Aestii

Germaniae veteris typus (Vana Saksamaa.), Aestui, Venedi, Gythones ja Ingaevones kaardi üleval paremas nurgas. Willem ja Joan Blaeu), 1645.

Rooma ajaloolase Tacituse teoses "Germania" (98. maj) mainitud rahvas (Aestiorum gentes) asukohaga Läänemere (Mare Svebicum) parempoolses (Roomast vaadates idapoolses) rannas.

Tavadelt meenutavad sveebe, keelelt britte. Kummardavad Jumalaema. Kannavad usutunnusena kaasas metssea kuju. Metssea kuju kaitseb neid relva asemel võõraste seas. Rauast relvale eelistavad nuia. Kasvatavad otra ja muud vilja kannatlikumalt kui loidudele germaanlastele tavaks. Korjavad rannast merevaiku, mida kutsuvad glesum. Müüvad seda töötlemata ja imestavad kõrge hinna üle.

Anglosaksi reisija ja kaupmees Wulfstan af Hedeby reisikirjelduses (880. maj) mainitud maa (Estland, Eastland) ja selle rahvas (Estum) Ida-Preisis Estmere (Visla lahe) rannas.

Palju linnu ja igas linnas kuningas. Palju sõditakse omavahel. Külluses mett ja kala. Kuningad ja ülikud joovad märapiima, vaesed ja orjad mõdu. Õlut ei jooda. Peremehe surma puhul jäetakse surnukeha enne põletamist kuuks ajaks majja, kuningaid ja ülikuid kuni pooleks aastaks. Surnu vara jagatakse viieks-kuueks osaks. Suurem osa pannakse umbes miili kaugusele linnast. Seejärel teine, kolmas jne. Väiksem osa jääb kõige lähemale. Mehed tulevad üle maa ratsudega kokku umbes viie-kuue miili kauguses. Hakatakse võidu ratsutama, esimene saab kõige suurema varaosa, siis teine, kolmas jne. Seejärel sõidetakse igaüks oma osaga laiali. Kiired ratsud on kõrges hinnas. Surnu tuuakse majast välja ja põletatakse koos riietega.

Kui Tacituse kirjeldus viitab kohalikule põlluharijale, siis Wulfstani oma stepiratsanikele. Märapiima all on mõeldud ilmselt kääritatud märapiima - kumõssi. Rohtlarahvas võis jõuda Preisi hunnide Attila tekitatud rahvarände aegu.

Mõned autorid seostavad Tacituse aeste ja Wulfstani este. Neid peetakse prusside (preislaste) ja leedulaste esivanemaiks.

Tacituse aeste on peetud ka eestlaste esivanemaiks. Ent seni, kuni rahvaränne Ida-Preisist Eestisse pole tõendatud, tuleb teadmiseks võtta vaid nime nihkumise võimalust lõunast põhja: Aestyi, Aisti ja Aistorum, Istum, Aistland, Hestia, Estonum, Haestii, Eistlanz, Eistland, Estland, Aestland, Astlanda, Estonia, Esthonia, Estonie, Esthonie, Estlandia, millest esimene pool viitab lihtsalt Läänemere idarannikule, teine pool aga tänasele Eestile.

Kirjandus

• P. Corneli Taciti de origine et sitv Germanorum, ptk 45
• The Voyage of Wulfstan to Estland
• Saks, Edgar Valter (1960). Aestii, An Analysis of an Ancient European Civilization. Studies in the Ur-European History". Part 1. Montréal–Heidelberg: Võitleja.  Raamatukoi
• Bergman, J. Die Aestii in der antiken Literatur. Ettekanne koosolekul Tartus. — ÕES 05.10.1921. (Tutv: Dorpater Nachrichten 06.10.1921, nr 223, lk 3; Postimees 06.10.1921, nr 231, lk 3.)
• Deutschler, Yorck (Märts 1998/Juuni 2000). Die Aestii – Bezeichnung für die heutigen Esten Estlands oder die untergegangenen Pruzzen Ostpreußens „Die Singende Revolution“ – Chronik der Estnischen Freiheitsbewegung (1987–1991),. Ingelheim: Neuthor, lk. 196-198. ISBN 3-88758-077-X. 
• Anne Lill, "Tacitus, aestii ja eestlased" – Sirp 13. november 1998, nr 43, lk. 3.Sirp arhiiv
• Mart Meri, "Tacitus on eestlaste ristiisa" – Eesti Ekspress 13. november 1998, Eesti Ekspressi arhiiv
• Anne Lill, "Aestii on üldnimetus" – Postimees 22. november 1998, Postimees arhiiv
• Raivo Palmaru, "Tacitus ja loodud poliitiline muinsus" – Postimees 22. november 1998, Postimees arhiiv

Välislingid

• Enn Kaljo - Üks väga väga vana rahvas ...