Kristina Šmigun-Vähi

Allikas: Vikipeedia
Kristina SmigunEOK.jpg
Isikuandmed
Riik Eesti Eesti
Sünniaeg 23. veebruar 1977 (37-aastane)
Sünnikoht Tartu, Eesti
Medalid
Olümpiamängud Olympic rings with transparent rims.svg
Kuld 2006 10 km klassikatehnika
Kuld 2006 7,5+7,5 km
suusavahetusega sõit
Hõbe 2010 10 km vabatehnika
Maailmameistrivõistlused
Kuld 2003 topeltjälitussõit
Hõbe 1999 15 km vabatehnika
Hõbe 2003 10 km klassikatehnika
Hõbe 2003 15 km klassika ühisstart
Pronks 1999 30 km klassikatehnika
Pronks 2003 30 km vabatehnikas

Kristina Šmigun-Vähi [krist'iina šmig'unn] (neiupõlvenimega Kristina Šmigun; sündinud 23. veebruaril 1977 Tartus) on Eesti endine suusasportlane, kes kuulus maailma tippu naiste murdmaasuusatamises. Ta on kahekordne juunioride ja ühekordne täiskasvanute maailmameister ning kahekordne olümpiavõitja.

2006. aastal andis Rahvusvaheline Olümpiakomitee Šmigunile Sportstar'i aunimetuse. Autasu üleandmisgala toimus ROKi peakorteris Lausanne'is ning seda kandis üle Eurospordi telekanal.

Kristina Šmiguni treenerid olid algul Herbert Abel ja hiljem isa Anatoli Šmigun.

Pärast hooaja vahelejätmist seoses tütre sünniga teatas Kristina Šmigun-Vähi 21. septembril 2009, et kavatseb tippspordi tegemist jätkata.[1] 2010. aasta taliolümpiamängudel võitis ta hõbemedali. 2. juulil 2010 teatas ta, et on tippspordist loobunud.

Aastal 2010 valiti ta Eesti aasta sportlaseks.[2]

Saavutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olympic rings with transparent rims.svg Olümpiamängudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

2002. aasta taliolümpial Salt Lake Citys jäi Kristina Šmiguni parimaks kohaks 30 km klassikas seitsmes. "Kõigil mu olümpiatel on midagi valesti olnud," rääkis ta Soldier Hollow' suusastaadionil. Lõputseremoonial kandis Šmigun Eesti lippu. Nädal pärast olümpiat võitis ta maailmakarikavõistluste Lahti etapi 10 km vabatehnikasõidus, alistades olümpiavõitja Stefania Belmondo kuue sekundikümnendikuga.

Maailmameistrivõistlustel[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1993 Flag of Sweden.svg Falunis:
    • 31. koht 10 km vabastiilis
    • 35. koht 5 km klassikas
Kristina Šmigun Otepää MK etapil 2007
  • 2007 Flag of Japan.svg Sapporos:
    • 6. koht 30 km klassikatehnikas ühisstardist
    • 9. koht 10 km vabastiilis
    • 10. koht 7,5 + 7,5 km suusavahetusega sõidus

Juunioride maailmameistrivõistlustel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristina Šmigun-Vähi on juunioride maailmameistrivõistlustelt võitnud kaks kuldmedalit (1997. aastal Kanadas Alberta provintsis Cannmore'is 15 km vabasõidus ja 5 km klassikas) ning neli hõbemedalit: 1995. aastal Rootsis Gällivares) 5 km klassikas ja 15 km vabasõidus; 1996. aastal Itaalias Asiagos 5 km klassikas ja 15 km vabasõidus.

Maailmakarikavõistlustel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailmakarikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 2. koht: 2000, 2003

Maailmakarika etappide võidud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristina Šmigun-Vähi on osalenud maailmakarikasarja etappidel 156 korda. Poodiumile on ta jõudnud 49 korral, millest 16 korral kõige kõrgemale astmele (seisuga 20. veebruar 2010).

Jrk. nr Aasta Kuupäev Koht Riik Ala
1. 1999 12. jaanuar Nové Město Tšehhi Tšehhi 15 km vaba
2. 1999 10. detsember Sappada Itaalia Itaalia 10 km vaba
3. 1999 28. detsember Garmisch-Partenkirchen Saksamaa Saksamaa Sprint
4. 2000 16. veebruar Goms Šveits Šveits 5 km vaba
5. 2000 23. märts Lahti Soome Soome Sprint
6. 2001 22. detsember Ramsau Austria Austria 15 km vaba ühisstardiga
7. 2002 2. märts Lahti Soome Soome 10 km vaba
8. 2002 23. november Kiruna Rootsi Rootsi 5 km vaba
9. 2003 4. jaanuar Kavgolovo Venemaa Venemaa 5 km vaba
10. 2003 22. november Beitostølen Norra Norra 10 km vaba
11. 2003 29. november Kuusamo Soome Soome 2x7,5 km topeltjälitussõit
12. 2003 6. detsember Dobbiaco Itaalia Itaalia 15 km vaba ühisstart
13. 2003 21. detsember Ramsau Austria Austria 2x7,5 km topeltjälitussõit
14. 2004 28. november Kuusamo Soome Soome 10 km klassika
15. 2004 8. detsember Ramsau Austria Austria 15 km vaba ühisstart
16. 2007 11. märts Lahti Soome Soome 10 km klassika

Maailma karikasarjas saadud punktid ja kohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristina Šmigun Otepää MK-etapil 2006. aastal
Aasta Punkte Koht
1994 7 60
1995 93 29
1997 211 13
1998 138 19
1999 666 4
2000 1165 2
2001 352 10
2002 649 4
2003 834 2
2004 853 5
2005 643 4
2006 346 17

Terviseprobleemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1997. aasta lõpus, enne Nagano olümpiamängude, sai Kristina Šmigun Lõuna-Eestis mootorsaaniga sõites rangluumurru. Maarjamõisa haiglas tehtud operatsiooni järel paranes ta kodus, kuni tundis valmisolekut Vuokatis suusasammu proovida. Esialgu sai liikumisvoli anda vaid vasakule käele, paremat takistas tugiplaat.

2. veebruaril eemaldas spordiarst Toomas Tein Tartus osa fiksaatorist. Kuigi leidus olümpiale sõidu mõttekuses kahtlejaid, asus Kristina koos isa Anatoliga 5. veebruaril teele.

Üle kuu intervjuude andmisest hoidunud Šmigun tunnistas Tallinna lennujaamas: "Piiriks on valu. Võistlen vaid juhul, kui ihuliikmed vastu ei karju." Ta osales ainult 30 km vabasõidus ja sai 63 osavõtja seas 46. koha.

2001. aasta Lahti maailmameistrivõistlused suusatamises olid Kristina Šmigunile suureks pettumuseks. Haigestumine jaanuaris viis parima vormi ega võimaldanud MM-iks soovitud moel valmistuda. Lahtis jäi suusaneiu parimaks 9. koht 10 km klassikasõidus. Enda arvates tegi ta vea, kui täielikult tervenemata tahtis kiiresti vormi jõuda. "Uskusin tõesti, et suudan pärast haigust võistelda samamoodi kui enne, kuid eksisin," kinnitas Šmigun.

Dopinguskandaalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

2002[muuda | redigeeri lähteteksti]

23. jaanuaril 2002 saabus Eesti Suusaliitu Rahvusvahelise Suusaliidu sõnum: Kristina Šmiguni dopinguproov on osutunud positiivseks. Tema 12. detsembril 2001 maailmakarikavõistluste etapil Brussonis antud proovist oli leitud keelatud ainete nimekirjas olevat anaboolse toimega hormooni 19-norandrosterooni.

"Ma pole kasutanud seda ainet, mis seisab kirjas Rahvusvahelisest Suusaliidust tulnud faksil," kinnitas Šmigun. "seepärast soovin kiiresti B-proovi uurimist. Võitlen oma puhtuse ja õigluse eest. Ma ei karda midagi. Võin, käsi piiblil, vanduda, et minu südametunnistus on puhas."

Rahvusvahelise Olümpiakomitee meditsiinikomisjoni otsusel tohib naissportlase uriiniproovis 19-norandrosterooni kontsentratsioon olla 4 nanogrammi milliliitri kohta, meessportlasel 2 ng/ml. Šmiguni A-proov näitas 6,4 ng/ml.

Eesti Antidopingu Keskuse juhataja Mihkel Mardna ütles Postimehes, et Šmiguni proov ületab lubatud füsioloogilise piiri väikese koguse võrra. Tal tekkis küsimus, kas tegu on üldse dopingujuhtumiga. Kahtlusi dopinguproovi ehtsuses süvendas FIS-ist saabunud teade, et Šmiguni testimine 15. detsembril 2001 Davosis andis negatiivse tulemuse. Ka Eesti Suusaliidu president Toomas Savi lootis, et tegu on arusaamatusega. Tema eestvõttel alustasid Kristina Šmiguni kaitseks tööd Eesti parimad erialaasjatundjad. Viimaste käsitlust suusataja organismi eripärast aga polnud vaja käiku anda, sest enne tuli teine ootamatu sõnum.

30. jaanuaril 2002 saabusid Tartu Ülikooli spordibioloogiainstituudi vanemteadur Mehis Viru ja Šmigunide tiimi mänedžer Kristjan-Thor Vähi Saksamaalt Kreischa laborist hea sõnumiga: testimisel võetud B-proovi 21-kordne analüüsimine andis negatiivse tulemuse: 4,2 ng/ml. Esmane dopinguteade lükati ümber ei olnud ning Šmigun võis sõita olümpiale.

2014[muuda | redigeeri lähteteksti]

2014. aasta veebruaris teatas Vene spordiportaal "Ves sport", et ühelt Eesti sportlaselt Torino olümpiamängude ajal võetud A-proov osutus positiivseks. Kuna Rahvusvaheline Olümpiakomitee oli juba detsembris teavitanud tulemustest Eesti Olümpiakomiteed, kes omakorda edastas teate Kristina Šmigunile, otsustas ta uudist isiklikult kinnitada, valides teadlikult teistsuguse lähenemise meediale kui seda tehti Andrus Veerpalu juhtumil. Šmiguni teatel on ta andnud vabatahtlikult valedetektori testi all tunnistuse, et pole elus kordagi teadlikult dopingut tarvitanud. (Valedetektori test pole küll juriidiliselt otsustav, kuid oluline on vabatahtlik tunnistus.) Veebruari keskpaigaks ei olnud B-proovi avalikustamise aeg veel teada.[3][4]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristina Šmigun-Vähi on 168 cm pikk ja kaalub 59 kilogrammi.

7. juulil 2007 abiellus ta Kristjan-Thor Vähiga. Nad olid tutvunud 14 aastat varem ja Kristjan oli Kristinale abieluettepaneku teinud 2 aastat varem Egiptuses Punase mere ääres. Nad laulatas Tartu Pauluse koguduse kirikuõpetaja Joel Luhamets. Sellest ajast hakkas Kristina kandma liitperekonnanime. Kristjani vanaema ootamatu haigestumise tõttu jäeti pulmapidu ära.[5]

Juba enne pulmi teatas Kristina, et jätab järgmise hooaja vahele[6]. 17. juunil 2008 sündis neil 3,47 kg kaaluv tütar Victoria Kris. 3. märtsil 2011 sündis neil poeg Kristhor Tomi.[7]

Tema ema on endine suusataja Rutt Šmigun, isa Anatoli Šmigun on suusatreener ja endine suusataja, ka õde Katrin Šmigun on endine suusataja. Samuti on suusatajad onupoeg Aivar Rehemaa ja onutütar Jana Rehemaa-Weinberger.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jaan Martinson, Kristina Šmigun-Vähi, "Kristina". Menu Kirjastus, Tallinn 2010, 288 lk; ISBN 9789949470327
  • Kirsti Vainküla "63 päeva hoitud saladus" Eesti Ekspress, 13. veebruar 2014, lk 6-9
  • Raul Ranne "Šmiguni juhtum tekitab paranoilisi küsimusi" Eesti Ekspress, 13. veebruar 2014, lk 9

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://sport.delfi.ee/news/suusatamine/eesti/article.php?id=25795923&l=fplead
  2. Eesti spordiajakirjanikud valisid aasta parimaid sportlasi, Õhtuleht, 17.12.2010
  3. Kirsti Vainküla "63 päeva hoitud saladus" Eesti Ekspress, 13. veebruar 2014, lk 6-9
  4. Raul Ranne "Šmiguni juhtum tekitab paranoilisi küsimusi" Eesti Ekspress, 13. veebruar 2014, lk 9
  5. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 453
  6. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 214
  7. http://publik.delfi.ee/news/inimesed/kristina-smigun-vahi-pisipoeg-sai-huvitava-nime.d?id=41904923

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]