Ernst Enno
Ernst Enno (8. juuni 1875 Valguta, Rannu kihelkond Liivimaa kubermang – 7. märts 1934) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.
Sisukord |
[redigeeri] Elukäik
Enno sündis 8. juunil 1875. aastal Tartumaal Valgutas, Rannu kihelkonnas. Ta oli üheksa aastat noorem Juhan Liivist ja kaheksa aastat vanem Gustav Suitsust. Just need kolm luuletajat kujundasid 20. sajandi esimese kümnendi jooksul aluse uuele, isikupärasele, moodsale luulele Eestis. Enno oli neist kõige seltsimatum, teme loominguline tee kulges üksi ja omaette ja professionaalse kirjanikuna ei käitunud ta õieti kunagi. Ei otsinud ta kokkusaamist kirjanikkudeperedega ja ka teda ei otsitud.
Kui Enno oli kooliealine, ostis ta isa Rõngu kihelkonnas metsataguse Soosaare talu, millest sai oluline koht Enno esimeste raamatute sünniloos. Enno oli kiindunud loodusesse ja kodukohta, uskliku ema ja pimeda vanaema laulud ja pärimuslood taluhaldjatest, puukidest, krattidest, kodukäijatest, kaarnakivist jms olid tähtsaks elamusallikaks tema lapsepõlves. Esimese maailmasõja aastail müüsid vanemad talu ja see oli Enno jaoks suur kaotus.
Ernst Enno õppis Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Tartu Reaalkoolis, sealt edasi valis ta asjaolude sunnil Riia Polütehnikumi, Tartu ülikooli ei olnud Ennol võimalik astuda, kuna teda takistasid nõrgad tulemused matemaatikas. Riias õppis Enno aastatel 1896–1904, töötades vahepeal, kui raha otsa lõppes, Tartus „Postimehe“ toimetuses. Jaan Tõnissoni kutsel toimetas ta aastatel 1904-1905 ajakirja „Linda“ ja 1906. aastal mõnda aega ajalehte „Isamaa“. Enno oli aktiivne ka Riia eestlaste seltsielus ning oli korp! Vironia asutajaliige.
Riias tutvus Enno kirjandusega, milles segunesid india budistlik filosoofia ja läänemaised müstilised õpetused. Tema tõekspidamiste kujunemisele oli sel oluline mõju ning samalaadset filosoofilist kirjandust harrastas luuletaja elu lõpuni.
Peale õpingute kuulus suur osa Enno ajast maailmavaatelistele otsingutele, millesse ta suhtus täie tõsidusega. Tema tol perioodil enamloetud autoritest võiks nimetada V. Korolenkot, P. Roseggeri, K. Tetmajerit, R. M. Rilket, M. Maeterlincki.
Enno trükiristsed olid ära olnud juba tema reaalkooli ajal ajalehes „Olevik“ 1896. Tõeliselt avanes ta aga luuletajana „Lindas“, kus ta avaldas ka artikleid ja retsensioone. Tal oli kindel maitse ja laialdane lugemus. Tema luule sel ajal oli uudne ja moodne: ta oli vabavärsi esimene järjekindel rakendaja Eestis, ta värssides oli taotletud kõlalist ühtsust ja kujundilist individuaalsust.
Aastatel 1903-1905 avaldas Enno „Lindas“ ja „Postimehes“ üle poolesaja luuletuse. 1907.-1908. oli Enno Tartust ära, peamiselt Soosaarel, ja kirjutas seal oma järgmised raamatud. Ta luule laad muutus mõnevõrra, ta loobus vabavärsist kindlama meetrumi kasuks ja tema luules võttis selgema kuju temale eriomane kujundikeel (igatsus, öö, valgus, teed). Kui ta sel ajal kirjutatu avaldas, nimetas ta need „Uuteks luuletusteks“ ja mõistis sellega ise oma varasema luule unustusse. On kirjutatud „valgustusmomendist“, mis olevat Ennot tabanud 1906. aasta paiku ja tema luule maailmavaatelist tausta otsustavalt muutnud. „Uued luuletused“ ilmus 1909. aastal.
1910. lisandusid luulekogu „Hallid laulud“ ja proosaraamat „Minu sõbrad“. Vastuvõtt ei olnud päriselt mõistev ja Enno vaikis kirjanikuna kümneks aastaks. Ta läks 1909. aasta kevadel Tartust ära, n. Ö. Õpitud erialale tööle Valka, kus sai krediidiühingu asjaajajaks. Sel ajal oli ta juba tuttav Soomes „Ateneumis“ kunsti õppinud Kodavere köstri tütre Ella Sauliga ja nad abiellusid Valgas 28. augustil. Tütar Liki sündis 1910. aastal. Ella Enno oli kunsti ja kunstnikku mõistev inimene.
Krediidiühingus töötamise kõrvalt hakkas Enno 1914. aastal Valga koolides tunde andma, peamiselt eesti keelt, aga ka usuõpetust. Juba Eesti Vabariigi ajal, 17. juulil 1918. aastal valiti ta Valga Eesti Rahvahariduse Seltsi esimeheks. Tema töö pedagoogina avaldas muljet noore vabariigi haridusjuhtidele ja F. Mihkelsaar kutsus Enno koolinõunikuks Läänemaale. Töö krediidiühingus, mis rahaliselt oli tasuvam, polnud ilmselt Enno hingele ja vaimule kohane. „Ikka hämarus ja hämarus, ei päev, ei öö,/ ikka asutus ja asutus, ei seis, ei töö --/ ei suuda kõike mõista meel,“ kurdab luuletus „Härdus“. Nii võttis ta pakkumise vastu ja pere kolis 1919. aasta sügisel Haapsallu.
1920. aastal asus Enno tööle Läänemaa koolinõunikuna, mis tähendas kogu maakonna koolide regulaarset "katsumist", mis omakorda tähendas, et suurem osa ajast tuli veeta kodunt eemal või koguni ratastel. Et Enno tööpiirkond oli kaunis suur ja transpordivahendid ääretult viletsad — eriti sõiduks saartele ja saartel — mõjus amet Enno niigi viletsale tervisele väga kurnavalt. Kuna ta piirkonda kuulusid ka Läänemaa saared ühes rootsikeelsete elanikega, siis õppis ta ära rootsi keele nii hästi, et sai koolide revideerimisel ilma tõlgita hakkama. Iseäranis hindas ta rootsikeelset koolikirjandust, kavatsedes sellest koguni nii mõndagi eesti keelde tõlkida.
Samal aastal ilmusid „Varraku“ kirjastusel veel kaks Enno raamatut – luulekogud „Kadunud kodu“ ja „Valge öö“. Needki jäid „Siuru“ buumi varju ja suurema vastukajata. Rohkem Enno eluajal ei avaldanud. Ta toimetas aga Haapsalu esimesel paaril aastal lasteajakirja ja kirjutas siis ja hiljemgi palju südamlikke lastelaule, mida kogus eri raamatuks alles Ellen Niit.
1934. aasta algul halvenes Ernst Enno tervis järsult. Veel täielikult paranemata, saadeti ta taas koole "katsuma", teel ta aga külmetas ja see läks maksma elu. Haiglasse minemast ta keeldus, ehkki see oleks võinud ta elu päästa. 7. märtsil 1934 Ernst Enno suri. Ekslikult välja kuulutatud matusepäeva tõttu ei olnud ta matusel ühtki kirjanikku, küll aga oli seal suur hulk linnaelanikke, õpetajaid ja õpilasi ka kaugematest paikadest.
[redigeeri] Looming
Enno luulet hoiab koos ühtne arusaam maailmast, elust ja surmast, mis lähtub teosoofiast. See on lihtsustatult kõneldes kujutelm mateeriasse vangistatud surematust hingest, mis on igavesti määratud püüdlema valguse ja ümbersünni poole. Ennot on aina kannustanud igatsus absoluudi järele, mille sümboliteks on valgus ja päike. Inimene, Enno isegi, on igavene rändur, N. „Rändaja õhtulaul“ alatiseks määratud otsima oma kadunud kodu. Oma paremates luuletustes saavutab ta lummava sugestiivsuse, mis võib viia lugeja katarsiseni. Ta ise arvas alati, et missugune on inimene ise, tema hing ja vaim, seesugune on ka ta luule.
Enno looming on kantud filosoofilistest tõekspidamistest, mis on ainet saanud budistlikest ja läänemaailma müstilistest õpetustest. Selle kõrval on Enno luulet mõjutanud ka sümbolism, eelkõige Maeterlinck. Talle oli lähedane panteistlik arusaam, et jumalik alge on killustunud kogu looduses, millest inimene on üks osa ning samades õigustes kõige elavaga. Materiaalsesse kesta vangistatud hing aga püüdleb ümbersündide kaudu üha suurema täiuslikkuse poole, et lõpuks sulada jumalusse. N. „Hall laul“, „Ta tuli...“, „Igatsuse laul“
Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee („Rändaja õhtulaul“, „Igatsuse laul“, „Sind jumalaga jätsin sääl“) ja kodu(reaalne isakodu, lapse- ja noorpõlvest armas Soosaare, hingekodu, püüdluste lõppeesmärk, panteistlik kõiksusega ühtesulamine, jätkuv vaimne uuenemine). N. „Rändaja õhtulaul“, „Igatsuse laul“, „Sind jumalaga jätsin sääl“, „Kojuigatsus“, „Neil õhtutundidel“, „Kodu luule“, isegi terve luulekogu „Kadunud kodu“.
Enno ballaadilooming on samuti filosoofilis-lüüriline – tundmuslik, ja oma ajas uuenduslik alge, mis ei rõhutanud enam eepilisust ja dramatismi nagu J. Bergmanni ja J. Tamme looming. N. „Võiks otsast alata“, „Kolm eite“ , „Vanaisa surm“
Enno luuletustes oli ka loodusel tähtis koht. Maastikupildid on mahedates toonides ja suubuvad tihti tundeavaldustesse või filosoofilistesse mõtisklustesse. Tema kirjeldused ei ole täpsed N. „Kevad“, „Tartu valgel ööl“, „Öö valge on õnn...“
Võrreldes Noor-Eesti luuletajatega jäi Enno oma ajas ülekohtuselt tagaplaanile. Tema idamaiselt meditatiivne luule on populaarsust kogunud hiljem.
Korp! Vironia vilistlane.
[redigeeri] Teosed
- "Uued luuletused" (1909)
- "Hallid laulud" (1910)
- "Minu sõbrad" (1910, kordustrükk 1973)
- "Kadunud kodu" (1920, 1950)
- "Valge öö" (1920)
- "Valitud värsid" (1937)
- "Üks rohutirts läks kõndima" (1957, 1971, 1983, 2001, 2003)
- "Väike luuleraamat" (1964)
- "Rändaja õhtulaul" (1998)
- "Laps ja tuul" (2000)
[redigeeri] Kirjandus
- "Ernst Enno". Personaalnimestik. Koostanud Anneli Ilves. Saatesõna (lk. 11-40) "Ernst Enno elu- ja luulelugu": Oskar Kuningas. Lääne Maakonna Keskraamatukogu, Haapsalu 1995
- Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno". Ilmamaa, Tartu 2000
- Madis Kõiv, "Las olla pääle: stseenid Ernst Enno elust" (näidend; järelsõna: Jaak Peebo) – "Paar sammukest XIX: Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat", Tartu 2002, lk. 159–235
[redigeeri] Välislingid
- Eesti värss: Ernst Enno elulugu ja terviktekstid
- Aivar Kull, "Ernst Enno luuleilma mõõtmed ja mõõtmatus"
- Ernst Enno Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
