Carl Robert Jakobson
 | Artiklis puuduvad viited. |
|
See artikkel räägib Carl Robert Jakobsonist; ansambli kohta vaata artiklit Linnutaja (ansambel); ansambli Linnutaja samanimelise plaadi kohta vaata artiklit Linnutaja (plaat) |
Carl Robert Jakobson (pseudonüüm C. R. Linnutaja; 26. juuli 1841 Tartu – 19. märts 1882 Kurgja) oli eesti ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik, muusik ja pedagoog.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Carl Robert Jakobsoni isa oli Torma kihelkonnakooli õpetaja Adam Jakobson. Natalie Auguste Johanson-Pärna oli tema õde ja Eduard Magnus Jakobson tema vend.
Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel 1856–1859 õppis ta Valgas Cimze seminaris.
Aastatel 1859–1862 oli Jakobson isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. Tal tekkisid Torma mõisniku Otto von Lipharti ja pastori Carl Landeseniga lahkhelid ning sügisel 1861 loobus ta teenistusest.[1]
Jakobson asus 1862. aastal saksa kolonistide õpetajaks Jamburgi. Ta allus ka Narva kirikuõpetajale Konstantin Hunniusele, kes Torma õpetaja Landeseni mõju all hakkas Jakobsoni kiusama. Seetõttu loobus ta paari aasta pärast teenistuskohast Jamburgis, sest Hunniuse kiusu tõttu oli tema majanduslik olukord oluliselt halvenenud.[2]
Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865. aastal omandas ta gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse saksa keele ja kirjanduse alal.
Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga ning alustas rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1865. aastal hakkas ta saatma artikleid Eesti Postimehele, hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele. Aastal 1868 jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht.
Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses, olles alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.
1868. ja 1870. aastal pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, mis ilmusid 1870. aastal raamatuna.
Pikemalt artiklis Kolm isamaa kõnet
1871. aastal asus Jakobson elama Tallinna, kuid ka seal ei saanud ta luba eestikeelse ajalehe asutamiseks.
1872–1874. aastal töötas Jakobson Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutajana.
Aastal 1874 ostis Jakobson Vändra lähedal asuva Kurgja talu, millest kavatses teha näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Nendes seltsides pidas ta põllumajandusalaseid teadmisi ja uuendusi tutvustavaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid ja esitas põllumajanduse edendamise kava.
1878. aastaks asutas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Tema tähtsamad abilised toimetuses olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku tiiva alt. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvusühendustesse.
1881. aastal valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
Jakobson oli esimene, kes andis eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajandusalase õppe- ja käsiraamatu "Teadus ja Seadus põllul" (esimene osa 1869) ning raamatud "Kuidas põllumees rikkaks saab" (1874), "Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad" (1876), "Sakala Kalender põllumeestele" (1880) ja mõned teised. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.
Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema "Kooli Lugemise Raamatu" (kolm osa; 1867–1876) esimene osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis. Laialdaselt tulid kasutusele ka "Uus Aabitsaraamat..." (1867), "Veikene Geograafia" (1868) ja tütarlastekoolide lugemik "Helmed" (1880). Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.
Ta taotles eesti laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud "Wanemuine Kandle healed" (kaks vihikut, 1869–1871) ja "Rõõmus laulja" (1872). Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu "C. R. Linnutaja laulud" 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidend "Artur ja Anna" (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust.
Kõik Jakobsoni teosed avaldati uues kirjaviisis. See aitas uue kirjaviisi võidulepääsule kaasa.
Jakobson haigestus 1882. aasta kevadtalvel kopsupõletikku (eestlased kahtlustasid isegi tapmist arsti poolt, pidades imelikuks nii suure tugeva terve mehe loomulikku surma). C. R. Jakobson on maetud perekonnakalmistule Kurgjal. Tema lesk ja tütred kuulusid Vändra saksa kogudusse.[3]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Valitud teosed I-II, koostanud Rudolf Põldmäe. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959
Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
1948. aastal avati Kurgjal tema tegemiste jäädvustamiseks muuseum.
1956. aastal anti Viljandi 1. Keskkoolile C. R. Jakobsoni nimi, 2012. aastast kannab see nime Viljandi Jakobsoni Kool. Ka Jõgeva maakonnas paiknev Torma Põhikool kannab tema nime – Carl Robert Jakobsoni nimeline Torma Põhikool.
Aastatel 1992–2010 kaunistas tema portree Eesti suurimat, 500-kroonist rahatähte.
C. R. Jakobsoni nime kannavad tänavad mitmes Eesti linnas ja asulas.
1927. aastal avati pidulikult mälestussammas tema haual Kurgja talu kalmistul (kujurid Jaan Koort ja Ferdi Sannamees). 1957. aastal püstitati Jakobsoni mälestussammas Torma kooli juurde (kujur Roman Haavamägi). 1993. aastal avati monument ka Viljandis (kujur Mati Karmin ja arhitekt Tiit Trummal).
Eesti Telefilm on teinud Jakobsonist dokumentaalfilmi "Carl Robert Jakobson" (režissöör Mati Põldre, 1982).
2011. aastast annab Torma Põhikool välja C. R. Jakobsoni nimelist stipendiumi.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Rudolf Põldmäe. "C. R. Jakobsoni teedest ja töödest". Eesti Raamat. Tallinn 1985. Lk 29–34
- ↑ Rudolf Põldmäe. "C. R. Jakobsoni teedest ja töödest". Eesti Raamat. Tallinn 1985. Lk 52–53
- ↑ Ev. J. V. "Kurgja perenaise kirstu juures". Rahvaleht nr 52, 1. märts 1940. Lk 4
- ↑ Ajalugu Carl Robert Jakobsoni nimelise Torma Põhikooli kodulehel
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Abel Käbin. "C. R. Jakobson kui eesti põllumeeste juht". Põllutöökoda. Tallinn 1933
- Jänkimees. "Saatus, mille määras laulupidu". Uus Eesti, 23. juuni 1938, nr 170, lk 8
- T. Rebane. "Veel jüriööst ja Jakobsonist". Uus Eesti, 30. juuni 1938, nr 176, lk 13
- "C. R. Jakobson ja tema ajastu". Artiklikogumik, koostanud Ea Jansen. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957
- Ea Jansen, Rudolf Põldmäe. "Carl Robert Jakobson". Lühimonograafia, sari Eesti kirjamehi. Eesti Raamat. Tallinn 1968
- Ea Jansen. "C. R. Jakobsoni "Sakala"". Eesti Raamat. Tallinn 1971
- Rudolf Põldmäe. "C. R. Jakobsoni teedest ja töödest". Eesti Raamat. Tallinn 1985
- Ea Jansen. "Carl Robert Jakobson muutuvas ajas". Eesti Raamat. Tallinn 1987
- Herbert Laidvee. "Carl Robert Jakobsoni bibliograafia 1863–1980". 1991
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Carl Robert Jakobson Eesti biograafilises andmebaasis ISIK