Tõde ja õigus I

"Tõde ja õigus" I on Eesti kirjandusklassiku A. H. Tammsaare romaanisarja "Tõde ja õigus" esimene ning tuntuim osa, mis ilmus 1926. aastal. Teoses käsitletakse korraga nii filosoofilisi kui ka elulisi probleeme eestlaste jaoks tuttavate olukordade, inimtüüpide ning ajaloolise ja ühiskondliku konteksti kaudu. Kohalikud kriitikud pidasid teost vaid talupojaromaaniks, kuna nad ei saanud Tammsaare filosoofilistest ideedest aru. Mõni kriitik leidis koguni, et teoses puudub kandev idee. Kriitika ajendas Tammsaaret kirjutama arvustajatele vastulauset, mis ilmus 1927. aastal ajalehes Vaba Maa. Selles kirjas juhtis ta tähelepanu sellele, et teoses on vasteid Eesti, Euroopa ja üldinimlikus vaimse elus. Samuti tõi ta välja, et kandva idee puudumine ongi kandev idee.

Albu vallas, Järva-Madise kihelkonnas, Järvamaal sündinud Tammsaare on teosesse sulatanud mälestusi oma lapsepõlvest ja noorukieast isatalus. Tammsaare ise ütleb teose kohta:" Maastik ja ümbrus on minu kodukohast, samuti meeleolud. Inimesi ei ole ühtki täielikult tegelikust elust kopeerinud, vaid olen algtüüpe transformeerinud. On tõsi – Andres on minu oma isa. Pearu on tegelikult naabrimees /.../

Teos on kirjutatud kuue kuuga, millest tuleb maha arvestada üks kuu, mil autor oli haige ning töö seisis.

Sisu

Teose tegevus toimub ärkamisaegses külas, kuid seda võib tajuda vaid üksikute episoodide kaudu, mistõttu asub romaan justkui väljaspool rahvuslikku ajalugu.

"Tões ja õiguses" kajastub eestlastele omane mõttelaad, kus rabatakse tööd teha ka puhkepäevadel, teenitakse raha ning elatakse tuleviku nimel. See ilmneb juba esimese köite esimestel lehekülgedel. Nimelt ei näe Andres oma uut elupaika Vargamäel mitte sellisena nagu see on, vaid sellisena nagu see tulevikus olema peaks. Oodatud ilus tulevik aga nihkub kogu aeg edasi. Tuleviku nimel elades aga kaotatakse olevikutaju ja hetkerõõmud. Ka Andres kujutab tüüpilist eestlast oma tõsise ja kinnise olemusega. Ta räägib vähe, peab oluliseks kõva töötegemist ja haridust.

Andrese tegelaskujus on nähtud nii juutide esiisa Aabrahami, Jakobit kui ka Hiiobit ja üldse on teoses väga palju viiteid Piiblile. Andres esineb maastikul tegutseva kangelasena, kelle eesmärk on maastik endale allutada ja seda ümber kujundada. Ta lähtub seisukohalt, et maa on inimese kasutusse antud ressursside allikas ning tema võib seal talitada, kuidas aga heaks arvab. Piiblis andis Jumal inimesele kohustuse ja õiguse hoolitseda kogu looduse eest. Andres loodab oma tegevuses Jumalale, kuna arvab, et täidab Jumala tahet. Seeläbi saab Vargamäest väljaspool maailma seisev Jumala projektsioon. Andrese soovid ja ihad on justkui lõpmatusse suunatud. Talle loeb ainult tema tahe, mis ei võta arvesse ei teiste inimeste ega ka looduse tahet. Seetõttu muutub tema algne Jumalik loometöö võitluseks Jumalaga, sest Andresele sobib Jumala tahe vaid siis, kui see ühtib tema omaga. Andres otsib tõde Piiblist, et kinnitada oma õigust, mitte selleks, et täita Jumala tahet. Peagi avastab Andres, et kõik ei sõltu tema tahtest ja Vargamäes on peidus paljutki, mida ta poleks osanud oodata. Näiteks korjab ta pidevalt oma põllumaalt ära kive, kuid ikkagi ilmuvad kusagilt jälle välja uued kivid. Lähtudes sellest, et muinasmaailmas ilmutasid kivid pühadust, saavad need kivid endale lisatähenduse. Vastamisi seatakse inimene ja kivi. Esimene neist on ebatäiuslik ja haavatav, teine aga täiuslik ja haavamatu. Seega on Vargamäe ka justkui sakraalmaastik, kus tegutsevad igavesed inimesed. Samuti on Vargamäe ka romaani tegelane ja sümboliseerib jõudu, mis vastandub inimesele. Seega on võitlus maaga justkui võitlus mingite irratsionaalsete jõududega.

Kuna Pearu oli Vargamäel enne Andrest, siis võib teda vaadelda kui mängu ja Andrest kui kultuuri, sest mäng on vanem kui kultuur. Mängu üheks mõtteks on panna proovile ka mängijate kehalised ja vaimsed võimed ning nii juhtub ka Vargamäel: Pearu eestvedamisel hakatakse teineteist proovile panema, kusjuures mängureeglid kehtestab Pearu. Fausti hinge püüdmine oli Mefistole mänguline väljakutse ja ka Pearu asub justkui Andrese hinge püüdma. Andrese ja Pearu vastasseisust saab telg, mis on ka järgmiste romaanide vastandpaaride aluseks. Kui Andreses kehastub ratsionaalsus, siis Pearus kehastub irratsionaalsus. Kuigi Andres ei mõista Pearut, peab ta teda vaadates nägema ka iseennast kõverpeeglist. Pearu teod viivad sündmusi edasi ning panevad Andrest filosofeerima, Andrest provotseerides peegeldab Pearu lugejatele Andrese tõekspidamisi.

"Tõde ja õigus" on tõsine ja väga pisaraterohke teos. Nimelt kohtab nutmist, nutu äärel olemist, pisarate neelamist jne pea igal kümnendal leheküljel. Üksikud helged hetked rõhutavad seda üldist rusuvat tausta. Kõige selle keskmes on Andres, kes juba esimestel lehekülgedel meenutab maa peale inimeste keskele läkitatud lunastajat, kes inimsoo eest ja nimel peab kannatuste läbi teda ürgsüüst puhastama. Pisaraid hakkab kogunema seoses teadmisega, et vaatamata pingutustele, läheb elu aina raskemaks, tuntakse hirmu ja pettumust oma suutmatuse ees. Krõõt nutab esimest korda oma ema kirstu najal, mis viitab eksistentsiaalsele tõsiasjale, et pärast sünnitaja surma avaldub tõeline ilmajäetus. Andres nutab esimest korda Krõõda surivoodil, mis on ühtlasi noore Andrese sünnivoodi. Andres oli soovinud poisi sündi, kuid nüüd on ta valmis esimest korda Jumalaga lepitust sõlmina- muutku ta poiss tüdrukuks aga jätku Krõõt alles. Pärast Krõõda surma kutsub Andres Mari enda tallu. Naise salajane soov aga on saada talu perenaiseks ning ta jääbki sinna, kuid põhjustab sellega oma mehe Jussi surma. Mari ja Andrese suhetes on aga murdepunktiks see, et Andres tunnistab Marile, et Juss ründas teda öösel pussiga. Pärast selle saladuse rääkimist miski justkui muutub Mari ja Andrese suhetes. Andres kannab Mari kätel oma kambrisse ja sellest vahekorrast sünnib Indrek. Mari ja Andrese esimene poeg Indrek aga on Mari silmis mingis varjatud ühenduses Jussi surmaga, mistõttu tajub ka Indrek pidevalt mingit arusaamatut süütunnet. Avaköide lõpeb Mari alandlikkusest tingitud nutmisega. Nutt kajastab endas olemise valu ja seda ületamatut vastuolu, mis saadab inimest tema õnnepürgimustes. Nutt on inimese nõrkuse ja üksilduse kehastus, kuid samas on see ka omamoodi katarsis, mille tagajärjel muutuvad inimesed justkui suuremaks, kuid nad oma argitoimetuste keskel tunduvad.

Kuigi Juss sureb, on ka talle antud tähtis roll. Nimelt loob tekstis kummitav Jussi vari romaani esimeses osas aimdusi täis rasket õhustikku, mis ulatub ka kolmandasse ossa. Hiljem saab selle raskuse õhkkonna edasikandjaks Indrek. Jussiga seotud varjamised asuvad romaani murdepunktides, kus sündmustik võtab teise suuna.

Esimene jao algus ja lõpp on sümboolsed. Nimelt saabutakse Vargamäele päikeseloojangul, mil kaks noort inimest lähevad vastu ööle, millest nad peavad kujundama oma elupäeva. Eesootavaid kannatusi märgivad loetletud sood, rabad ja ummistunud kraavid. Päikeseloojangule vastanduv algus võib olla kantud Oswald Spengleri teose "Õhtumaa allakäik" ideedest. Esimese köite lõpp annab selge vihje ka Andrese heitlustele kui Hiiobi parafraasile. Andres on oma poega Andrest nekrutiks viimas, kui ta pojale lausub "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus." Poeg aga vastab: "Sina oled seda teinud ja minu ema tegi ka, ega ta muidu nii vara surnd: aga armastus ei tulnd, teda pole tänapäevani Vargamäel". Sellega murrab poeg Andrese lõplikult ja hetkel, mil poeg need sõnad lausub sõidetakse Vargamäelt alla. Seega on see episood väga sümboolne. Nimelt suri Krõõt poega sünnitades ja seda aimas Krõõt justkui ette juba siis, kui nad Andresega esimest korda Vargamäele üles tulid. Ehk siis on tegemist eksistentsiaalse vastasseisuga: mäele tõusmine, mis toimub õhtul ja mäelt laskumine, mis toimub hommikul. Kui poeg on ära viidud ja Andres taas kodu poole liigub, tunneb ta tüdimust ning kodus hakkab ta Piiblist lugema Hiiobi lugu. Võrreldes Andrest ja Hiiobit, võiks arvata, et Jumal hüvitab ka Andresele tema kannatused andes talle tagasi tema tervise ja rikkuse, kuid ometi ei saabu mingit lunastust ning siin ilmneb Tammsaare tohutu pessimism. Ainus asi, millele veel loota võib, on lepitus. Nimelt on lepituses lootus ja puhastumine, mitte ei ole see võitlemises ja võidus.

Esimese osa lõpuks on Andrese tööhoog vaibunud ja ta pole suutnud uut ja ideaalset Vargamäed luua. Samuti ei ela ta paremini kui Pearu, kes on kogu elu muretult laaberdanud. Võitlus lõpeb alistumisega.

Raamatus kasutatakse ohtralt murdekeelt, eriti ilmnevad keskmurde tunnused Oru Pearu kõnes ning seda peamiselt pikkade madalate vokaalide diftongistumisena.

Mõju

"Tõe ja õiguse" I osa on korduvalt lavastatud (nt Andres Särevi dramatiseering "Vargamäe", Kaarin Raidi 1976. aastal lavastatud "Me otsime "Vargamäed", Ago-Endrik Kerge dramatiseering "Aeg tulla, aeg minna" jne), sellele on ohtralt viiteid Eesti kirjanduses, filmis ja mujal kultuuris.

Teos on tõlgitud soome (1932 ja 2002), saksa (1938 ja 1970), hollandi (1939), prantsuse, vene (1953, 1966), ungari (1967), poola (1971), tšehhi, slovaki (1976), läti, leedu (2009) ja inglise (2019) keelde.

Teos on digiteeritud kultuuriministeeriumi toetusprogrammi "Eesti kirjandus" raames. See ilmus 2013. aastal audioraamatuna Meelis Kompuse esituses.