Grigori Rasputin

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib vene talupojast; jõelaeva kohta vaata artiklist Rasputin (jõelaev).

Grigori Rasputin

Grigori Jefimovitš Rasputin-Novõhh (vene Григорий Ефимович Распутин (Новых); 22. jaanuar (vana kalendri järgi 10. jaanuar) 1869 Tobolski kubermang Pokrovskoje küla – 30. detsember (vkj 17. detsember) 1916 Petrograd oli vene talupoeg, Venemaa keisri Nikolai II pere usaldusalune.

Rasputini täpset sünniaega polnud kaua aega täpselt teada, kuna ta ise esitas oma vanuse kohta vastukäivaid andmeid. Pakutud on erinevaid kuupäevi ja aastaid vahemikus 1864–1872. Edvard Radzinski andmetel, kes leidis teate rahvaloendusest, ilmneb, et talupoeg Grigori Jefimovitš Rasputin sündis 10. jaanuaril 1869. Selle aasta kirikumeetrikat säilinud pole, kuid see on siiski kõige tõenäolisem Rasputini sünniaeg.

Päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rasputini isa oli Jefim Jakovlevitš Rasputin (18421916), ema aga Anna Vassiljevna. Mõlemad pärinesid tavalistest taluperedest. 1892. aastal asus ta Verhururjevi kloostrisse, kus õppis jumalasõna, kirjatarkust ning 1893. aastal, suundus ta rändama mööda Vene õigeusu kultuskohti. Rasputin elas oma elu esimesed 25 aastat Siberis ilma erilise kuulsuseta ning tegeles joomise ja patueluga. Kuid kord, kui ta varguste eest läbi peksti, toimus temas hingeline muutus ja ta muutus sügavalt usklikuks. Ta hakkas mööda Venemaa pühapaiku ringi rändama ning palvetas mitu korda päevas. Peagi omandas ta oma kodukohas selgeltnägijast pühamehe kuulsuse (näiteks olevat ta ette kuulutanud koduküla mahapõlemist). Talle tekkis palju, enamasti naissoost austajaid.

1905. aastal kohtas Raputin, kelle ravitsejavõimed olid juba avaldunud, Kiievi kloostris suurvürstinna Anastassiat. Too kutsus teda Peterburi ravitsema tsreevitš Alekseid. Aleksei põdes hemofiiliat, mida Peterburi õukonnaarstid ei olnud suutelised tavameditsiini võtetega ravima. Pärast raviprotseduure paranes Aleksei tervislik olukord ning keisri perekonna soovil jäi Rasputin õukonna juurde. Viibides õukonnas ning suheldes tihedalt keiser Nikolai II ja keisrinna Aleksandra Fjodorovnaga, omandas Rasputin mõningase mõjuvõimu ka keisri poolt vastuvõetavatele otsustele riigivalitsemises ning keisri poolt ainuisikulisest riiklikele kõrgematele ametikohtadele määramisel. Rasputini poolt osutatava mõjuvõimu ärakasutamiseks toimusid Peterburis intriigid kõrgemate riigiametnike ja keisri õukonnaliikmete poolt, mille soodustamiseks osutati Rasputinile meelehead.

Rasputini eluviis ja tegevus oli vastuoluline ning tekitas talle pooldajaid ning ka vastaseid 1914. aasta juunikuus, kui ta viibis oma kodukohas Siberis, tungis talle noaga kallale ning haavas raskelt kõhupiirkonda religioosne fanaatik Hionia Gusseva (Хиония Гусева), kuid Rasputin paranes üliraskest vigastusest.

1916. aastal olevat Rasputin kirjas keiser Nikolai II-le teinud kurjakuulutava ettekuulutuse:

„«Kui mind tapetakse minu omade – talupoegade poolt, ei ole sul vaja karta oma laste pärast. Nad valitsevad veel palju sajandeid. Kui mind aga hävitavad aadlikud, siis on nende käed määritud verega kahekümne viieks aastaks ja nad lahkuvad Venemaalt. Venemaa tsaar, kui sa kuuled kellahelinat, mis ütleb sulle, et Grigori on tapetud, siis tea, et üks sinu omadest on korraldanud minu surma, ja mitte keegi teist, mitte keegi sinu lastest ei ela üle kahe aasta...»“

Elukorraldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 1914. aastast elas Grigori Rasputin Peterburi kesklinnas Gorohhovaja tänava 69. majas, samal tänaval Peterburi linnavalitsuse ning Peterburi politseivalitsusega (Gorohhovaja 2). Seal elades nautis ta elurõõme ning tarvitas alkoholi. Samuti võttis ta altkäemaksu, kasutades oma mõjuvõimu keisriperekonna juures, maksjatele positiivsete otsuste saavutamiseks.

Suhted keisriperekonnaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tsaaripere lähikonda sattus Rasputin peamiselt tänu kahele asjaolule. Esiteks põdes troonipärija Aleksei Nikolajevitš hemofiiliat ning arstid ei andnud poisile paranemislootust. Nii jäi ka selles osas loota vaid "pühamehele". Rasputin suutiski ebatraditsioonilise meditsiinivahenditega troonipärija Aleksei seisundit parandada. See kordus alati, kui poiss tundis end halvasti. Nii pälvis Siberi munk nii tsaari kui tsarinna usalduse. Lisaks oli keisrinna Aleksandra Fjodorovna huvitatud müstitsismist ja okultismist ning vajas enda ebakindluse peletamiseks omale "pühameest" (enne Rasputinit oli tal neid olnud juba mitu). Aleksandra Fjodorovna uskus, et Rasputin on Jumalast äravalitud saadik, kelle ettekuulutusi peab igal juhul järgima. Nikolai II oli paljuski oma naise mõju all ning uskus Rasputinit ka ise, siiski ei täitnud ta alati munga juhtnööre. Rasputin püüdis mõjutada läbi keisrinna riigivalitsemist ning tema poolt vastu võetavaid poliitilisi otsuseid ja protsesse.

Rasputin ja tema mõju riigijuhtimisele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vene eliidi seas tekkis "harimatu talupoja" (Rasputin oskas vaevu kirjutada) suhtes tugev vastumeelsus, ka monarhistid uskusid, et Rasputin hukutab nii tsaariperekonna kui ka riigi. Ta sekkus eriti Esimese maailmasõja ajal üha enam poliitikasse, mõjutas keisri otsuseid ministrite ja muid oluliste riigiametnike ametissemääramisel. Kirikuringkonnad süüdistasid teda ketserluses, aristokraatia aga liiderlikkuses. Ilmselt oli mõlemal poolel teatud määral õigus, kuid et Rasputinile kuulus tsaariperekonna absoluutne toetus, ei kõigutanud süüdistused tema võimupositisooni sugugi.

1914. aastal tehti Rasputinile esimene atentaat – teda löödi oma kodukülas noaga kõhtu, Rasputin jäi aga ellu. Nüüdsest uskusid tema austajad veelgi enam tema pühalikkust.

Rasputini tapmine ja surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

1916. aastal otsustasid monarhistid (Felix Jussupov, suurvürst Dmitri Pavlovitš, Riigiduuma liige Vladimir Puriškevitš, kapten Suhhotin ning arst Lazovet) Feliks Jussupovi (1856–1928)[1] ja Dmitri Pavlovitš Romanovi juhtimisel Rasputini tappa, et "päästa tsaar ja Venemaa". Nad kutsusid Rasputini Jussupovi lossi Peterburis Moika tänav maja nr. 94 ja ööl 29. vastu 30. detsembrit 1916. aastal ning tapsid ta seal[2]. Aja jooksul on esitatud erinevaid versioone Rasputini tapmisest:

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Тестаччо.Некатолическое кладбище для иностранцев в Риме.Алфавитный список русских захоронений
  2. Так кто же убил Распутина?
  3. [BBC documentary, "Who Killed Rasputin?"]