Hemofiilia

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib inimestel esineda võivast veritsustõvest; loomade haiguse kohta vaata artiklit Hemofiilia (loomad)

Hemofiilia ehk veritsustõbi (ladina keeles haemophilia) on ühe või mitme hüübimisteguri kaasasündinud vaegusel või hüpofunktsioonil tuginev pärilik veritsushaiguste rühm.[1]

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Haigekassas (2013) rakendatavas rahvusvaheliste haiguste klassifikatsioonisüsteemis RHK-10-s klassifitseeritakse autoimuunsed veritsustõved alampeatükis: Koagulatsioonidefektid e hüübivuspuuded, purpur ja muud hemorraagilised seisundid, mida vajadusel täpsustatakse alamjaotistes:

Diagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hemofiilia puhul on iseloomulikuks veritsuse esinemine kas ühel või mitmel inimesel suguvõsas. Diagnoosi täpsustamiseks määratakse vere hüübimisnäitajad: faktor IX, faktor VII, trombotsüütide hulk, APTT (osaline tromboplastiini aeg), PT ( protrombiini aeg), veritsusaeg, fibrinogeen.[5] Kui veritsushaigus diagnoositakse perekonnas esmakordselt, on vajalikud mitmesugused hüübimissüsteemi uuringud. Kui vigased näitajad on kindlaks tehtud, diagnoositakse teistel pereliikmetel haigus juba kiiremini.[6]

Sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haigusega kaasneb haiguslik kalduvus verejooksude tekkeks, mis ei peatu. Põhineb vere puudulikul hüübimisprotsessil. [7] Hemofiiliale on iseloomulikuks verejooks [[liiges[[tesse ja lihastesse, veritsus tekib mõne aja pärast peale kerget traumat või ka iseeneslikult. Verejooks liigesesse põhjustab valu ja liigese turset ning võib põhjustada püsivaid liigeskahjustusi. Haavad veritsevad kaua (nahavigastus, hamba eemaldamine, operatsioon). Sisemine verejooks soolde või kuseteedesse põhjustab vere eritumist väljaheitega või uriiniga. Eluohtlikud on ajusisesed verejooksud ja hingamisteede sulgust põhjustavad verejooksud.[5] Raskemal juhul avaldub hemofiilia juba varases lapseeas, kergema vormi korral alles täiskasvanueas.

Keskmine eluiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu enamik haiguse näitajaid, sõltub ka eluiga haiguse raskusest ja ravi ulatusest. Inimestel, kellel on raske hemofiilia ja kes ei saa adekvaatset kaasaegset ravi, omavad oluliselt lühenenud eluiga ja tihti ei jõuta täiskasvanu ikka. Enne 1960-ndaid, kui mõjus ravi ei olnud veel kättesaadavav, oli keskmine eluiga vaid 11 aastat.[8]

Pärilikkus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levinuima veritsustõve teooria järgi on hemofiilia põhjustatud mutatsioonist X-kromosoomis.[9] Hemofiilia teket põhjustavad mutatsioonid kahes erinevas lookuses. [10] VIII teguri geen on Xq28 regioonis ja IX teguri geen Xq27 regioonis. Haigus pärandatakse X-liitelisel retsessiivsel teel. [6] See tähendab, et naislliini kandjatel on 50% võimalus kanda geen üle igale tütrele (kandja) ning igale pojale (kes haigestub hemofiiliasse). X-kromosoomis tekkiv geneetiline muutus põhjustab vere hüübimisfaktori tootmises probleeme. [9] Kuna hüübimisfaktor on seotud X-kromosoomiga (naistel on kaks X-kromosoomi, meestel üks X-kromosoom ja üks Y-kromosoom), haigestuvad poisslapsed, naisterahvad on haiguse edasikandjad. Naiste teine terve X-kromosoom ei lase haigusel avalduda, küll aga võib mõningatel juhtudel esineda normaalsest nõrgemat verehüübimist. Tõeliselt harvade geneetiliste mutatsioonide ja pärilike tegurite kokkulangemisel võib ka naine hemofiiliasse haigestuda. [9] Sõna hemofiilia esines esmalt Hopffi poolt kirjutatud haiguse kirjeldusel 1828. aastal.[11] Hemofiilia mõjutab inimesi kõikides etnilistes gruppides. Umbes 30% patsientidel, kellel on hemofiilia, pole perekonna ajaloos varem hemofiiliat esinenud, mistõttu arvatakse, et see tekib spontaanse mutatsiooni tulemusena.[12]

Vere hüübimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis vere hüübimine

Vere hüübimine organismis on seotud paljude valkude ja ensüümidega, nii näiteks komplekteeritakse vere hüübimiseks vajalikke valke ka maksas.[13]

Faktor VIII kontsentraat

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käesoleval ajal hemofiilia ravi ei tunta.[14]

Nii A- kui ka B-hemofiilial on sõltuvalt hüübimisfaktori puudusest kolm raskusastet. Raske hemofiilia korral on hüübimisfaktori kontsentratsioon organismis alla 1%, mõõduka hemofiilia korral 1–5% ja kerge korral üle 5%. Vastavalt raskusastmele saab inimene ka vastavat ravi.

Hemofiilia edasikandjad (nii hemofiiliat põdevad kui ka ühe geeni koopiaga inimesed) peavad teadma hemofiilia ravi võimalusi ja hoolduse olukorda, et arvestada, millega peab hemofiiliahaige hakkama saama. Hemofiiliahaigete ravi on mitmekülgne, hõlmates hematoloogi, pediaatri, ortopeedi, stomatoloogi, reumatoloogi, psühholoogi ja geneetiku tööd. Kõige olulisem on asendusteraapia, mis seisneb puuduva hüübimisfaktori manustamises.[15]

Puuduva hüübimisfaktori asendamiseks verejooksu korral süstitakse selle faktori kontsentraat veeni. Kaks-kolm korda nädalas saadakse puuduva faktoriga (VIII või IX) ravi, mida regulaarselt tehes väheneb spontaansete verejooksude ja liigesekahjustuste risk.[9] Hemofiilia raskete vormide korral ja ka näiteks operatsioonide eelselt kasutatakse hüübimisfaktori manustamist profülaktiliselt, enne kui verejooks tekib.[5]

Geeniteraapia[muuda | redigeeri lähteteksti]

2011. aastal teatasid Briti ja Ameerika uurijate meeskond eduka ravi avastamisest B-hemofiilia vastu, kasutades geeniteraapiat. Uurijad sisestasid hüübimisfaktor IX geeni adeno-assotsieerunud viirus-8 vektorisse, mis elavad maksarakkudes, kus faktor IX toodetakse, ning mis jääb väljapoole kromosoome ja ei häiri teisi geene. Muudetud viirus süstiti veeni. Vältimaks keha kaitsereaktsiooni viirusevektori vastu, anti patsientidele steroide, et pärssida nende immuunvastust. Teadlased on esialgu keskendunud B-hemofiilia ravimisele, sest faktor IX geen on palju väiksem ja sellega on kergem töötada.[16]

Alternatiivne meditsiin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi see pole tavapäraste ravimite asendus, näitavad esialgsed teaduslikud uuringud, et hüpnoos ja enesesisendus võivad olla tõhusad, et vähendada verejooksu ja selle tõsidust ja seega ka faktoriga ravimise sagedust. Maitsetaimed, mis tugevdavad veresooni ja käituvad kui kudede kokkutõmbajad, võivad kasu tuua patsientidele, kellel on hemofiilia. Samas pole ametlikult heakskiidetud teaduslikke uuringuid, et toetada neid väiteid.[12]

Ennetamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hemofiilia puhul peaks inimene hoiduma aspiriini ja teiste verd vedeldavate ravimite kasutamist. Ettevaatlik tuleks olla ka K-vitamiini sisaldavate taimede ning vitamiinipreparaatidega, sest need võivad mõjutada vere hüübivustegureid ebasoovitavalt. Hemofiiliat põdevale inimesele ei tohi teha lihasesiseseid süste, sest süsti kohta võib tekkida suur verejooks. Hemofiilia raviks kasutatava hüübimisfaktori kontsentraadiga võivad levida hepatiidiviirused, seetõttu peaks veritsustõbe põdevat inimest kohe vaktsineerima B-hepatiidi vastu. Siiski on tänapäeval viirusinfektsioonirisk kõvasti vähenenud. Haiguse esinemisel perekonnas on võimalik haiguse kandjad geneetilise uuringu abil kindlaks teha.[5]

Hemofiilia Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis elab 2013. aasta seisuga teadaolevalt veidi alla saja hemofiiliat põdeva inimese, kelle igapäevane toimetulek sõltub otseselt õigeaegse ravi kättesaadavusest. Nende hulgas on ka lapsi. Eesti on ainus riik Euroopas, kus hemofiiliahaigetel ei ole ligipääsu kaasaegsele ravile ehk rekombinantsete faktori preparaadile, mis võimaldaks hemofiiliahaigete riskivaba ravi. Eesti Hematoloogide Selts on selle lisamist Haigekassa raviteenuste nimekirja taotlenud alates 2009. aastast.

Inimese vereplasmast valmistatud toodete puhtuse probleemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne 1985. aastat polnud USA-s ühtegi seadust, mis oleksid kehtestanud inimvere plasmast valmistatavate veretoodete analüüse. Selle tulemusena paljud hemofiilia patsiendid, kes said testimata ja kontrollimata hüübimisfaktorit enne 1992. aastat, olid erakordse riski all nakatuda HIV-i ja hepatiid C-sse nende veretoodete kaudu. Arvatakse, et rohkem kui 50% hemofiilia populatsioonist ehk üle 10 000 inimese ainuüksi Ameerika Ühendriikides nakatusid HIV-i nakatunud vere kaudu.[17]

Täna Eestis haigete raviks kasutatav ravim on toodetud inimeste doonorverest, mis tähendab et on olemas risk ravi saades nakatuda mõnda vere kaudu levivasse viirusesse (Creutzfeldti-Jakobi tõbi, hepatiit, HIV jt). Kaasaegne raviviis ehk rekombinantne faktor ei põhine vereplasmal, mistõttu on see täiesti vaba vere kaudu levivatest patogeenidest. Patogeenidest vabaolek näitab, et ravim on praegusest plasmal põhinevast preparaadist oluliselt ohutum (ei kanna haigusi) ning ravimi tootmine ei sõltu elanikkonna (doonorite) tervisest.[18]

Kuninglik haigus[muuda | redigeeri lähteteksti]

X-liitelise hemofiilia kõige kuulsamaks juhtumiks on Vene imperaatorliku perekonna haigusjuhtum 20. sajandi algusest. Tsaar Nikolai II-l ja tsaarinna Aleksandral oli neli tütart ja üks poeg. Poeg Aleksei põdes hemofiiliat ning hemofiiliageen oli üle kandunud põlvkonnast põlvkonda, alates Suurbritannia kuningannast Viktoriast, kes oli selle kuningliku liini hemofiiliageeni esmakandja (B-hemofiilia).[10][19] Aleksei hemofiilia tõi kaasa Grigori Rasputini tõusu. Rasputin oli ainuke, kes suutis Aleksei hemofiiliat leevendada ning tsaariperekond usaldas teda. Tänu sellele sai Rasputin sekkuda ka riigiasjadesse ja anda tsaarile nõuandeid. On võimalik, et kui Aleksei ei oleks põdenud hemofiiliat, siis Rasputin ei oleks omanud kunagi sellist mõju Vene poliitikas I maailmasõja ajal ja Romanovite võimuloleku aeg oleks kestnud kauem. Nikolai II ja ülejäänud Romanovite hoolitsemine Aleksei eest suunas tähelepanu ära sõjalt ja valitsemiselt.[20]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 256:2004.
  2. "Meditsiinisõnastik" 256:2004.
  3. "Meditsiinisõnastik" 256:2004.
  4. "Meditsiinisõnastik" 256:2004.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Hemofiilia. Terviseportaal Inimene.ee, Kasutatud 28. september 2013.
  6. 6,0 6,1 Veritsushaigused. Tartu Ülikooli Kliinikum, Kasutatud 28. september 2013.
  7. Heikki Aasaru. Uuritakse, miks ei saa hemofiiliahaiged Eestis tänapäevast ravi. ERR uudised, 24.05.2013. Kasutatud 28. september 2013.
  8. Robert A Zaiden. Hemophilia A. Medscape, 11.02.2013. Kasutatud 28. september 2013.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Linda Raska. Veritsus, mis ei taha peatuda…. Tervis Pluss, 07.06.2010. Kasutatud 28. september 2013.
  10. 10,0 10,1 Ain Heinaru. "Geneetika" , Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012.
  11. The history of hemophilia. Canadian Hemophilia Society, Kasutatud 28. september 2013.
  12. 12,0 12,1 Hemophilia. University of Maryland Medical Center, Kasutatud 28. september 2013.
  13. David Hewett-Emmett,THE EVOLUTIONARY RELATIONSHIPS OF THE ENZYMES INVOLVED IN BLOOD COAGULATION AND HEMOSTASIS, 0077-8923/81/0370-0511, 1981, NYAS, Veebiversioon (vaadatud 28.11.2013) (inglise keeles)
  14. Professional Guide to Diseases, 9 th Edition, lk 1130, 2008, Lippincott Williams&Wilkins, ISBN 0 7817-7899-9
  15. Hemofiilia pärilikkus. Eesti hemofiiliaühing, 2008. Kasutatud 28. september 2013.
  16. Nicholas Wade. Treatment for Blood Disease Is Gene Therapy Landmark. The New York Times, 10.12.2011. Kasutatud 28. september 2013.
  17. In the matter of: Rhone-Poulenc Rorer incorparated, et al., Petitioners.. Project Posner, 30.01.1995. Kasutatud 28. september 2013.
  18. Killu Kaare. Ravi peab olema kättesaadav ja nakatumisriski vaba. Eesti Hemofiiliaühing, 06.05.2013. Kasutatud 28. september 2013.
  19. Inna-Katrin Hein, DNA abil jõuti kuningliku vereneeduse jälile, 09. oktoober 2009, Postimees, Veebiversioon (vaadarud 28.11.2013)
  20. Robert Kinloch Massie. "Nicholas and Alexandra", Atheneum Books, 1967.

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • M.Raabe,Hemophilia, 2008, Infobase Publishing, ISBN 978 0 7910 9648 2, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 28.11.2013) (inglise keeles)
  • Denise E. Sabatino, Timothy C. Nichols, Elizabeth Merricks, Dwight A. Bellinger, Roland W. Herzog, ja Paul E. Monahan, Animal Models of Hemophilia, Prog Mol Biol Transl Sci. 2012; 105: 151–209., Veebiversioon (vaadatud 28.11.2013) (inglise keeles)