Sotši

Allikas: Vikipeedia
Sotši

vene Сочи
(Sotši)
adõgee Шъашэ
(Šaše)
abhaasi Шәача
(Švatša)

Sotši vapp
Sotši vapp
Sotši lipp
Sotši lipp

Pindala: 3502 km²
Elanikke: 364 965 (2012)[1]

Koordinaadid: 43° 35′ N, 39° 44′ Ekoordinaadid: 43° 35′ N, 39° 44′ E
Sotši
Sotši Krasnodari krai kaardil
Sotši rajoonid: 1 – Keskrajoon, 2 – Hosta rajoon, 3 – Lazarevskoje rajoon, 4 – Adleri rajoon

Sotši on linn Venemaal, Krasnodari krais. Asub Musta mere rannikul Suur-Kaukasuse jalamil 20 km kaugusel Abhaasia piirist.

Sotši asub rannikul 147 kilomeetrit pikkuselt. Rannikut mööda kesklinnast loodesse minnes läbitakse järjekorras Dagomõss, Loo, Vardane, Šahhe, Lazarevskoje ja Višnjovka, aga kagusse minnes Matsesta, Hosta ja Adler[2]. Kagus ulatub Sotši teisele poole Mzõmta jõge Phsou jõe ja Abhaasia piirini, loodes kaugemale Šahhe jõest, kuni Tuapseni[2]. Halduslikult jaguneb linn neljaks rajooniks: Adleri rajoon, Lazarevskoje rajoon, Hosta rajoon ja Keskrajoon. Linna pindala on halduspiires 3508 km², millest hoonestatud on vaid umbes 250 km².

Mitteametlikult nimetatakse Sotšit Venemaa suvepealinnaks ja kuurortpealinnaks.

Suviti linnaelanike arv mitmekordistub.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ümberkaudsete kiviaegsete leidude põhjal on oletatud, et esimest korda rädasid inimesed tänapäevase Sotši kohalt läbi 400–350 tuhat aastat tagasi. Vanimad inimasustuse jäljed on leitud Hosta kandist, Mzõmta mõlemalt kaldalt ja Phsou paremalt kaldalt ning need on veerand miljonit aastat vanad.

Esimene nimepidi teada olev hõim, kes elas Loode-Kaukaasias, on kimmerlased. Assüüria 8. ja 7. sajandi eKr allikad märgivad kimmerlaste rünnakuid Väike- ja Ees-Aasiasse. Kimmerlasi mainib ka Herodotos, kelle järgi kimmerlased pärinevad loode poolt tulnud sküütidest.

6. sajandil eKr hakkasid kreeklased Musta mere rannikut koloniseerima. Tõenäoliselt asus 5.-st 1. sajandini eKr Sotši Keskrajooni Mamaika asumi kohal kreeklaste faktooria. 522 eKr kirjutas vanakreeka meresõitja ja geograaf Skylax, et rannikul, mis ulatub tänapäeva Gelendžikist kuni tänapäeva Suhhumini, elavad ahhailased ja geniohhid.

Umbes 120 eKr langes see maa-ala pikkamööda sõltuvusse Pontosest, kuid alates 83 eKr oli ta suhteliselt iseseisev. Appianus Aleksandriast kirjutas, et 79 eKr korraldas Pontose kuningas Mithridates VI Eupator ahhailaste vastu sõjakäigu, kuid kaotas külma ilma ja varitsuste tõttu kaks kolmandikku oma vägedest ja pidi tagasi pöörduma. Seevastu 74 eKr osalesid geniohhid Mithridatese sõjas Rooma vastu Pontose liitlastena.

1.5. sajandil koloniseeris Musta mere idarannikut Rooma riik. Kuid ajaloolased ei ole ühel meelel selles, kas Roomal selle maa-ala üle ka sisulist võimu oli. 1. sajandi geograaf Strabon nimetas taas ahhailasi ja geniohhe, kes elasid tänapäeva Gelendžiki ja Tuapse kandist Adleri ja Pitsunda piirkonnani. Straboni sõnul tundis antiikmaailm geniohhe piraatidena. Aristoteles kinnitas, et geniohhid olid inimsööjad.

Pärast Bütsantsi ja Pärsia sõdu, mis üldiselt olid Bütsantsile edutud, suutis keiser Justinianus I 562 siiski sõlmida lepingu, mille põhjal Musta mere idarannik läks Bütsantsi koosseisu. Justinianus käskis piirkonna ristiusustada, kuigi kristlus oli sealkandis juba varemgi tuntud ja levinud.

6. sajandist kuulus Sotši piirkond Abhaasia kuningatele, 8. sajandi teisel poolel oli Bütsants sunnitud tunnistama Abhaasia iseseisvust. 844 püüdis Bütsants Abhaasiat tagasi vallutada, aga tema arvukas laevastik sai tormis kannatada ja seejärel lahingus lüüa, mistõttu ta rohkem enam Abhaasiaga sõdida ei püüdnud.

Sotši ala põlisasukad olid ubõhhid. 15. sajandil läks Türgi kontrolli alla. 1829 läks see piirkond Vene-Türgi sõja tulemusel Venemaale.

Sotši kasvas välja Musta mere äärde asutatud neljast sadamast: Pühavaimu (1837), Aleksandria (1838), Lazarevi ja Golovinski (mõlemad 1839). Aleksandria nimetati 1839 ümber Navaginski kindluseks, Krimmi sõja ajal jäeti ta maha, asutati 1864 uuesti Post Dahhovskina, mis nimetati 1874 ümber Dahhovski Possadiks ja 1894 Sotšiks samanimelise jõe järgi, mille kaldal paiknes. 1917 sai Sotši linnaks ja 1918 oli lühikest aega Gruusia valduses. 1934 läks Sotši Krasnodari krai koosseisu.

Kuurordiks sai Sotši juba tsaariaja lõpus ja oli seda kogu nõukogude aja jooksul. Sotšis asus Jossif Stalini suvila.

Igal aastal korraldatakse Sotšis filmifestival "Kinotavr".

Sotši on 1994. aastast Pärnu sõpruslinn.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaade Sotšile merelt

Sotši asub lähistroopikas ja tema kliima meenutab USA kaguosariikide oma.

Et Sotši asub lähistroopika põhjaosas, võib linnas talvel esineda öökülma ning lörtsi või lund sadada. Linna kõige soojemad kuud on august ja juuli, mille keskmine õhutemperatuur on +23,6 ja +23,3 °C. Kõige külmemad on jaanuar ja veebruar keskmise õhutemperatuuriga +6,0 °C. Õhutemperatuuri absoluutne miinimum oli linnas 1892. aasta jaanuaris: −13,4 °C, absoluutne maksimum oli 2000. aasta juulis: +39,4 °C. Aasta keskmine temperatuur on +14,2 °C.

Merevee temperatuur Sotšis on suplemiseks paras maist oktoobrini. Augustis on see kõige soojem: keskmiselt +24,1 °C, vahel isegi +28 °C. Veebruaris ja märtsis on merevesi kõige külmem: +8,6 °C.

Aasta keskmine sademete hulk on 1684 mm (minimaalselt 1016 ning maksimaalselt 2835 mm). Kõige sademeterohkemad kuud on november (198 mm) ja detsember (182 mm), kõige sademetevaesemad on juuni (100 mm) ja mai (106 mm).

Aastas paistab päike keskmiselt 2154 tundi. Keskmiselt 66 päeva aastas on pilves. Keskmine õhuniiskus on 76% ja keskmine tuule kiirus 2,0 m/s.[3]

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval on Sotši kuurortlinn. Linnas on hulgaliselt sanatooriume ja mineraalveevanne.

Sotši on sadamalinn. Raudteeühendus on tal Tuapse ja Abhaasiaga. Linna lähedal on rahvusvaheline Adler-Sotši lennuväli.

Linna lähedal asub Sotši rahvuspark.

Sotšis asuvad Aasia põhjapoolseimad teeistandused.

5. juulil 2007 valiti Sotši 2014. aasta taliolümpiamängude korraldajaks. Sellega saab ta kõige lõunapoolsemaks talimängude paigaks Euroopas (seni on see Sarajevo 1984).

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]