Looming

See artikkel räägib loomeprotsessist; ajakirja kohta vaata artiklit Looming (ajakiri)

---

Looming ehk loomeprotsess kui inimtegevus kujutab endast sihipärast uute materiaalsete ja vaimsete väärtuste teostamist.

Loomeprotsess rajaneb looval mõtlemisel, st võimes lahendada probleeme nii uute ideede tasandil kui ka materiaalses maailmas. Enamasti on see ühendatud võimega leida tavatuid, originaalseid seoseid erinevate nähtuste (asjade) vahel ning märgata neid seal, kus teised seda ei näe.

Loomeprotsess on seotud tegelikkuse või nähtumuse tunnetuse ja kujutlusega. Loomeilminguid võib esineda kõikides inimtegevuse valdkondades.

Platon käsitles loomeprotsessi kui „jumalikku ekstaasi“, Friedrich Schelling ja Eduard Hartmann kui „teadvusetu elustavat hingust“, Henri Bergson kui „müstilist intuitsiooni“, Sigmund Freud kui „instinktide avaldumist“. Loomeprotsessist võtavad osa inimese kõik vaimsed jõud, eriti kujutlusvõime, selles esinevad ka õppimise ja mängu elemendid. Loomeprotsessi on subjektiivselt kirjeldatud ka matemaatiku Henri Poincaré poolt, kuid nende süstematiseerimise ja võrdlemiseni on jõutud palju hiljem.

Loomeprotsessi atribuudid

Igasugust inimtegevust, sh ka loomelist mõjutavad tema meeled. Keskkonna poolt meele(organi)le mõju avaldumise otsene tulemus on aisting. Tunnetus algab aistingust, kus esemete ja nähtuste üksikud omadused (märgid!) vahetult peegelduvad teadvuses . Eseme või nähtuse aistingule tuginev mudel on taju, mis sõltub ka varaseimaist kogemusist, emotsioonidest ja mõtlemisest. Tegelikkuse peegeldamise kõrgeim vorm ehk maailma peegeldus on teadvus. Tähelepanu filtreerib kogu meelte kaudu tuleva teabe ja keskendub teadvuse mingile objektile või tegevusele . Mõtlemine on tunnetava subjekti ja tunnetatava objekti vastastikuse mõjutamise protsess, subjekti tegelikkuses orienteerumise peamine vorm. Inimmõtlemine on seotud keelega.

Loova mõtlemise piirid ulatuvad kujundlikust (visuaalsest) mõtlemisest kuni abstraktse (mentaalse) mõtlemiseni. Väidetakse, et loovuseks on vaja tingimusi: a) seda soodustab atmosfäär, milles inimene tajub teatud pinget, tunneb, et vanaviisi enam ei saa; b) loovisik peab antud valdkonda hästi tundma, kuid ei lepi selle vanade lahendustega; c) kriitika ja nõuanded aitavad ideid enne avalikkuse ette viimist vajalikul määral põhjendada; d) mõned loovisikud võivad mitte huvituda tavapärastest elumõnudest ja „menukusest“.

Loovust sütitab inspiratsioon, kui kogu vaimujõu keskendumine loomingu objektile. Seda toetavad ka intuitsioon, kui tunnetuse vahetu, loogilist arutelu välistav külg ning assotsiatsioonid, kui indiviidi elu kestel tekkinud sidemeid psüühilise tegevuse ja või seisundite vahel, mis väljendub ühtede esilekutsumises teiste poolt.

Väidetavalt toimub maailma peegeldus (kujutus) ajus mudeli põhimõttel. Pole kahtlust, et nii kunstiteosel kui ka teaduslikul esitusel on mudeli omadus. Modelleerida, st luua uus reaalsus, mis peegeldab maailma ning on „primaarse“ reaalsuse sarnane. Modelleerimine üldse, sh ka kunstis kujutab endast inimese tunnetusliku ja loomingulise tegevuse ühtsust.

Laias laastus jaguneb loome [[visuaalseks, auditiivseks, sensoorseks ja mentaalseks kujundiks. Visuaalseks ehk nägemismeelega tajutavaks loomeks peetakse kujutavat kunsti, mille all on aegade jooksul mõeldud küll vaid maali, graafikat, skulptuuri ja arhitektuuri kuid see hõlmab ka teisi, nii tarbekunstiks tituleeritud harusid kui ka mitmesuguseid disaini ja teisi nišši ilminguid. Auditiivseks ehk kuulmismeelega tajutavaks loomeks on helikunst ehk muusika. Pea kõikides kunstiharudes esineb sensoorsust ehk meelelisust. Mentaalsust ehk mõtestatust või vaimsust võib leiduda nii kujutavas- ja helikunstis kui ka kirjanduses ja teaduses.

Selleks, et midagi luua peab see eelnevalt ette kujutatud ehk kujutletud olema. Kujutlus on meeleline kujund, mis tekib objekti (varem tajutud eseme või nähtuse) otsese mõjuta meeleorganitele. Puškini väitel on kujutlus vajalik nii geomeetrias kui ka poeesias. Tunnetusprotsessis on kujutlus meelelise tunnetuse ja abstraktse mõtlemise vaheaste. Kujutlus on teadvuse vältimatu element, sest see seostab alati mõistete tähendust ja mõtet asjade kujunditega ning annab samal ajal teadvusele võimaluse vabalt opereerida esemete meeleliste kujunditega. Kujutlusvõime on võime luua inimteadvuses tegelikkusest saadud muljete ümbertöötamise alusel uusi meelelisi või mõttelisi kujutusi, mida ei esine meile antud tegelikkuses. Fantaasia on kujutlusvõime, millele on iseloomulik loodavate kujundite eriline jõud, eredus ja ebatavalisus.

Seega on kujutlus loome „pooltoode“ mille alusel midagi kujutada püütakse. Kujutleda võib nii pilti, helindit, süžeed, kontseptsiooni, hüpoteesi kui ka matemaatilist avaldist, algoritmi ja tõestuskäiku kuni nad välja kujunevad ehk kujundiks vormuvad. Seega loomeprotsess algab kujutluse tekkimisega ja lõpeb kujutamisega.

Kujund on mitmetähenduslik mõiste. Siin huvitugem selle üldisest tunnetuslikust (st ~image, Gestalt) tähendusest kui loome olulisest atribuudist, mis toob esile kunsti ja teaduse ideaalse ning peegeldusliku seose oma objektiga (objektiivse maailma subjektiivne kujund). Eritatakse järgmisi kujundeid: 1) Visuaalne ehk „kunstiline“ kujund (peegeldus) on kunstiloomele eriomane tegelikkuse taas- ning ümberloomise, tunnetamise ja hindamise viis ning vorm, kõigile kunstiliikidele ühine üldkategooria. Kujutav kunst peegeldab tunnetatavat ja kunstniku elamusi nägemismeelega tajutavate kujundite kaudu. 2) Auditiivne ehk muusikaline kujund (peegeldus) kujutab endast midagi kuulmismeelega tajutavat. Väidetakse, et muusika on intoneeritud mõtte kunst. 3) Kirjanduslik kujund (peegeldus) tähendab vormi ja stiili. See on sõnakunsti võte, mis taotleb sõnavaliku, sõnade erilise tähendusliku seostatuse, lausestuse või häälikulise suhtestuse kaudu keele väljendusrikkust, piltlikkust ja mõjukust. Kirjanduslik kujund on eelkõige sensoorne ehk meeleline, eriti poeesias. Selle aktsepteerimiseks viiest tuntud meelest ei piisa. Ka teaduslik looming kujutab midagi. Määratlegem see: 4) Teaduslik kujund (peegeldus) on eelkõige mentaalne ehk mõtestatud ning avaldub sõnade ja/või märkide erilise tähendusliku seostatuse näol. Kõige selle taga võib esineda ka materiaalne toode. Teaduslikeks kujunditeks on, näiteks teooria, kontseptsioon, hüpotees, teoreem, võrrand, valemvalem, … ning seade ja toode.

Nii kunsti, helindite, kirjanduse kui ka inseneri ja teaduse loomeprotsess hõlmab aistinguid, taju, mõtlemist, assotsiatsioone, intuitsiooni, inspiratsiooni, kujutlust, probleemide lahendamist ja produtseerimist. Igasugune loomeprotsess on heuristiline . Selle „algoritm“ kätkeb endas peale tunnetusatribuutide veel looja (tegija) individuaalseid omadusi ja tema „maitset“, mitmesuguseid omaksvõetud reegleid ja tõekspidamisi. Selle teostus on piiratud tegija võimetega. Selle tulemus peaks kandma „kvalitatiivselt uut materiaalset või vaimset väärtust“. Vahetevahel on selle väärtust hinnata raske, siis tegelevad sellega valitud subjektid.

Paralleele kunsti ja teadusloome vahel

Nii taiese teostamine kui ka hüpoteesi püstitamine on loominguline protsess, need koosnevad sarnastest osaprotsessidest. Oskuste, teadmiste ja mõtlemiseta ei saa läbi teaduse- ega ka kunstiloomes. Nii teadlane kui kunstnik puutuvad oma loomingus kokku analüüsi, sünteesi ja abstrahheerimisega. Näiteks, abstraktsionism on tuntud kunstivool. Nii kunstnike kui ka teadlaste hulgas leidub ka neid kes pigem reprodutseerivad kui loovad. Nii kunst kui ka teadus on killustunud, on tekkinud terve hulk iseäralikke nišši-ilminguid.

Peamiseks erinevuseks peetakse seda, et kunstiloome võib tõstatada probleeme kuid teadusloome püüab neid selgitada. Kunsti ja teaduslooming erineb ka objektile lähenemise viisist ehk aspektist. Iga objekt (nähtus, süsteem) on paljuaspektiline. Iga aspekt avaldub oma märgisüsteemi (modelleeriva süsteemi) näol. Kunstnikku ja teadlast koolitatakse tunnetama erinevaid märgisüsteeme. Kujutada saab vaid seda, mida märgatakse. Kunstnikku paneb tegutsema temas tärganud kujutlus, mida ta kujutada soovib, teadlast aga kujutlus, mida ta ka täpsustada või üldistada soovib (või peab). Kunstis hinnatakse kõrgelt peamiselt just kujutavat kunsti kui fundamentaalset ehk päris kunsti, tarbekunsti aga vähem. Teaduses on lugu vastupidi, siin hinnatakse eelkõige just tarbeteadust, kui midagi „kasulikku“. Väidetakse, et kunstilooming on kunstniku subjektiivne kujutlus tegelikkusest ja teaduslooming tegelikkuse objektiivne peegeldus. Nii drastiline see erinevus siiski ei ole. Kunstnik võib oma loomingus ilmutada ratsionaalsust ja objektiivsust, kuid ka teadusloome ei saa olla täiesti emotsioonivaba ning ilma subjektiivsuse sugemeteta.

Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika käsitab kunsti sekundaarse modelleeriva süsteemina, mis kasutab primaarse modelleeriva süsteemi (keele, kõne, kujundi jne) vahendeid spetsiifilisel ja tähendusrikkal viisil . Seetõttu on kunstile iseäranis iseloomulik stiilide ja stiilivõtete, žanride ja kujutluslaadide eristamine ja järgimine. Teaduse puhul on oluline mudeli adekvaatsus ja täpsus. Veel tuleb silmas pidada, et mudel on nii inimese tunnetusliku kui ka loomingulise tegevuse produkt. Mudeli mõiste kätkeb peale selle veel ka esemelisuse, inimese poolt loodava materiaalse faktuuri, milleta kunst üldsegi ei saa eksisteerida.

Teisest küljest on nii kunst kui ka teadus on eriline märgisüsteem, mis vahendab kunstniku ja/või teadlase talletatud teavet teistele. Selleks vajab talletaja teatud oskusi. Siin võiks tähelepanu osutada ladina sõnale ars, mis tähendab nii oskust, kunsti kui ka teadust. Teaduse märgisüsteem on samuti sekundaarne ja modelleeriv ning on tihedalt seotud tunnetusliku lähenemise ja filosoofilise maailmavaatega. Selle eesmärk on uute teadmiste saamine ja nende esitamine (alus- ehk fundamentaalteadus) ning rakendamine (rakendusteadus).

Kunst peegeldab reaalsust subjektiivselt, lahutamatus seoses inimese suhtumisega sellesse, tegelikkus koos väärtushinnangutega. Seda mõjustavad kunstniku loomingumeetodid, andekus, maailmavaade, emotsioonid ja esteetiline ideaal. Kunsti oluline tunnus on interaktiivsus ja mitmetimõistetavus. Kunst ei selgita midagi kuid võib tõstatada probleeme. Kunst on üks maailma tajumise tähtsamaid viise. Teadus peegeldab tegelikkust objektiivselt – seda korrastatud teadmiste süsteemina, mille tõesust teaduslikul meetodil kontrollitakse ja praktika aluselt pidevalt täpsustatakse ja täiendatakse. Teaduses on kesksel kohal üleminek suhteliselt lihtsate põhjuse ja tagajärje oluliste seoste avastamiselt olemise ja mõtlemise sügavamate ja fundamentaalsemate seaduste formuleerimisele.

Humanitaarteadused nagu filosoofia, mõned sotsiaalteadused ja ajalugu kannavad kunstiloomingu märke nagu maailmavaatelisus ja subjektiivsus. Arvutiteadus (infotehnoloogia) asub oma oskuste kogumi ja heuristiliste võtetega kuskil kunsti ja teaduse piirimail ning ega seda ei varjatagi. Teadus ongi väljaarenenud niisuguste oskuste, võtete ja teadmiste baasil.

Mõni teadlane võib harrastada kunstiloomingut ning seda koguni tõhusalt. Kirjanike ja kunstnike seas on palju insenerideks ja bioloogideks koolitatuid. Märgatav on ka mõnede täppisteadlase muusikalembus. Üldse tundub muusika ja täppisteaduse vahel mingi vastastikune lähedus olevat. Tuntud on Ferenc Liszti sahtlisse kirjutatud „matemaatilised märkmed“.

Ajaloolisi paralleele

Mis siiski tekkis varem, kas kunst või teadus? Kas koopamaalingud on kunst või teadus? On ju nende seas ka geomeetrilisi kujundeid jm seletamatut leitud. Millegi (uue) loomine tundub esmajoones teaduse valdkonda kuuluvat. Kui inimene „puu otsast alla tuli“, siis mõtles ta välja vajalikud tööriistad: oda, kirve, vibu ja kangi. Ratta leiutamine toimus palju hiljem ja see oli juba suur saavutus. Kuid see ei olnud veel teadus – see oli vaid oskus mõelda. Äänisjärve kaljujooniste kohta on küsitud, kas need on kosmiliste objektide kujutused? Paljude nende jooniste puhul on märgatud nende vastavust tähtkujudega. Inimene juba uuris maailma ja mõtiskles. Väidetakse, et tollane looming on teostatud religioossetel ajenditel. See ajendas teda looma mitmesuguseid rajatisi mis pidid teda aitama selle tunnetamisel. Stonehenge rajatis kujutab nii ehituskunsti kui ka teaduse ilmingut, sest väidetavalt oli see seotud taevakehade liikumise uurimisega. Seda on nimetatud ka „kalendriarvutiks“.

Algsete tööriistade kasutamine oli käsitöö. Käsitöölised olid sepad: sepp, pottsepp, müürsepp, puusepp jt. Käsitöö tegemist – oskusi – peeti kunstiks. Peale seppade peeti hiljem kunstnikeks ka veel kirjutajaid, näitlejaid, maalijaid, arvutajaid, pillimängijaid jt. Kunsti ja teaduse vahelised piirid on küllaltki ähmased ja muutuvad. Näiteks, Rootsi Kuningliku Tehnoloogiainstituuti (KTH) vapikirjaks on „Teadus ja Kunst“, mis ei tähenda sugugi mitte, et kunsti viljelemine tehnoloogiainstituudis väga tähtsal kohal seisab. Tegemist on vanaaegse motoga mil teaduseks peeti vaid meditsiini ja astroloogiat, mida arvati tollal hästi tundvat. Matemaatika, psühholoogia, füüsika, (al)keemia, kiviraiumine, maalimine ja poeesia valdkonnad rajanesid siis vaid oskustele, kus iga tegija talitas omapead – ja need siis rahulikult koos eksisteerides kunstide valdkonda kuulusid.

Vanad ateenlased viljelesid monumentaalkunste – skulptuuri ja arhitektuuri. See oli neil teaduspärane ja allus pütagoorlaste õhutusel geomeetria – kuldlõike – nõuetele.

Pärast Rooma impeeriumi lagunemist domineeris keskajal ehituskunst romaani ja kõrgusesse pürgiva gooti stiili ning sinna juurde kuuluva vitraažiga. Vaimuelus ja teaduses valitses müstitsism. Antiikteadused süstematiseeriti „seitsmeks vabaks kunstiks” nagu grammatika, geomeetria, astronoomia, muusika, metafüüsika jt. Otsiti seoseid religiooni ja teaduse vahel, lokkas alkeemia ja teised müstilised kunstid. Euroopasse jõudis ka trükikunst. Keskaja lõpus toimus Kesk- ja Lääne-Euroopas vaimne ja kultuuriline murrang – renessanss – pürgimine humanitaarsete ja materiaalsete väärtuste poole.

Leonardo da Vinci oli mitmekülgne – ta oli nii maalikunstnik, kujur, arhitekt, insener, kunstiteoreetik kui ka looduseuurija. Oma kunstiteostes järgis ta kuldlõike printsiipi ja leiutiste puhul tegi arvutusi. Lennuaparaadi puhul eksis ta paraku vaid inimjõu osas, need said lendama hakata alles neli sajandit hiljem. Ta on hinnatud eelkõige kui kõrgromaani suurmeister.

Renessanssi ajastul pandi kõik paika – kunst ja teadus eraldi. Madalmaade uusaegse tippmaalija ja graafiku Rembrandt’i (1606–1669) käsitluslaad oli maaliline, pintslikasutus vaba ja värviskaala soe. Samal ajastul pürgis sir Isaac Newton (1643–1727) eukleidesliku innuga paika panema matemaatika ja mehaanika printsiipe (1687), mis koolimatemaatikas kehtivad veel nüüdki, samuti nagu Eukleidese omad.

19. sajandi lõpuks oli nii kunst kui ka teadus „kõverdunud“. Prantsusmaal olid tekkinud mitmesugused tegelikkust „kõverdunult“ peegeldavad kunstivoolud nagu impressionism, ekspressionism, kubism, futurism jt. Näiteks, fovist Henri Matisse’i (1869–1954) maalingud kujutasid hoopis midagi muud kui klassikalised. Selleks ajaks oli Nikolai Lobatševski (1792–1856) poolt geomeetria negatiivseks ja Bernhard Riemanni (1826–1866) poolt aga positiivseks kõverdanud. Albert Einsteinil (1879–1955) ei jäänudki muud üle kui oma üldrelatiivsusteooriaga (1916) kogu aegruum ära kõverdada.

Ka Eesti Vabariigi algusaastatel viljeleti kunsti, mis oli mitmesuguste „-ismide“ mõju all, näiteks Konrad Mägi ekspressionismi mõju all loodud maal „Maastik“ (1920–1921). Teaduses oldi pragmaatilised. Tartu Ülikooli keemikud uurisid, kuidas põlevkivist õli välja pigistada saaks.

Möödunud aastatuhande lõpus läks kunsti ja teaduse vahekord jälle sassi. Kujutava kunsti vallas tekkisid mitmesugused ilmingud nagu konkreetne poeesia mis esitab mitmesuguseid semantilisi trikke kui arvutiteadlased kirjutavad raamatuid arvutikunstist.

Aegade jooksul on kunstilooming teinud läbi ümberhindamisi. Kui kuni 20. sajandini domineeris esteetiline väärtus nö „kaunite kunstide“ näol, siis hiljem ollakse huvitatud rohkem „sotsiaalsetest väärtustest“ ja muust. Näiteks, „sotsialistlik realism“ mida praegu jäljendavad Jehoova Tunnistajate taiesed. Kujutavas kunstis on esteetilisi väärtusi asendatud ka mitmesuguste uute trikkide juurutamisega.

Kokkuvõte

Kunsti ja teaduse vaheline side on tingitud kunsti enda eripärasusest. Nagu teadusloome, nii ka kunstloome on peegeldus mis evib maailmatunnetuslikku funktsiooni.

Kunsti- ja teadusloome protsessid on sarnased. Igasugune looming, kui meeleline tunnetusprotsess, algab aistingutest, mis assotsiatsioonide ja intuitsiooni abil tajutavaks muutub ning töödeldes kujutlus tekib. Kujutleda võib nii pilti, kujundit, helindit, süžeed, kontseptsiooni kui ka hüpoteesi, matemaatilist avaldist, algoritmi ja tõestuskäiku kuni nad välja kujunevad ehk teostuvad või kujundiks vormuvad.

Kunsti ja teaduslooming erinevad oma ilmingute poolest erinevateks objekti kujutamise viisideks ehk kujunditeks (teostusteks).

Nii kunsti- kui ka teadusloome tulemus ei sõltu selle loomiseks kulutatud energia ega saadud loomisrõõmu annusest. Loometulemust hindavad kõrvalseisjad selle põhjal, kuidas see nende meeli köidab. Meele köitmiseks piisab vahest ka autori tuntusest.

Nagu nägime, on teadus välja kasvanud kunstist, selle juured on kunstis. Ei tohiks midagi hirmsat olla, kui teadusloomet objektile suunatud süvamõtlemise kunstiks pidada.

Ars longa (ld: oskus, kunst, teadus on igavene)! Lisaks siia juurde veel Ars mutor (muutub)!