteem andmeid kadunud, varastatud ja ebaseaduslikult omastatud tulirelvade, isikut tõendavate dokumentide, mootorsõidukite ja rahatähtede kohta.

SIS-i haldamise eest vastutab Prantsusmaa ja andmete uuendamiseks kasutatakse automatiseeritud süsteemi (uuendamine toimub iga viie minuti järel). SIS suunab andmed automaatselt suurte riiklike andmebaaside kaudu saabuvate päringuteni. Igal liikmesriigil on üks SIS-i suhtluse eest vastutav amet. Infosüsteemiga on seotud ka riigisisesed SIRENE-bürood (Supplementary Information Request at the National Entry), kust saab taotleda lisateavet hoiatusteadete kohta; lisaks koordineerivad asutused infosüsteemi hoiatusteadetega seonduvaid meetmeid (võttes vastu päringuid ja edastades uurimistega abistamiseks lisateavet).[11]

Politseikoostöö ja vastastikune õigusalane abi[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks süsteemidele SIS ja SIRENE tagab Schengeni konventsioon ka politseikoostöö ja vastastikuse õigusalase abi. Schengeni lepingut käsitlev 1985. aasta konventsioon sätestab, et liikmesriikide politseiasutused abistavad üksteist kuritegude tõkestamisel ja avastamisel (artikkel 39); et nad võivad jätkata isikute jälgimist teise konventsiooniosalise territooriumil (artikkel 40); et nad võivad teatud juhtudel teise konventsiooniosalise territooriumil ka jälitamistegevust jätkata (artikkel 41); et nad jagaksid teavet, mis on oluline nii tulevaste kuritegude ärahoidmiseks kui ka avaliku korra ning julgeoleku vastu suunatud kuritegude või ohtude vältimiseks (artikkel 46).[12] See võimaldab kohtuotsuste ja väljaandmiste täideviimist olukorras, kus mõne riigi kodanik püüab teises riigis varjupaika leida.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 Peamised Schengeni põhimõtted. Vm.ee. Vaadatud 18.11.2019.
  2. ↑ Schengen Information System (SIS II) goes live. Euroopa Komisjon, 09.04.2013.
  3. ↑ "EUR-Lex - l33020 - EN - EUR-Lex". europa.eu.
  4. ↑ [1]
  5. ↑ SIS II – 2018 Statistics, February 2019. Vaadatud 17.11.2019.
  6. ↑ Commission staff working document: impact assessment report on the establishment of an EU entry exit system. Eulex, 06.04.2016, p 11. Vaadatud 19.04.2017
  7. ↑ Proposal for a regulation of the European parliament and of the council establishing an entry/exit system (EES) to register entry and exit data of third country nationals crossing the external borders of the member states of the European Union. Europa p 2. Vaadatud 12.10.2013.
  8. ↑ Council of the European Union: questionnaire on the possible creation of a system of electronic recording of entries and exits of third country nationals in the Schengen area (reply from Greece). Statewatch 2013.
  9. ↑ Smart borders for an open and secure Europe. Europa.
  10. ↑ Milliseid andmeid Schengeni koostöö raames kogutakse?. Vaadatud 17.11.2019.
  11. ↑ Euroopa Liidu Nõukogu 2936. istung Justiits- ja siseküsimused Luxembourg, 6. aprill 2009. Europa.eu. Vaadatud 18.11.2019.
  12. ↑ KONVENTSIOON, 14. juuni 1985, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende uhispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta. Vaadatud 18.11.2019.

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Schengen Information System seisuga 18.11.2019.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Schengeni_infosüsteem&oldid=6477104"