Homofoobia

Allikas: Vikipeedia
"God hates fags" ('Jumal vihkab pedesid')

Homofoobia on kartus või vaenulikkus homoseksuaalide ja homoseksuaalsuse suhtes[1].

Psühhiaater George Weinberg tutvustas väljendit "homofoobia" esmakordselt 1972. aastal artiklis "Ühiskond ja terve homoseksuaal". Weinberg leidis, et kui inimesel homoseksuaalsete inimeste läheduses tekivad tugevad negatiivsed reaktsioonid, siis seda võib kirjeldada kui foobiat: "See hirm homoseksuaalsete vastu on nagu hirm nakatuda, hirm, et see vähendab nende asjade tähtsust, mis on talle olulised – kodu ja perekond. See on religioosne hirm, mis võib viia raskele brutaalsele käitumisele, nagu seda hirm tihtipeale teeb."

Homofoobia stigmad võiks jaotada tinglikult kolmeks:

  1. Seksuaalne stigma – ühised teadmised sellest, et ühiskond reageerib negatiivselt igale mitteheteroseksuaalsele käitumisele, identiteeti, suhtesse või kogukonda;
  2. Heteroseksism – kultuuriline ideoloogia, mis kinnistab seksuaalset stigmat;
  3. Seksuaalne eelarvamus – negatiivsed isiklikud arvamused, mis seonduvad seksuaalse orientatsiooniga.

Homofoobia Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

2000. aastal leidis 72% küsitletud heteroseksuaalsest tallinlastest, et homoseksuaalsus on individuaalne iseärasus, mida tuleb aktsepteerida. Kõrgelt homofoobseid inimesi oli kõigest 13,7%, kusjuures kõige homofoobsemaks osutusid eakad mehed. Siiski pidas 2001. aastal küsitletud homoseksuaalidest homofoobiat Eestis suuremal või vähemal probleemiks koguni 91,7% vastanutest ning 73,5% leidis, et ühiskonnas valitsevaid hoiakuid on vaja muuta. Homofoobilise käitumise traditsioonilised esindajad on rahvuslased, neonatsid ning kristlikud organisatsioonid.[viide?]

2006. aasta homoparaadil Gay Pride ründasid paraadilt osa võtjaid neo-natsid, loopides neid munade ning kividega. Rünnaku tulemusena vajasid mitmed inimesed meditsiinilist abi.

2007. aasta homoparaadil viibisid samuti kohal neonatsid ning ka toimus ka Eesti Kristlike Demokraatide vastudemonstratsioon, kuid mõlemad üritused tõmbasid kohale tunduvalt vähem inimesi kui paraad ise. Vägivaldseid konflikte ei olnud.

John Corvino analüüs homoseksuaalse vahekorra vastastest väidetest[muuda | redigeeri lähteteksti]

John Corvino toob välja 2 levinumat tüüpi (loomuvastane ja kahjulik) väiteid homoseksuaalse vahekorra hukkamõistetavuse kasuks ning omapoolsed vastuväited neile[2].

Homoseksuaalsus on hukkamõistetav, sest ta on loomuvastane ehk:
  • ebaharilik.

Statistiliselt ebatavalisi tegevusi on aga palju, nt sanskriti lugemine või mandoliini mängimine, aga neid ei peeta sellepärast veel taunitavateks tegudeks.

  • teised loomad nii ei käitu.

Esiteks on küllalt näiteid homoseksuaalsusest paljudel loomaliikidel; teiseks teevad inimesed palju asju, mida teised loomad ei tee (toiduküpsetamine, autojuhtimine jne) ega pea neid lihtsalt selle pärast ebamoraalseks. Puudub loogiline põhjus, miks inimesed üldse peaksid oma käitumisreeglite alused võtma mujalt loomariigist.

  • ei tulene kaasasündinud tungidest ja soodumustest.

Mingi teo hukkamõistetavus ei sõltu sellest, kas konkreetsel isikul on kaasasündinud soodumus selle tegevuse tegemiseks või ei. Sünnipäraselt vägivaldse loomuga inimestel pole teistest rohkem õigust vägivalda tarvitada. Samamoodi pole alust hukka mõista vasaku käega kirjutamist lihtsalt sellepärast, et konkreetne inimene võis olla sündinud paremakäelisena.

  • vastuolus teatud kehaosade peamise eesmärgiga. Suguorganid on loodud soo jätkamiseks, aga homoseksuaalsest vahekorrast järglasi ei saada.

Kui ühe kehaosaga saab teha mitmeid asju (nt suuga rääkida, süüa, postmarki märjaks teha, suudelda jne), siis puudub kriteerium, mille alusel mõnesid neist kehaosa peamisteks eesmärkideks pidada, teisi aga ebaloomulikeks või ebamoraalseteks tegevusteks liigitada. Samuti kui probleemiks on see, et homoseksuaalsest suhtest ei sünni lapsi, siis peaks hukka mõistma ka rasestumisvastaste vahendite kasutamise, masturbeerimise ning seksuaalsuhted viljatutel paaridel ja raseduse ajal.

  • vastumeelsust või vastikust tekitav.

Kellegi emotsionaalne vastumeelsus pole adekvaatne alus tegevuse (nt lahkamise läbiviimise, WC puhastamise, homoseksuaalse vahekorra) hukkamõistmiseks.

Homoseksuaalsus on hukkamõistetav, sest ta kahjustab homoseksualiste ennast või teisi inimesi:
  • põhjustades homoseksuaalidel vaimse ja füüsilise tervise nõrgenemist.

Kui seda ka tõepoolest neil keskmisest enam esineb, siis pigem tuleneb see just homofoobiast ja sellega seotud stressist.

  • nõrgendades püsisuhteid.

Püsisuhete nõrkus on laiem ühiskondlik nähtus ja levib ka heteroseksuaalsetes suhetes, millel on homoseksuaalsete paarisuhetega võrreldes palju suurem ühiskondlik toetus.

  • levitades AIDSi.

Probleem on siin siiski haigus, mitte homoseksuaalsus iseenesest. Samas loogikaga kaasa minnes tuleks kõigilt naistelt just nõuda homoseksuaalsust, sest lesbide hulgas esineb AIDSi kõigist seksuaalsuhete gruppidest kõige vähem.

  • kahjustades anaalseksi kaudu tervist.

Homoseksuaalidel on ka alternatiivseid seksuaalvahekorra vorme ja otsustamine, kas inimene võtab mõne terviskahjustava tegevusega seotud riski, peab jääma ta enda otsustada.

  • jättes nad ilma heteroseksuaalse suhtega kaasnevast suuremast rahulolust.

Homoseksuaalid eelistavad homoseksuaalset suhet just sellepärast, et nad saavad sellest suurema rahulolu.

  • ohustades lapsi neid seksuaalselt ära kasutades.

Pole alust uskuda, et homoseksuaalsete inimesete hulgas on keskmisest rohkem laste ärakasutajaid. Isegi selle eeldusega kaasa minnes ei tee see kuidagi kõiki homoseksuaale selles osas süüdlasteks või ohtlikemateks.

  • ohustades lapsi jättes neile mulje, et homoseksualism on aktsepteeritav.

Selline väide on üksinda sisutühi - enne selle esitamist on vaja tõestada, miks homoseksuaalsus pole aktsepteeritav.

  • ohustades inimkonna edasikestmist, kuna ei saada järglasi.

Inimkonna edasikestmiseks pole vaja kõigil inimestel järglasi saada. Samas homoseksuaalid ikkagi ka võivad saada järglasi, lihtsalt mitte üksteisega, vaid kasutades muid teid nagu nt viljatud heteropaaridki, ohustades inimkonna kestmist kindlasti vähem kui nt tsölibaadis vaimulikud.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. EKSS
  2. John Corvino. "Homosexuality: The Nature and Harm Arguments". – Alan Soble. The Philosophy of Sex: Contemporary Readings. Lanham, Rowman & Littleffield Publishers 1977. Veebiversioon

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Gregory M. Herek “Beyond “Homophobia”: Thinking About Sexual Prejudice and Stigma in the Twenty-First Century”. 2004. “Sexuality Research & Social Policy.”

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]