Mihhail Hodorkovski

Allikas: Vikipeedia
Mihhail Hodorkovski

Mihhail Borissovitš Hodorkovski (vene keeles Михаил Борисович Ходорковский; sündinud 26. juunil 1963) on Venemaa ärimees, endine oligarh ja poliitvang. 2003. aasta seisuga oli ta rikkaim inimene Venemaal ja rikkuselt 16. inimene maailmas.[viide?] Tema varanduse põhiosaks olid Venemaa naftakompanii Jukos aktsiad.[viide?]

Aastatel 2003–2013 kandis Hodorkovski vanglakaristust. Ta vabanes 20. detsembril 2013.

25. oktoobril 2003 arreteeriti Hodorkovski Novosibirski Tolmatšovo lennujaamas Venemaa peaprokuratuuri poolt süüdistatuna maksudest kõrvalehoidmises. 31. oktoobril külmutas valitsus Jukose aktsiad. Hodorkovski ja Jukose vastaseid samme peeti osaks Venemaa juhtkonna püüetest võtta võim tagasi oligarhidelt, kes 1990. aastate privatiseerimiste käigus omandasid suured varandused ja kontrollisid suuremat osa Venemaa majandusest.

Ettevõtja Nõukogude Liidus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hodorkovski kasvas üles tüüpilises Nõukogude keskkonnas Moskvas kahetoalises korteris. Tema vanemad oli insenerid. Isa Boriss Hodorkovski oli kasvanud vanemateta, teada oli tema isa Moissei Hodorkovski, kes tõenäoliselt oli pärit Kiievi lähistelt pärinevatest juutide seast. Ema Marina Filippovna (sündinud Petrova) on õigeusklik venelanna, kelle esivanemate seas ka Vene aadlikud..

Noor Hodorkovski õppis hästi. Mendelejevi-nimelises Keemiatehnoloogia Instituudis oli ta komsomolisekretäri asetäitja. Ta abiellus ülikoolis Jelena Dobrovolskajaga, kellega ta sündis poeg Pavel 1985 aastal. Nad lahutasid ning 1991 aastal abiellus ta oma teise naise Innaga, kellega tal on tütar ja kaks poega.

1986, perestroika tuultes, avas Hodorkovski koos partneritega komsomolist oma esimese äri, kooperatiivkohviku. Samuti imporditi arvuteid ja muud tehnikat, konjakit ja muud kaupa. 1988. aastaks oli ettevõtte käive 80 miljonit rubla.

Ärist saadud sularahaga ostis Hodorkovski oma partneritega panganduslitsentsi ja rajas 1989 panga Menatep. Venemaa ühe esimese erapangana laienes Menatep kiiresti, kasutades suurema osa hoiustest Hodorkovski edukate import-eksporttehingute rahastamiseks.

Menatep sai ka õiguse hallata fonde, mis olid ette nähtud Tšernobõli õnnetuses kannatanute abistamiseks. 1990. aastateks räägiti, et pank on Nõukogude riigikassa fondide suures ulatuses tühjaksvarastamisele kaasa aidanud. Need vargused olevat aset leidnud Nõukogude Liidu kokkuvarisemise (1991) eel ja järel.

Privatiseerimisel põhinev varandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Boriss Jeltsin 1991. aastal võimule tuli, kiirenesid Gorbatšovi ajal alustatud turumajanduslikud reformid ning Venemaal tekkis Hodorkovski-taolistele ettevõtjatele soodne keskkond. Tolleks ajaks oli Menatep Venemaa kohta arenenud finantsasutus ning sellest sai esimene ettevõte alates Oktoobrirevolutsioonist, mis võimaldas oma aktsiaid osta.

Pank kasvas kiiresti, võites üha enam väärtuslikke kliente, nagu Rahandusministeerium, maksuamet, Moskva linnavalitsus ja Venemaa relvaekspordiagentuur. Nende poolt deponeeritud fonde kasutas Hodorkovski põhiliselt oma kaubandusimpeeriumi laiendamiseks.

Kompanii Jukos ostmiseks pakkumist tehes toetus Hodorkovski Menatepile. Jukose andmetel osteti umbes 1,5 miljardi USA dollari eest varad, mis praegu moodustavad Jukose. Kompanii turukapitalisatsioon on 31 miljardit USA dollarit.

1995 otsustas Jeltsini kabinet privatiseerida riiklikud ettevõtted, sealhulgas riikliku naftakompanii Jukos. Avaliku oksjoni läbiviijaks määrati Menatep.

Menatep kõrvaldas ühele tehnilisele üksikasjale viidates konkurentsist ühe rivaalide grupi, mis pakkus kõrgemat hinda. Oksjoni, millel müüdi 45% aktsiatest, alghind oli 150 miljonit dollarit, osalejaid vaid kaks. Kolme panga konsortsium pakkus 350 miljonit dollarit ning Menatepi varifirma 159 miljonit. Kuna konkurendi üle kahe korra parema pakkumise lükkas Menatep tagasi tehnilistele vigadele viidates (osa deposiidist oli T-võlakirjades), siis jäi naftafirma oksjonikorraldajale. Kokku maksis Menatep 309 miljonit USA dollarit 78% kompanii aktsiate eest. Nende väärtuseks arvati 450 miljonit dollarit. Kaks aastat hiljem hinnati kompanii väärtuseks 9 miljardit dollarit. See tehing, nagu ka kümned teised sarnased tehingud, kus oksjonikorraldajad võitsid oma oksjonid, tekitasid paljudes Venemaa elanikes ebaõiglustunnet ja umbusku.

Välismaa äripartnerite kaebused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hodorkovski algusaegadel naftaäris paistis ta tüüpilise Vene röövelparunina. Amoco, mille hiljem võttis üle British Petroleum, oli algul Jukose partner ühes väga perspektiivses Siberi naftamaardlas. Amoco kulutas maardla arendamiseks 300 miljonit dollarit, kuid Hodorkovski pigistas Amoco tühjaks, kasutades meetodeid, mis on arenenud maailmas enamasti ebaseaduslikud. Praegu saadakse sellest maardlast 90 miljonit barrelit päevas.

Kui Vene rubla 1998. aastal kokku varises, varises kokku ka Menatep, sest ta oli võtnud laenu välisvaluutas. Pank kaotas panganduslitsentsi. Kolm panka (Lõuna-Aafrika Vabariigi Standard Bank, Jaapani Daiwa pank ja Saksa pank West LB) olid laenanud Menatepile 266 miljonit dollarit Jukose aktsiate tagatisel. Hodorkovski pakkus selle asemel naftat. Pangad keeldusid ning võtsid aktsiad enda valdusse. Nad müüsid aktsiad väga kiiresti alandatud hinnaga maha, saades alla poole laenusummast, sest Hodorkovski ähvardas avalikult emiteerida uusi aktsiaid, et aktsiate väärtust alandada. Kuigi selline samm oli Venemaal tol ajal seaduslik, ei oleks ta suuremas osas arenenud maailmas seda olnud. Jukos müüs ka oma põhiliste filiaalide aktsiaid offshore-riiulifirmadele, mis arvatakse olevat seotud Hodorkovskiga.

Need kaks tehingut tegid Hodorkovski, Menatepi ja Jukose Lääne finantsringkondases kurikuulsaks. Alles 2003. aastal julges Hodorkovski uuesti Lääne pankadelt laenu küsida.

Uus läbipaistvuse ajastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hodorkovski oli üks esimestest oligarhidest, kes mõistis, et globaalne äri nõuab välisinvesteeringuid. Selleks et välisinvesteeringuid ligi tõmmata, tuleb investoreid motiveerida nii ahnuse kui ka hirmuga. Karm kohtlemine, mis sai osaks mõnedele Lääne suurematele ja võimsamatele ettevõtetele, tekitas enamikule investoritetele palju hirmu. Teised oligarhid käitusid mõnikord samamoodi, kui mitte hullemini. Kui rubla 1998. aastal kokku kukkus, oli vähe investoreid, naftakompaniisid ja panku, mis oleks olnud huvitatud Venemaaga äri tegemisest.

Hodorkovski tegi Jukose enneolematult läbipaistvaks. Varem oli ta eitanud, et tal on Menatepis ja Jukoses aktsiaid, nüüd ta tunnistas, et tal on kontrollpakk. Jukos avaldas esimest korda oma aktsionäride nimed ning rahvusvahelistele standarditele GAAP vastavad aruanded ja hakkas maksma makse ja suuri dividende. Hodorkovski võttis tööle palju ärijuhte Lääne naftakompaniidest ning määras Jukose direktorite nõukogusse palju auväärseid mittetegevdirektoreid.

Menatepi pank, mis oli jõutud taasrajada ühe filiaali ümber Peterburis, mis oli jäänud maksevõimeliseks, hakkas isegi laenama raha ettevõtetele, mis ei kuulunud Hodorkovskile. Panga väitel antakse praegu ainult 15% laenudest Hodorkovski grupi ettevõtetele.

Nagu tema välisnõuandjad olid ennustanud, tõid uued juhtimismeetodid kaasa aktsiahinna kiire tõusu, sest välisinvestorid unustasid mineviku ja ostsid Jukose aktsiaid, mis on endiselt tugevasti alahinnatud.

Kui konkureerival Alfa pangal õnnestus 2003 panna BP investeerima miljardeid oma naftafiliaali, pidasid paljud seda pöördepunktiks Lääne julguses Venemaale investeerida. Allakirjutamistseremoonial viibisid nii president Putin kui ka Briti peaminister Tony Blair, andes märku, et äri muutub Venemaal rentaablimaks.

Poliitilised ambitsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hodorkovskist sai ka filantroop, kes varustas õpetajate internetikoolituse keskusi, finantseeris ajakirjanike reformi- ja demokraatia-alast diskussiooni ja rajas fondid arheoloogiliste kaevamiste, kultuurivahetuste ja laste suvelaagrite finantseerimiseks. Hodorkovski kriitikud nägid selles poliitilist poseerimist, sest ta finantseeris 2003. aasta lõpu Riigiduuma-valimiste eel mitut parteid.

Ta on avalikult kriitiline Venemaa „juhitava demokraatia" suhtes. Tavaliselt hoidub ta kritiseerimast valitud juhte, kuid ütleb, et sõjaväel ja julgeolekuteenistusel on liiga palju võimu. Ta ütles ajalehele Times:

"See on Singapuri mudel, see on termin, millest Venemaal praegu aru saadakse. See tähendab, et teoreetiliselt on teil vaba ajakirjandus, kuid praktikas on enesetsensuur. Teoreetiliselt on teil kohtud; praktikas teevad kohtud ülaltpoolt dikteeritud otsuseid. Teoreetiliselt on kodanikuõigused konstitutsioonis kirjas; praktiliselt ei saa te neid õigusi kasutada."

Ühinemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aprillis 2003 teatas Hodorkovski, et Jukos ühineb Sibneftiga, moodustades naftakompanii, mille reservid on võrdsed Lääne hargmaiste naftakompaniidega. Hodorkovski olevat pidanud läbirääkimisi ExxonMobili ja ChevronTexacoga, et nad ostaksid suure paki Jukose aktsiaid. Sibneft rajati 1995 Boriss Berezovski ettepanekul; sellele firmale kuulusid riikliku naftakompanii mõned kõige väärtuslikumad varad. Kontroversiaalse oksjoni käigus omandas Berezovski 50% kompaniist hinnaga, mida enamik vaatlejaid peab väga madalaks.

Kui Berezovski läks Putiniga tülli ja oli sunnitud lahkuma Venemaalt Londonisse, kus talle anti asüüli, loovutas ta oma aktsiad Sibneftis Roman Abramovitšile. Abramovitš nõustus ühinemisega.

Ühinenud firma käsutuses oli maailmas teisel kohal olevad nafta- ja gaasivarud (19,4 miljonit barrelit) ExxonMobili järel. JukosSibneftist sai tootmise poolest maailmas suuruselt neljas firma (2,3 miljonit barrelit toornaftat päevas).

Kremli vastulöögid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hodorkovski partneri ja aktsiate arvult teisel kohal oleva Jukose aktsionäri Platon Lebedevi vahistamine juulis 2003 kahtlustatuna riikliku väetisefirma aktsiapaki illegaalses omandamises 1994 kutsus esile Jukose aktsiate languse.

Väidetavate maksuvõlgade katteks pandi kõigepealt müüki Jukose peamine tootmisüksus Juganskneftegaz, mis müüdi oksjonil ettevõttele Baikalfinansgrup, mille 4 päeva hiljem ostis riiklik Rosneft. 1. augustil 2006 kuulutas kohus Jukose pankrotis olevaks. Oksjonitel müüdi maha kogu Jukose vara. Pankrot lõppes firma likvideerimisega 2007. aasta oktoobris. Rahuldamata jäi 76 miljardi rubla eest võlausaldajate nõudeid.

Vangistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hodorkovski vangistati 25. oktoobril 2003 Novosibirski lennujaamas.

31. mail 2005 mõistis Moskva linna Meštšanski kohus ta süüdi 6 süüdistuspunktis seitsmest ja karistas teda 9 aasta pikkuse vangistusega. Muu hulgas tunnistati ta süüdi maksutulude varjamises ja maksudest kõrvalehoidmises, Jukosest raha väljakantimises, kohtu nõuete eiramises ja aktsiate ebaseaduslikus omastamises. Täpselt samade punktide eest täpselt sama pikaks ajaks mõisteti vangi ka tema äripartner Platon Lebedev. Süüdimõistmise hetkeks olid mõlemad vanglas istunud juba 583 päeva ehk poolteist aastat, mille võrra vanglas istuda jäävat aega vähendati. Lisaks tuli mõlemal tsiviilhagi raames maksta 17,4 miljardit rubla ehk 7,6 miljardit Eesti krooni.[1]

Teise astme kohtus vähendati karistust 8 aastale. Ta viibib Tšita oblastis asuvas vangilaagris. 2007. aastal alustati Hodorkovski vastu uut kohtuprotsessi uute süüdistuste alusel.

2003. aastal peaministri ametit pidanud Mihhail Kasjanovi tunnistuse kohaselt oli Hodorkovski ja Lebedevi vahistamise tegelik põhjus see, et nad olid rahaliselt toetanud Kommunistliku Partei tegevust.[2]

Kohtuprotsess Hodorkovski ja Lebedevi üle äratas suurt tähelepanu isegi välismaal. Näiteks Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee saatis Sabine Leutheusser-Schnarrenbergeri oma raportandina Jukose afääri asjus Moskvasse Hodorkovski ja Lebedeviga kohtuma. Meštšanski kohus keeldus 28. septembril 2004 selleks kohtumiseks luba andmast.[3]

20. detsembril 2013 kirjutas Vladimir Putin alla Hodorkovski armuandmispalvele ja ta vabastati vanglast.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]