Varjundid
"Varjundid" on Eesti kirjaniku A. H. Tammsaare 1917. aastal ilmunud armastusnovell. Esmatrükk ilmus Noor-Eesti kirjastuses.[1] Minavormis jutustuses meenutatakse minevikus peategelasega aset leidnud suurt armastuslugu. Kui sissejuhatav osa välja jätta, siis on tegemist päevikuvormis kirjandusteosega. Esimene sissekanne on kirjutatud 5. aprillil, mil peategelane saabub Musta mere äärde Kaukaasia sanatooriumisse, ja viimane sissekanne on kirja pandud 11. augustil, mil peategelane suundub tagasi koju (kodumaale).
Kirjanik on ka ise käinud Kaukaasias ravireisil. See reis kestis ligi poolteist aastat.[2] Samas majas oli paar tuba üürinud ka helilooja Miina Härma, kes viibis Kaukaasias seoses kopsuhaige õetütrega, kellelt on Tammsaare võtnud mõningaid jooni Sonja tegelaskuju tarbeks.[3]
Teos on impressionistlik, mis tähendab seda, et esiplaanil on muljete, tundevarjundite ja meeleolude sõnastamine. Nii on lõunamaised looduspildid seotud otseselt minategelase Thomanderi hingeseisunditega ning kooskõlas tema tundelise partneri Sonja elamustega.[4]
Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]
- herra Thomander – minategelane, kelle silmade läbi novell aset leiab, südamehaige
- Sonja ehk M-lle Piratova – 19-aastane neiu, surmavalt haige, armastab joonistada
- Anna Ivanovna – Sonja tädi
- Lanin – umbes 40-aastane mees, alati "rahulik ja rõõmus" (lk 27)[1]
- Marja Aleksandrovna – Lanini naine
- Anton Petrovitš – noor helilooja, tiisikusehaige
- Nadjeshda Pavlovna – "ilusate jalgadega kaupmeheproua" (lk 28)[1]
- Lucie Filippova – politseimeistrinna
Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]
Novell algab minategelase jalutuskäiguga lumisel veebruarikuu õhtupoolikul Eesti talvises metsas. Looduse ilu toob jalutajale meelde aastatetagused sündmused.
Sel aastatetagusel ajal saabus peategelane 5. aprillil Musta mere äärde kuurordisse. Tal on probleemid südamega ja see on kuurordisse puhkama tuleku põhjus. Päevad mööduvad minategelase jaoks uniselt ja suhteliselt sündmustevaeselt. Ta pole seltskondlikust elust huvitatud, ent tutvub siiski mõne inimesega. Ainus inimene, kelle seltsi ta naudib, on Lanin. Ja veel äratab minategelases huvi võõras, salapärane neiu Sonja, kes on silmnähtavalt raskesti haige. Selge tegevusliin novelli paljudes osades peaaegu puudub. Samas leidub palju looduskirjeldusi, mis on põimitud peategelase meeleolu- ja haiguskirjeldustega, samuti uneluse ja igatsusega kohtuda Sonjaga. Üheks eredaks sündmuseks kujuneb minategelase poolt hetkeimpulsi ajel kerjusele annetatud 10 rubla. Põhjuseks on parasjagu mööda sõitev Sonja. 10 rubla on väga suur summa, mistõttu saab peategelane rikka mehe kuulsuse ning on mõnevõrra teiste kuurordis viibijate kõneaineks.
4. maiks pole peategelane Sonjaga veel rääkinud, kuid nende vahel on tekkinud sõnadeta teineteisemõistmine. Peategelane kingib Sonjale roosi.
5. mail tutvustab Lanin minategelast ja Sonjat omavahel. See on koht, kus lugeja saab teada peategelase nime: herra Thomander. Saab alguse Thomanderi ja Sonja igapäevane läbikäimine. Novellis kirjeldatakse nende läbikäimist mehe meelteuima ja igatsuse kaudu.
11. mail saab minategelane juhuslikult teada, et Sonja ja ta tädi plaanivad järgmisel päeval lahkuda. Ta on pettunud, et Sonja pole talle ise sellest rääkinud. Hilisõhtul ilmub Sonja minategelase majja.
12. mail Sonja ja tädi plaanitud lahkumist ei toimu. Minategelane saab teada, et öösel on Sonjal olnud suur ja eluohtlik kopsuverejooks. Toimub nende viimane koosviibimine ja õhtuks on Sonja surnud.
Minategelane ei lähe matustele. Edasi järgneb tema leina täis päevade kirjeldus, mille valitsevaks tundetooniks on tühjustunne ja lootusetus. Ent elu kuurordis läheb edasi. Esineb väiksemaid ja suuremaid armuseiku ja armukolmnurki. Üheks eredamaks sündmuseks on noore helilooja Anton Petrovitši uppumine merre, mida peetakse enesetapuks. Temagi surm unustatakse ja "varsti ei tuletata teda enam meelegi" (lk 118).
2. augusti sissekandes on minategelane taas tõeliselt õnnelik. Selgub, et vahepeal on ta üritanud end maha lasta, ent enesetapp ebaõnnestus.
11. augustil lahkub minategelane Musta mere äärest kuurordist, et naasta koju. Ta meel on ootusärev.
Retseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Novelli kohta on kirjutatud: "Kujutuse tagasihoitud hõljuv õrnus, millega Tammsaare ülendab selle traagilise suhte hingeliseks draamaks, lastes lugejal kaasa elada kangelase intiimseimate tundeliigutuste kõiki "varjundeid", asetab selle novelli impressionistliku sõnakunsti meisterteoste esiritta."[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Kreutzwaldi sajand /Eesti kultuurilooline veeb vaadatud 26.09.2013
- ↑ Tammsaare maailmakirjanikuna. Kolm välismaa Tammsaare-uurijat, koostanud ning sissejuhatuse ja eessõnad kirjutanud Elem Treier, Tallinn: Olion, 2001: 111.
- ↑ Elem Treier. Tammsaare elu härra Hansenina, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. 2011: 266.
- ↑ Nigol Andresen. A. H. Tammsaare "Kärbes" ja selle unistused. Separaat ajakirjast Looming 1978, nr 1.
- ↑ Tammsaare maailmakirjanikuna. Kolm välismaa Tammsaare-uurijat, koostanud ning sissejuhatuse ja eessõnad kirjutanud Elem Treier, Tallinn: Olion, 2001: 111.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Juhani Salokannel. Noore Eesti südametunnistus: Rahvuskirjanik A. H. Tammsaare, tlk Piret Saluri, EKSA 2019, lk 66–74.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Varjundid – alliktekstid Vikitekstides